Uus algus

Praegusel hetkel seda blogisissekannet kirjutades asun ma rongis, mis tuiskab läbi Kopenhaageni. Seljataha on jäänud väga ilus suvi, toredate inimeste ja ühe eriti erilise inimesega. Väljaski on ilm jäänud selliseks nõdravõitu- enam pole valangutena tulevaid kuumalaineid ja puhkuseperioode. Põhjus miks ma Kopenhaagenis rongis olen on väga lihtne- lähen Taani magistrikursust tegema. Miks välismaale? Ma ei oska öelda, lihtsalt oli tahtmine teada saada, mis väljaspool turvalise ja koduse Maarjamaa seinu toimub. Siin ma siis nüüd aga olen, lendasin lennukiga Kopenhaagenisse ja nüüd rändan edasi rongiga Aalborgini, kus minu ülikool asub. Tuju pole laes, kuna olen täiesti üksi ja eestisse jäi mind ootama palju sõpru ja üks eriti armastatud inimene. Kuid reisist rääkides hakkas mulle juba kohvrit check-in-i tuues silma lennujaam, kui selline põhimõtteliselt elusorganism. Kuna ma varem polnud lennujaamas väga käinud, ega lendavaid inimesi näinud, siis nüüd hakkas mulle otsekohe silma see kui fancy-t ühiskonnakihti esindab lennujaam ja kõik sellega seonduv. Lennukitega lendavad teatavasti ärimehed ja jõukamad turistid. Lennukijuhid ja lennujuhid on kõrgepalgalised ja ametid väga glamuursed. Kõikide lennujaamas olevate inimeste elud on pakitud kohvrisse ja ekspresselu ühest maailma otsast teise käib täie hooga, seda iseloomustavad jõukus, moekus, luksus ja kallidus. Seda kõike on käegakatsutavalt näha kui te sõidate Tallinna Lennujaama parklasse- üks luksusauto on teise küljes kinni, täpselt nagu sõber ütles:”lennujaam- iPhone-id, iPad-id, iPod-id.”

Äraminekust niipalju et alati on jube minna ära, eriti kui jääb palju kalleid inimesi maha ja lennujaamas pisaraid valatakse. Siis on see koht kus ma tahaks küsida endalt miks ma seda teen? Aga vastus on väga lihtne- ma teen seda selleks et avardada oma maailmapilti, saada kogemusi ja õppida midagi elust välismaal, milleks antud juhul on puhtalt kooli pärast sattunud Taani kuningiik. Ma ei plaani kindlasti Eestist jäädavalt eemale jääda vaid pigem oma kogemusi jagada kohalikule kogukonnale ja teha selle kogemusega pigem midagi kodumaa heaks ära. Selline patriotish lause. Selle kohta öeldakse, et selleks et aru saada kui hea kodus on, peab sealt mõnda aega eemal olema.

Hetkel ma olen sattunud mingit ulme juhendamist pidi rongi, mis mu eelduste kohaselt liigub Aalborgi poole. Kõik inimesed räägivad võõras keeles ja päris harjumatu on. Mis ma muud oskan öelda, kui et eks ma raporteerin Aalborgist uuesti teile!