Jõulutrall Tarvo Krall

Taas on kätte jõudnud aasta lõpp, päkapikud on oma käigud ära käinud ja advendikalendrid suures šokolaadihimus tühjaks imetud. On läbi saanud aeg, kus sinusse pritsib igalt poolt mingisugust ebavajalikku jõulujura. Kuigi see aasta on minu jaoks olnud jõulud väga mõnus aeg, ühed parimad. Ma pole küll saanud endale miljonit kinki, kuid sain ühe suure kingi. Inimestele, kes ml-i pärast kurdavad et nemad said jõuluvanalt ainult kommipaki ja mitte kotitäit ebavajalikku nänni, ütleks ma seda, et oleks aeg hinnata ka muid väärtusi, kui ainult materiaalseid. Selliseid lihtsaid asju nagu kodus perega kasvõi korrakski laua taha istuda, verivorsti mugida ja ennast sellisest olengust hästi tunda. Sest jõulud selleks ju ongi et kõik maailmarändurid koju tuleks, ükskõik kui palju neid ka pole. Mõte on loomulikult väga klišee, aga no fuck it, nii on! Igatahes selline väike ääremärkus teile siia pühadevirrvarri siis. Seniks head vana aasta lõpetamist!

Tulevikutehnikad

Et siis mingi viimase aja jooksul olen peal sattunud mingisugustele teadussaadetele vms, kus mingi pikkade hallide juuste Jaapani professor Michio Kaku räägib sellest, kuidas tulevikus saab elada nii faking mugavat elu et inimene ei pea millegi pärast mõtlema. Näiteks autod tulevikus hakkavad omavahel suhtlema omavahel. Kui sina oled näiteks arhitekt ja mingisuguse foori taga siis peatub sinu ametivend, siis teie autod hakkavad omavahel suhtlema ja ärikontakte looma. Sõidu ajal oleks siis auto selline et ise roolima ega gaasi tallama ei pea (just sit back and relax) auto ise hoiab distantsi teistest autodest ja kõik on lihtsalt nii wicked mugav. Ma lihtsalt tahaks siin kohas ropendada! Mille kuradi pärast inimene peab pushima ainult mugavuse poole. Kuhu kaob sõidumõnu, mis saab kihutamisemõnust. Selline tootearendus tundub minu jaoks ka absoluutselt debiilne sellepärast, et juba praegu on näha et auto pole jätkusuutlik liikumisvahend ning et metallimaake ja muid maavarasid ei teki kuskilt juurde. Ühesõnaga: tuleviku auto minu jaoks- whole bunch of bullcrap.
Edasi, tuleviku maja ja elu olu. Maja on siis selline, et ta on targem kui enamik inimesi. Tellib sulle ise toidu koju, reguleerib õhutemperatuuri ja ise teab mis on sinu lemmiksaated. Kust kurat arvuti teab mis on minu lemmiksaated, ma vahel vaatan lampi mingeid saateid ja milline avastamisrõõm see on kui leiad mõne peidus olnud pärli. Aga kui arvuti sinu eest otsustab siis pm mul pole enam oma arvamust ju. Põhimõtteliselt minule tundub see inimese mugavusejaht ikka veidikene kahtlane. Sest milleks on inimesel vaja tellida diivanilt endale toitu koju. Kurat suured poed on veel viimased kohad kus paljud inimesed jalutada suudavad. Ja selline arvutite targemaks saamine lõpuks hakkab lihtsalt tootma mingeid dementseid inimesi ning lõpuks ei oska inimesed enam uute megaarvutitega hakkama saada, sest nende leiutajad surevad lihtsalt ära.
Võibolla ma olen lihtsalt mingi tagurlik konservatiiv kah, kurat seda teab!

Autovaba nädal ja jalgratas

Ma jätsin täna poest piima ostmata ja joon praegu makaronide kõrvale vett. Mille kuradi pärast?

