Niisiis, minu kauaoodatud sõjaväesissekanne....hmm.
Olen siis 2. oktoorbist alates veetnud oma aega sellises kohas nagu seda on Pärnu Üksik-Jalaväepataljon kaasaegse nimega Lääne Kaitseringkond. Koht iseenest on tore väike pataljon Pärnu linnas. Kaks kasarmut, söökla, laatsaret, punane maja, valge maja (peldik) ja autopark, muud erilist seal nagu polegi. Sinnasaamise lugu oli loomulikult eeskujulik näide organiseeritusest riigi jõustruktuurides. Nimelt pandi meid kõiki Saaremaalt bussi peale teadmisega et lähme Võru linna Kuperjanovi pataljoni oma kaheksat kuud veetma ja nii alguses ka tundus. Sõitsime bussiga läbi ilusa veel suvemaiguse Maarjamaa, jõudsime Võrru kohale, mingid vennad kukkusid kohe meie peale karjuma ja sõjas olemise tunnet tekitama ning siis löödi paberile P täht ja saadeti tagasi Pärnusse kuhu me siis ka jäime...iseenesest tore ekskursioon Lõuna-Eesti kuplite vahele. Niisiis olimegi Pärnus sõjaväes ja algus oli ikka päris šokeeriv, anti meile kätte mingid imelikud tekid ja linad ning lükati mingisse kuradi kõvasse raudnarisse magama. See öö oli ilmselt üks kõige jubedamaid minu elus, kõige hullem oligi teadmatus, sest mitte midagi ei teadnud sellest mis juhtub, und absoluutselt ei olnud ja hirmuhigi oli kogu aeg pooridest välja pressimas. Ja siis tuli hommik, ukse vahele tuli mingi uus nägu kes räuskas et meil on 3 minutit aega et riided seljas oleks ja et me õues jooksmas oleks. Ja selga tohtis panna ainult t-särgi, sest me olime esimeses rühmas ning polnud mingid pussid (hope so) edasi oli selline asi nagu hommikune hügieen e. tuli pesta ennast puhtaks, kikud pesta, habe ning kukal ära ajada (wtf? onju?) "Mismõttes kukal?!" oli enamuste meeste reaktsioon, sest kodus keegi loomulikult sellise asja nagu kukla ajamisega ei tegelenud. Ja nii sündisidki esimesed aetud kuklad. Need nägid välja väga halvad, ütleme nii. Edasi aga algas rõve passisime ja segadus, istusime kasarmus ja kogu aeg karjuti midagi, et kasarmu peale rivvi jne. Esimene nädal niimoodi mööduski ja nädala lõpuks olime me ametlikult valmis noorsõdurid. Kõik olid kiilaks aetud, vormid seljas ja konkurentsitult kõige rõvedamad lõustad pärnu linnas, mõnus. Edasi oli meil suhteliselt rutiinne elu kuskil kuu aega vist. See nägi välja selline et ärkasid hommikul ülesse tegid oma hügieeni, tegid voodi korda ja läksid sööma, siis hakkasid tunnid ja lõuna ajal uuesti sööma, viiest olid tunnid läbi ja kuuest läksime jälle sööma, peale seda oli idee poolest vaba aeg aga siis me pidime õppima kõike mis päeva jooksul läbi võetud olgu selleks siis eesti hümn, kuuldekood, relva kasutamise ohutusnõuded, topograafia või mis iganes pläust veel. Peale seda oli õhtune rivistus kus me peaaegu alati seisime toenglamangus enamus ajast, sest loomulikult ei suuda keegi rivis vait olla ja fun on. Peale seda õhtune hügieen ja siis kümnest magama. (ps. äratus kell 6 ) Selle rutiini sekka kuulus loomulikult pikki jooksukilomeetreid, pumpamist (kätekõverdused), toenglamangus seismist, BTR-is seismist (väga halb asend, proovige ilma toolita istuda :D), rivitunde, essee kirjutamist teemal "Pesukaru ja D´Artagnani erinevused", öiseid rivistusi, peerunalju, pedenalju, niisama häid nalju, mopioperaatoriks olemist, taskute kinni õmblemist, seina hoidmist, lae hoidmist, kantseleis pumpamist, valesti pöördumist kõrgemas auastmes kaadrikaitseväelaste poole, markeerimist, taksofoni sabas seismist, saabaste viksimist jne jne see on praegu lühiülevaade siis minu sõjaväetee esimesest kuust, järgmine teema oleks meie esimene metsalaager, millest ma räägin hiljem...aga seniks, PEACE!
