ülevõtteid

Kuna suuremalt jaolt on rutiin jalaga tagumikku löömas kuni jõuludeni tiheda õppimise näol, siis panen siia natuke pilte end ümbritsevast keskkonnast. Niisiis esimesena astuvad teie ette pisikesed konnapojad, kes leiti labori lainemasina seest:Neil sekundeerib minu igapäevane koolitee suhteliselt harvaesineva päikeselise hommikuga:
Kiirtee totaalses ummuksis:

Koolimaja koridoor:

ja rattaparkla:
ning hoov:

Jõudu tööle!

Raport

Aeg lendab ikka väga kiiresti ja ei lenda ka. Natuke vastuoluline seis on selle ajaga- päevad mõõduvad kiirelt, aga ikka on veel liiga palju aega jäänud ajani, mil Lessi näha saan ja kodustest ma üldse ei hakka rääkimagi, sest neid ma ei näe enne jõule ilmselt. Võib öelda et Taanimaal olen esimese kahe nädala jooksul elanud suht nohiklikku elu, veetes enamus oma ajast koolis õppetöödega tegeledes või siis tööd otsides. Teine ülesanne pole olnud just kõige õnnestunum, aga eks sellele ka oma aeg tule millalgi. Koolis seevastu on olnud väga mõnus ja professionaalne õhkkond, ei ole inimesi vingumas et loeng vara algab või nutmas et miks meid juba varem koju ei lasta vaid 95% inimestest mõtleb kaasa, teeb kaasa, joob õlut vahele ja käib täiesti omal vabal tahtel 5 päeva nädalas 8-16ni koolis. Loomulikult on koolipäevad tohutult erinevad Eestis toimunutest. Õppetöö on maksimaalselt praktiliseks aetud ning kuna meie semestriprojektiks saab olema Hjorringu linna põhjaveevarude modelleerimine, siis alustasime kohapeal proovide võtmisest, mis tähendas 3,5m augu kaevamist, et pääseda eri pinnasekihtidele ligi ja sealt proove võtta. Augu kaevamine oli väga lõbus tegevus, kõigil oli fun

, loomulikult jõid nii õppejõud kui tudengid õlut. Õppejõul oli laps kaasas, kes mängis väljakaevatud liiva hunnikus, päike paistis ja kõik olid rahul. Auk meenutas hauda:

aga muidu oli korralik auk, pole midagi öelda!

Järgmine päev hakkasime oma mullakottidega siis laboris möllama ja uurima, puurima ning kuumutama oma kalleid pinnaseproove, et selgitada välja kui suured on terad pinnases, palju on orgaanilist ainet mingis kihis jne jne. Laboris muide on koolis päris huvitavaid asju nagu nt hispaanlasest PhD tudengi mudel oma kodulinna sadamast , mis lastakse vett täis, tekitatakse laineid ja siis katsetatakse erinevaid kaldarajatiste materjale.

Ma ei ole kindel kas Tehnikaülikoolis tehakse mudeleid mis võtavad enda alla ligi 150-200 ruutmeetrit põrandapinda, aga see on üks kuradima awesome poiste mänguasi, ma pean ütlema.

Kui nüüd keegi peaks küsima, et "ooo...kuidas siis on olla selles rahvuste kompotis ja saad tutvuda nii palju igasuguste uute ja lahedate inimestega?" Siis ta saaks platoonilise vastuse, et see on minu arust täiesti pointless mingisuguste endale meeleheitlikult uusi tutvusi otsivate inimeste kamarajura. Jah, alguses arvasin ka mina seda et nii tore ja lahe ja mõnna et saan endale sõbra Hispaaniast ja semu Bulgaariast ning kolleegi Tansaaniast. Aga, vähemalt esialgu igasugu kuradi tutvumispäevadel ja misiganes kohtades, kus ma olen pidanud koos seisma sabas Datsuni ja teiste muchacho-dega olen ma alati tahtnud nende peale karjuda või midagi sellist. Esiteks on see juba nii koormav, et kõik on pandud mingisugusesse piirsituatsiooni, kus nad on sunnitud üksteisega tutvuma ja mingeid lollakaid tutvumismänge tegema ning see on lihtsalt nii vale. Või siis see on midagi mis ei sobi ainult mulle. Kes nüüd muretsema hakkas, et väike Karli on kaugel maal nii üksik, siis need ärgu muretsegu. See et mul pole sabas jooksmas kolme Bulgaarlast, kes oma imelikus vene aktsendiga inglise keeles kõige peale vinguvad, kes peavad ilmselt iga 5 minuti tagant habet ajama, et seda ohjeldada. Prantslasi, kes unustavad oma sigarette suitsetades ja groissante mugides ja trying to look sexy olles üldse muu maailma ära. Hispaanlasi või Portugallasi, pmslt vahet pole, kelle 5m raadiuses läheduses olles tahaks et mingi Jose Jalopeno mind maha laseks, sest et ma pole eriline seebikafänn. Ja siis minu lemmikud on loomulikult hiinlased/ jaapanlased kes on alati väga sapsus, ei saa mitte millestki aru mis toimub ja tahavad kõigest oa võtta, ilmselt nad osaleksid ka oma koduküla okupeerimises, lihtsalt sellepärast et nad ei teadnud mis see inglise keels tähendab. Ent siiski mul on väga palju tuttavaid Taanlasi, kes tunduvad olevat siiamaani väga mõnusad inimesed. Pealegi tunnen ma end koolis juba rohkem kohaliku inimesena, kui rahvusvahelise tudengina. Samuti ma pigem eelistaks keskenduda ühele kultuurile ja tutvuda sellega põhjalikumalt. Mitte lihtsalt lugeda igast raamatust läbi esimene peatükk või lihtsalt sissejuhatus, teada selles midagi ja siis aimata et seal võib olla midagi sellist vaid lugeda üks raamat kaanest-kaaneni läbi.