Täpselt, ma küsiksin samat asja, aga asi nimelt on nii et poodi minnes oli seal autosid nii türastunult palju et ma otsustasin loobuda sellest pakist piimast. Viimaste päevade jooksul olen ma üldse mõtlema hakanud et auto ei ole tegelikult üldse hea transpordiviis, auto muudab sind ainult pärisorjaks ja saab sinu mõisnikuks. Hoorad auto järgi konstantselt ja järjepidevalt bensiini ostes, hoolduses käies, uute autode reklaame vaadates, ummikus istudes, rohkem keskkonda reostades ja seda koguaeg pestes ja koristades. Seda kõike me oleme valmis tegema oma kallite armsate autode jaoks. Autot tegelikult on reaalselt vaja ainult selleks et vedada mingeid asju, auto on abivahend transpordil. Kuid konkreetse transpordina on auto väärtus täielikult devalveerunud. Täna oli meil koolis üks õppejõud rattaga, kes tõestas mulle täiesti uue teoreemi. Nimelt arvasin ma et rattaga saab kiirelt edasi ainult siis kui on ummikud ja autod seisavad paigal. Aga marsruudil Salme kultuurikeskusest Kristiine linnaossa Tihase tänavale, eestas meie õppejõud meid rattaga sõites täiesti pingevabalt. Ma olin täiesti vaimustuses selles lihtsast leiutisest. Sest me ei istunud autoga mingite pikkades ummikutes, vaid tulime temaga täpselt sama marsruuti pidi. Tema aga rahulikult jõudis meile peale igat foori järgi. Ja pealegi kogu aeg räägitakse kuidas inimesed on nii depressioonis ja rasvunud ja tervis on sitt jne. sõitke rattaga!
Pealegi tekitavad autod müra ja autoga liiklemine närvilisust. Autod põhimõtteliselt ongi tekitanud inimestele terve hulga pseudoprobleeme nagu näiteks ummikud, teede lagunemine, bensu hinna tõus ja see kõik põhjustabki seda et õhtuks oma autost ennast tuppa diivanile hiivates tuleb inimesel kass peale.
ja siia lõppu veel üks ekspressi artikkel: http://www.ekspress.ee/2008/09/25/arvamus/4540-mina-soidan-rattaga
KÕIK PEDAALIMA!

My super sweet sixteen

No kurat, kui üks saade mind vihaseks ajab, siis on see faking sari MTV-st kus mingid naeruväärselt ära hellitatud lapsed arvavad et nad on diivad ja et neid tuleks üle kullata, teemandid perse toppida ja et siis tuleb mingi plaatinast tõld kus istub sees Puff Daddy ja karjub:" jou jou lahe pidu sul!!" Jube. Ma ei tahaks küll, et ma olen lihtsalt nii lohh inimene et ma ei suuda muud moodi endale mingit mainet tekitada, kui ainult sellega, et teen RÄMEDALT laheda peo. Ei oot, seda oleks vale öelda. Ma teen muidugi rämedalt khuuli peo, aga ma vähemalt tunnen kõiki oma külalisi ja nemad tunnevad mind minu enda pärast, mitte selle pärast et ma tulin helikopteriga peole....hähähä..kui üldse tulla siis hüppaks langevarjuga!....aga selliste sarjade võlu ongi vist selles, et sa vihkad seda ja soiud kui halb see on aga siiski vaatad lõpuni mis saab :S

Ps.

jah, ka mina teen vigu ja olen vahel halb inimene.....ph, nagu keegi meist mingi robotnik oleks

aus ja otsekohene karlito

Viimastel päevadel on juhtunud niimoodi, et inimesed lihtsalt solvuvad minu peale. Ja loomulikult on asi minus, sest ma olen nii halb inimene, kes ütleb kohe kõik otse välja. Kindlasti selline otse väljeütlemine tekitab meelehärmi ja on kurvastav ja julm. Kuid minu arvamus on see, et kui sa oled tark inimene, siis tee oma kuradi järeldused sellest asjast ja paranda ennast. Natukene enesekriitikat peab alati suutma taluda ja ei saagi kõigile meeldida kõik inimesed.
Nii et kui vahel tundub et ma kellelegi midagi väga julmalt ütlen või tundub et on ikka väga raskelt öeldud asi, siis võib mulle alati öelda. Mul pole kunagi midagi olnud probleemi arutamise vastu, sest see on ainult hea asi ja ma usun et probleem saab lahendatud. Võtke seda kui võimaluse andmist enda parandamiseks. Ning need inimesed kes teile mitte kunagi midagi halvasti ei ütle poevad teile arvatavasti otseses mõttes perse, sest isegi parim sõber võib mingitel hetkedel väga tüütuks muutuda.
Ja pealegi, ma olen liiga ausaks disainitud et ma saaks kellegile mingit iba ajada, et a la sa oled nii tore, kuigi ma tegelikult vb absoluutselt ei salli sind, aga kui te midagi head oskate kuulata vahel, siis see on siiralt öeldud vähemalt, niiet cheers mates!

