Poliitika?

Mäletan väga selgelt oma ühiskonnaõpetuse õpetaja sõnu keskkoolis - lugege ajalehti ja hoidke end kursis poliitika ja igapäevaselt maailmas toimuvate protsessidega. Üks sellistest müstilistest igapäevaprotsessidest on ka poliitika. See kuradi poliitika, mis tegelikult puudutab praktiliselt iga päev kõiki selle vabariigi kodanikke, kuid mis läheb korda vähestele. Miks siis nii?

Kõigepealt poliitikat nö. „teevad“ poliitikud, kelleks on siis inimesed, kellel on mingid kindlad poliitilised vaated maailmas ja ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Vähemalt teoorias peaks olema poliitikud minu arust inimesed, kes omavad mingit ARVESTATAVAT arvamust ja missioonitunnet, kuid praegusel hetkel on tegemist inimestega, kes on lihtsalt ärimeeste käepikendus ja tööriist elu mugandamisel ja õigete seaduste läbi surumisel. Need on inimesed, kes ütlevad, õigemini sirgelt valetavad, et nad hoolivad lastest; kes lubavad kohvritega raha kõigile koju tassida; kes lubavad venelastele uut trammiliini lõpp-peatusega Narvas või siis mõni hull lausa lubab olla äraostmatu jne jne. Põhimõtteliselt on see nagu teleturg või Selecti kataloog, kus kiidetakse enda kullast sitapotti taevani ning pildi peal on peokingad, kuid kui oled postiga kauba kätte saanud, siis sul on kuivkäimla, mille lampkast ajab üle ääre ja peokingad, mis on tegelikult kalossid. Täpselt samamoodi tegutsevad poliitikud - täiesti nahaalselt ja süüdimatult lubavad kokku täiesti totaalselt tühje lubadusi, aga kui on tegudeaeg, siis on tuhat vabandust varnast võtta ja isegi siis, kui lubadus kuidagimoodi täitub, siis käib see kellegi teise heaolu arvelt ja on ajutine täpselt niikaua, kuni tuleb uus lammas uute lubadustega ja kurss muutub jälle 90 kraadi. Ja nii seda palli taotakse ühe värava alt teise alla, kuid väravaid ei lööda. Kurb.

Teine asi, mis mind kohutavalt närvi ajab on meetodid, millega ollakse nõus oma eesmärke saavutama, justnimelt oma eesmärke, mitte inimeste heaolu eest võitlemist. Nimelt see, kuidas poliitikud käituvad üksteisega, on võrreldav sellega, et te lähete nt. peole ja hakkate valimatult inimeste peale oksendama, et te saaksite endale tantsuplatsile rohkem ruumi. Lihtsalt teie käitumine on nii rõve ja tülgastav, et inimesed jooksevad laiali. Teie olete seal oma okseloigus aga õnnelik, sest teie eesmärk on täidetud ja saate oma tantsupoognaid tõmmata just nii pikki, kui vähegi tarvis on. Suurepärane ju, teie ei tunne mingit häbi enda pärast. Miks te peaksite no, te ju täitsite oma eesmärgi kuhjaga. Ja taaskord, jätkates seda sama nahaalsuse ja pasarahe kurssi saavutavad erakonnad vahendeid valimata oma isiklikke eesmärke. Keskerakond peseb ajusid Lasnamäe inimestel ja samal ajal sotsiaaldemokraadid, eesotsas hallipäise vanamehega, loputavad Härra nuustikut solgipanges.

Need kes selle teksti lugemisega niikaugele on jõudnud, on ilmselt saanud aru et jutt kisub suht rõvedaks ja ajab isegi veidi öökima võibolla. Aga siinkohal ma küsiks teilt, et kas teid ei aja vahel poliitika lihtsalt öökima? Mind näiteks küll ajab. Minu arust see on lihtsalt nii rõve ja tülgastav, kuidas inimesed valetavad, vassivad ja ajavad paska. Sa näed inimese näost, et ta teab ise ka väga hästi, millist kuradi pläusti ta suust pritsib, kuid ta jätkab rääkimist ning väidab veel sinna otsa, et see on õige ja tõsi. See pole siin küll mingi riigiteaduste magistri arvamus asjast, kuid on kõige lihtsama ja tavalisema inimese nägemus sellest, mismoodi manipuleeritakse tema eluga. Ja nagu öeldakse, et tule vastu saab võidelda tulega, siis poliitikuks on võimalik ka ju enamikel inimestel end valida lasta jne, demokraatlik riik and shit. Kuid mina küll ei tahaks sitaga määritud saada. Tuletage meelde mulle neid sõnu, kui te mind kuskil kandideerimas näete.