Ja kui nüüd veel rääkida linnakesest nimega Aalborg, siis tegemist on vist mingi Tartu suuruse linnaga San Fransisco võtmes. San Fransisco sellepärast, et tegemist on väga mägise alaga ja kohati on tänavad ikka nii viltu, et kole. Pühapäeval järjekordsel rattaseiklusel linnatänavatel sattusime hr. Pilguga tänavale, kust minu oranž pisike mind lihtsalt üles ei vedanud ja parem põlv andis lihtsalt alla. Aga view from the top:

Aga eks ma raporteeri millalgi jälle, kui midagi öelda on!

kiirmärkused koolist

Täna siis oli mul esimene koolipäev, mis algas koolimajas, õigemini kooli ühes korpuses Sohngardholmsvej 57 (te ei taha kuulda kuidas taanlased seda hääldavad), mille hoov nägi välja nagu mingi hotelli sisehoov pigem, minu arust. Igatahes see oli väga ilus. Lihtsalt selline sõna nagu ilus iseloomustab olukorda väga hästi, lihtsalt ilus! (pilt on halva kvaliteediga ja vb ei anna edasi kogu emotsiooni, aga mind peate uskuma lihtsalt)

Teine tore asi mis selgus päeva alguses oli fakt, et ma olen oma kursusel ainus võõramaalane ja põhimõtteliselt ühinesin kursusega, kes on 3a juba koos õppinud. Alguses oli esimene mõte et ma olen omadega fucked aga siis selgus et nad on kõik väga sõbralikud ja abivalmid ning sain kohe hakata mööda koolimaja ringi seiklema.

Ja taaskord hakkas algusest peale mulle silma inimeste vahetu suhtlemine. Õppejõud ja tudeng ei ole mingisuguses ülemus ja alluv suhtes vaid on pigem kolleegid, kes omavahel teevad nalja ja õpetavad üksteist. Tudengid räägivad kaasa ja osalevad diskussioonis ning väga palju toimub tudengi ja lektori vahel dialoogi. Mitte nagu eestimaa tippülikoolides, millede sajainimese loengud sarnanevad kinos mingi igava filmi vaatamisega. Järgmiseks oli pisut üllatus see, et meile ei hakatud üldse pidama mingit loengut ei täna, ega ka edaspidi vaid 90% ajast on õpe eraldi grupiruumides, mis on kindlatel aegadel ning kus tegutsetakse grupis oma projekti kallal. Abi saab loomulikult küsida õppejõududelt kes on alati vajadusel olemas, kuid eesmärk on läbi projekti lahendamise protsessi õppida ning hetkel olen väga hyped selle süsteemi pärast, kuna olen ise juba pikemat aega samal arvamusel olnud. Saab näha kas ka toimib siis. Peale selle et teooriaosa omandatakse gruppides on ülesannet veelgi elulähedasemaks tehtud andes tudengitele lahendada reaalne elu probleem, mis meie grupi jaoks tähendab seda, et detsembri kuuks peaks meie grupil olema Põhja-Taanis asuva Hjorringi linna reostunud põhjavee probleemi lahendamiseks pakkuda välja lahendus. Ja lahenduse on ülikoolilt tellinud riik ehk siis on tegemist täiesti käega katsutavate reaalelu probleemidega.

Kokkuvõtvalt võin ma öelda, et mu ootused on seatud suht kõrgele, sest oodata on väga põnevat semestrit ning väga vingeid kogemusi. Cheers!