Minu esimene li¤#s!

e. siis laup õhtul istusin Peppersacki terrassil ja jõin õlut ning ootasin Taunot/ Jaagupit, kui läheb mööda mingi väga kahtlase välimusega blond, üpriski korpulentne daam ja täiega vahib mulle otsa. Ja siis kahe sekundi pärast hüppab laua äärde ja ütleb: "eesti keel? vene keel?", ma olin suht jahmunud ja ütlesin et eesti keel ja siis tibens pani:" kas on vaja kompanjon?". HÄhähähää....tra see oli nii naljakas, ma lasin endast lausa mingi naerupahvaka välja ja ütlesin:"EI!". Pärast mõtlesin et kurat äkki ta solvus. Aga hiljem ma hakkasin vaatlema seda Vanaturu kaelast läbi minevat rahvamassi ja ma suutsin sealt välja selekteerida neli sellise igivana elukutse esindajat, kes rabasid lõbusal laupäevaõhtul tööd teha. Vot selline ilus lugu

Liinaga Saaremaale

Liinaga on sõita tore,
tunne pole üldse kole.
Aga möödasõidu tsoonis,
valmib kiirelt kirstujoonis.

Kui möödasõit saab läbi,
Hingelt langeb murekäbi.
Tundus nagu enekas,
tegelt oli erekas.

Sadam vaikselt paistab juba,
Tallinnas ei saandki nuga.
Bussis pole loksunud,
purjus peaga tiksunud.

Politsei meilt tahtis trahvi,
meil ei olnud aega mahti.
Liina gaasi tallas siis,
põõsasse jäi viiebriis.

Pärnu, Kalli, Kullamaa,
teile tulla me ei saa.
Lähme me kõik Saaremaale,
gängsterite tallermaale.

Kukub oss ja välgub nuga,
on vaekas pidu aland juba.
Või tahad minna klubisse,
litsimajja, pubisse?

Klubis suurem rahvamass,
tränast peale tuleb kass.
Alkohol mind purju tee,
et ei tapaks klubikeel.

Juhtub seda ühtepuhku,
kiilakas norib kuskilt muhku.
Siniseks saab löödud silm,
Diffis oli SITT ilm.

Hommikul kui pea lõhub,
alkohais veel hõljub õhus.
Tunne kõhus jube halb,
junn on suur kui puuhalg.

Eile klubis tantsisin,
üksi koju vantsisin.
Kurat, siin ma näen probleemi,
kus on neiud, DAMN IT!?!

Esmaspäev mind näkku taob,
boss mul tööd ette laob.
Reaalsus kontroll üks-kaks,
vastu hambaid pliXXX-plaXXX.

Kivirähk

Et siis hetkel on käsil Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" ja väga haarav bestikas raamat on. Aga paar rida tahaks siia jäädvustada, mis kõlab nii muistselt ropult ja naljakalt. Siit ta tuleb: "Suruvad tuulekoti vastu suud ja siis see vuhiseb läbi terve sisikonna , pühib kõik tõved ja muu prahi minema ja purtsatab persest sellise pauguga välja,et suured mastimännid koolduvad maani ning murduvad pooleks." .......hähähähähähäähähää