Aga kes siis laseb sellel kammaijaal Eesti mulla ja eesti pinna peal toimuda ? See on kõige tavalisem Eesti inimene, kes poliitilises mõttes on otsustusvõimetu nagu üks suur peenis, mis ei suuda otsustada, millises sääres oleks täna õige olla ja mis on alati manipuleeritav esimese naise poolt, kes end kiirelt paljaks koorib. Kahju!

A ja siia lõppu sobib see lugu küll nüüd: http://www.youtube.com/watch?v=-PI9T0tODsA

Kalamälu?!

„Plirts plärts käes on märts“, oli ilmselt juba väikse tatikana minu üks lemmikfraase. Nüüdseks, olles juba saavutanud täiskasvanu inimesena õigused kasiinosõltuvusele ja enda nö mällu joomisele saab taaskord seda väljendit väga ilmekalt kasutada. Tänavune kevad saabus nii mõnelegi inimesele ikka päris korraliku lärtsuga. Kauaoodatud mõnus lumine talv suutis oma pikkusega inimesi juba korralikult ruineerida ja frustreerida ning sinna otsa tuli kevad, mis maitses seekord eriti bittersweet’lt. Kuid kevadel oli oma repertuaaris pakkuda meile enamat, kui ainult üks suur plärts. Maakeeli öeldes võiks ju öelda, et emakesel maal oli meile pakkuda ka üks korralik purts. Nimelt siis vulkaan nimega Eijaf….kull (olgem ausad, paljud meist seda õigupoolest õigesti hääldada oskavad?), mis otsustas oma sõnumit levitada üle Euroopa üpriski enesekesksel moel - taevalaotuse musta vulkaanituhka täis ladudes.

Sellised väikesed jõudemonstratsioonid on siis emakesel maal meile see aasta välja pakkuda, pole paha. Inimesed olid ehmunud, olid vihased, kurvad, nördinud, hakkasid otsima süüdlasi. Nii väikese kodukohaüleujutuse, kui ka kogu Euroopa halvanud tuhapilve mõju korral oli muidugi peamine peale esimest šokki alanud nõiajaht süüdlaste otsimisele. Loomulikult on jaht intensiivsem suurema jama puhul, aga põhimõte on ikkagi sama- keegi peab olema süüdi. Kui nüüd kohalikul tasandil muretseda, siis jah, süüdi on kinnisvaraarendaja, kes ehitas teile maja kuskile emajõe deltasse või siis lihtsalt suure hooga raha taskusse kühveldades unustas torud ühendada. Kindlasti saab lennufirma, kellel rahakotist raha lihtsalt välja voolab, süüdistada geolooge, klimatolooge, vulkanolooge, pedagooge, imagolooge ja omaenda vihahooge selles, et Euroopa kohal on tuhapilv ning raudlinnud raha ei teeni. Jah, alati on võimalik kedagi süüdistada omaenda hädades või lolluses ning nõuda. Nõuda ja karjuda loomulikult oma raha järgi. Kas siis tühja makstud või mis veel hullem saamata jäänud raha järgi.

Kui zoom’ida ennast sellest üksteist üles puua üritavast sipelgapesast natuke väljapoole ning püüda näha metsa nende suurte puude taga, siis on asi pigem selles, et inimesed unustavad liiga kiiresti ära, kes on selle planeedi BOSS. Ristiisaliku hoolitsusega meile kõikvõimalikke produkte pakkuva planeedi vilju maitseme me kõik igal võimalikul moel, kuid vastutasuks ei suuda me isegi koostööd teha, ei püüdle sinna poolegi. Ma ei hakka siin nüüd pidama mingit epistlit sellest kuidas me kõik peaks puid kallistama hakkama, vaid pigem kuidas loll inimene võiks kunagi aru saada, et looduse vastu ei saada mitte mingil moel ning loodusjõududega tuleb alati arvestada, lihtsalt neid arvesse võtta, mitte üritada neid võita. Tuleb välja mõelda alternatiive ja proovida alati arvestada oma kõige suurema ja võimsama partneriga, kui vaja siis lihtsalt endale piisavalt tugev varjualune ehitada. Ma ei käsi vulkaanidele korki peale panna ega majade ehitamist lõpetada, aga siiski ma käsiksin inimestel mäletada. Praegune olukord näitab väga ilmekalt, kuidas ajakirjandus kisendab vulkaanipurskest niikaua kuni lennukid on maas ja peale esimese lennu õhkutõusmist juba hõisatakse, unustades, et õige kahurivägi on tõenäoliselt alles välja toomata. Niikui inimesel on jälle hea, mugav ja soe olla, unustab ta paari sekundiga juba, kui halb tal eelmine nädal oli. Samuti olen 100% kindel, et järgmine pangaarvel 6-kohalisi numbreid imetlev kinnisvarahai suudab tulevikus teile paari miljoniga järjekordse kipsist onni müüa, mille saate järgmise 10 aasta jooksul lodjaks ümber tuunida vähemalt korra, kui mitte rohkem.

Ühesõnaga - act local, think global!