Vabamüürlus

Lõpetasin siis Jüri Lina raamatu "Maailmaehitajate pettuse" lugemise, mis peaks põgusa ülevaate andma vabamüürluse ajaloost. Mina olin sellel alal ennem absoluutne võhik, aga peale selle raamatu lugemist on silmaring jälle natukene avardunud. Vabamüürlus põhimõtteliselt on siis mingi nähtus, mis eksisteerib mingites korporatsioonides, ühendustes ja vennaskondades, kes siis erinevatel viisidel aitavad üksteist mingi ühe kindla eesmärgi nimel. Vabamüürluses on väga palju sümboleid ning erinevaid riitusi, mida need liikmed siis koos läbi viivad. See peaks olema mingi umbmäärane definitsioon sellele liikumisele. Vabamüürlased enamuses peaks siis olema mingid riigijuhid ja suurärimehed ning väga võimukad inimesed. Raamatu läbiv joon ongi see et pole olemas riike ega riigipiire, vaid maailma asju korraldavad mingid rikkad suguvõsad et kunagi välja kuulutada diktatuuri ja ainuvalitseda maailma. Sellised asjad et holokaust on pettus ja et George W. Bush teeb koostööd Saddam Husseiniga, et saada endale naftamaardlaid ja koguda rikkust. Samamoodi kujutatakse vabamüürlasi väga vägivaldsete, robustsete ja rõvedate rituaalide läbiviijatena. Ja näiteks selline asi et korporatsioonid ei lase maailmas hakata levima ühelgi looduslikul või inimsõbralikul tehnoloogial või ravimil. A la et miks on inimene suutnud lennata kosmosesse, aga sisepõlemismootor on ikka põhimõtteliselt sama. Seal on isegi selliseid julgeid väiteid et vähk ja aids on ravitavad vastavalt siis kas vitamiiniga B12 või B17 ning et suruõhu jõul liikuv auto on ammu leiutatud, kuid korporatsioonid on suurte kasumite ahnuses need projektid lihtsalt otseses mõttes hävitanud.
Igatahes kui nüüd kokku kuidagi võtta, mida ma sellest raamatust usun ja mida mitte, siis on mingit ühest vastust väga raske öelda. Loomulikult tundub see et kõik on täiesti vale veidike paranoiline vaatenurk. Aga samas kui hakata neid fakte kontrollima, siis kõik nagu klapiks. Näide: Eesti vabariigi 50 kroonisel rahatähel on täiesti olemas vabamüürluse üks põhisümboleid, milleks siis on püramiid, mille keskel on kõikenägev silm. Ja et selle sinna on organiseerinud tolleaegne Eesti Panga president Siim Kallas.
Mina aga arvan et mingi 50% sellest raamatust peab tõesti tõsi olema, sest päris tühja koha pealt sellist asja ei anna välja mõelda. Aga soovitan soojalt endal pilk peale visata!

Rahu välja!

Sõda on läbi, jaanipäev on ka läbi

Niisiis ammu ammu ma pole viitsinud siia midagi kriblada ja palju on vaja tasa teha. Igatahes sõjavägi on läbi, juba teist kuud ma istun kodus Saaremaal ja lihtsalt chillin. Midagi mida ma viimase kahe aasta jooksul sain juba vähe teha kuna töö ja kool tegid asja suhteliselt kiireks vikatiks. Paljud tuttavad küsivad mult, et kas siis on hea tunne ka kui on sõjaväes ära käidud või et kas ma ennast tunnen ka rohkem mehena. Ma ütlen seda, et see et ma nüüd oskan automaadiga reaalselt ohvrit mingi vahemaa pealt tulistada, ei tekita mulle küll palju mehisemat tunnet. Vb aga see et sai mingi aeg tunda sellist veidi karmimat distsipliini ja suhteliselt suurte piirangutega elu. Aga see aeg läks ruttu, kuna oli väga lõbus, huvitav kuid vahel ka suhteliselt igav. Mina igatahes jään oma reaalselt teenistuses oldud ajaga väga rahule. Rahule ei jää ma aga sellega et ma ei saanud olla lõpuni ja et ma pidin poolteist kuud haigla, laatsareti ja sanatooriumi vahet jooksma. Aga läbi ta on ja nüüd saab ainult oodata reservkogunemist kus siis vanu sõjaväehõumisi peaks ka kohata saama.

Adieu Eesti Kaitsevägi!!!

Aga just sai läbi ka jaanipäev, mis nagu eestlastele kohane oli üks suur söömise joomise ja lõugaandmise püha. Aga minul möödus kõik väga tibensilt ja nii toimis see asi ka suuremas enamuses minu tutvusringkonnas. Kuigi pühade ajal oli Saaremaal rõvedalt palju inimesi ja see üldse ei meeldinud mulle. Sest need inimesed, kui külalised, suudavad endast jätta väga ebaviisaka mulje- nad trügivad, vilistavad kumme, vehivad kätega ja nii edasi. Rahulikult tuleks tsillida ja tolerantsust üksteise suhtes üle näidata. Me elame väikses Eesti külas ja peaksime ikka rohkem ühte hoida ja seda mitte ainult laulupeol ega siis kui juhtub mõni suurem katastroof. Ja lõppu päeva küsimus sombuse ilma värskenduseks: mis saab kui pirukasse panna muna?

head ööd veelkord ja jääge hüvasti mu relvad!

Adieu sanakas!

On saabunud rõõmusõnum minu õuele, et ma pääsen Seli tervisekeskusest tagasi väeossa. Iseenesest on mu saatus siiamaani lahtine ja arst ütles et ma ei tohi kuu aega veel koormata oma jalga, kuigi see kõlaks suht halvalt kui ma oleksin ajateenistuse lõpuni lihtsalt vabastatud. Aga vähemalt samm edasi kuskilegi poole. Igatahes, see taat kes minu toas on rääkis mulle veel, et kui sõjavägi läbi saab, siis tuleb võtta endale korralik naine. See oli päris nö. armas žest, sest ta on olnud 58 aastat abielus ja läks 16 aastaselt sõtta ja on päris värvikirevat elu näinud. Aga see you soon uutes uudistes!

ma ei tea kui paljud teist on näinud neid Michael Moore-i filme, mis räägivad kui lihtne on USA-s osta relve ja nt. juuksurisalongist sinna juurde ka laskemoona. Nüüd kui ma olen ise sõjaväes saanud lasta nii automaate, kuulipildujaid kui ka erinevaid püstoleid ja on tekkinud nagu mingisugune teadmine selles vallas ning samamoodi ka tõsiasi, et relv on siiski mõeldud tapmiseks. Sõjaväes on meil lahingmoonaga tegutsemise juures olnud alati väga range kontroll, et täita ohutusnõudeid ja enne kui relvad üldse kätte antakse on paar nädalat kuiva drillimist kuidas relva laadida, tühjaks laadida ja ohutuks teha, millised on õiged laskeasendid ja mida teha tõrgete korral. Lõppkokkuvõttes, kuidas õppida relva käsitlema nii, et õppida täpselt laskma ja samal ajal säilitades kõikide turvalisuse. Praegu aga täiesti juhuslikult sattusin juutuubis peale mingitele ameeriklaste tehtud videotele, kus võetakse üks purjus tibi ja antakse talle kätte mingi 50 Desert Eagle, mis on väga vihase tagasilöögiga püstol ja üks maailma võimsamaid püstoleid üldse minu teada. Ning siis on väga lõbus vaadata, kuidas relva vintraud tibile põhimõtteliseld mööda nägemist hüppab. Teine video, kus samamoodi mingile malbele mannekeenile antakse shotgun kätte ja ta proovib "nalja" pärast kuidas tagasilöök on ning saab täistabamuse kabaga õlga. Meestel nalja kui palju. Kolmas video: http://www.youtube.com/watch?v=k3zjqMq59tI&NR=1 no tra niimoodi puusalt lastest võib iga munn millegile pihta saada, tüüp on veel eriti uhke ka et ta tõmbas sada padrunit läbi vintraua. Niimoodi pohuilt lastes võib juhtuda sada eri õnnetust. Ja siis sinna tippu veel, mingite ülimalt "mõistlike" ameerika sõdurite video: http://www.youtube.com/watch?v=mGpnAynkNA8&feature=related . ühesõnaga loo moraal oleks see, et ameeriklased on idioodid vist siiski.

Sanatoorium, mu arm

Niisiis, on algamas minu kolmas nädal sanatooriumis. Vahepeal on minu tuppa tulnud uued inimesed, kes on veidikene talutavamad, kui see kuradima ümisev vanamees. AGA...neil on omad kiiksud. Roomie nr.1 on mingisugune projekteerija, habemega mees selline, kes vabandab absoluutselt iga asja eest, mis ta teeb või mida ta küsib. Ühesõnaga, mees on hüpersuperviisakas ja ta vabandab isegi selle eest kui ta pikutades räägib. Roomie nr. 2 on mingi 82 aastane taat, kes hästi ei kuule, aga ta on jube virk ja kraps. Rääkis mulle, et ma käin karguga valesti, et Saksa sõjaväe laatsaretis õpetati neid õigesti karguga käima ja siis rääkis kuidas nad seal laatsas mingite pooljalutute meestega koos karkudel võiduajamisi tegid ning kuidas mingi jalutu mees ütles et kui sõda tuli siis tuleb ta panna tanki, sest ta mahub sinna kenasti ära.

Kas te teadsite et preili Agnes Viimsest Reliikviast on väga ilus noor daam. Ma istun praegu siin kuradima sanatooriumis ja täiesti juhuslikult sattusin vaatama siis eesti kultusfilmi „Viimne Reliikvia”. Ning see stseen kus Gabriel ja Agnes on Pirita jõe ääres on selle aja mõistes lausa pornograafiline vist, sest minu terav silm nägi küll Agnese hkhm rindu...hähä. Aga üks asi mis selle filmi juures mulle väga meeldib on saundträkk, kurat neid lugusid olen ma isegi laulupeol laulnud ja „ühel seikleval priiuse rüütlil, olgu pistoda alati vööl....või peitku ennast hoopis ta põues, nii on kindlamgi veel”, on ikka tuttav viisijupp. Ehk siis kui kellegil on neid lugusid arvutis, siis siit üleskutse: sheerige kama mulle ka!

Aga nüüd, kui mul lõppeb juba teine nädal, kus ma olen saanud iga päev magada 8-9 tundi vabalt ja ainult lugeda ja telekat vaadata ning viimane nädal ka kooliasju veits teha, siis ma hakkasin mõtlema et tegelikult on päris hea. POLE PAHA nagu Villu Reiljan ütleb. See sanatoorium on selles suhtes huvitav koht, et see on vana Seli Mõis, mis on siis korda tehtud ja asub täiesti igasugusest linnakärast eemal. See meenutab mulle seda aega, kui ma suveks linnast kolmeks kuuks maale ära kolisin ja samamoodi oli toit kodune ja hea ning hommikul ärkasid ainult linnulaulu peale ülesse. Niimoodi polegi ammu puhanud, tavaliselt on puhkuse ajal ikka traditsioon alkoholi tarbida ja lõpuks tuleb puhkusest hoopis puhata. Ja siis VEEl on mul praegu selline tunne, et isegi kui mulle antakse võimalus sõjaväest varem koju minekuks, siis ma vist ei taha minna, sest ma tahan näha seda päeva kui me koos kaasvõitlejatega vabade meestena Pärnu Pataljoni väravatest peaaegu igavesele linnaloale lahkume ja pealegi, põhimõtteliselt on jäänud läbi teha veel ainult Kevadtorm 2008, niiet kukepea!

Inimesed! Kuulake nüüd tähelepanelikult, ma ei taha mingi arvamusliider siin olla aga see: http://www.elu24.ee/?r=0&id=13086 on lihtsalt üle keskmise rõve ja halb, nii et tohi teha!!

Saaga jätkub

Nüüd aga minu põlvesaaga osa number KAKS. Kui ma haiglast välja sain, siis esialgu öeldi mulle et ma pean istuma laatsaretis ca. 2 nädalat, mis muidugi on väga halb variant, see on veidi nagu vanglas istumine vist, seal saab ainult lugeda ja telekat vaadata, muud mitte kui midagi ja nädalavahetusel linnaloale ka ei lasta. Aga seda ei juhtunud, kuna ma käisin seal arsti juures väga erutunult seletamas, kuidas ma ei salli sellist passimist tühja ja et ma saan aru, et kompaniiülem ei luba ka kodus ennast ravida, kuid ikkagi on sõjaväeseadused tobedad ja nii ikka ei saa, et mis kuradi jama see on siis. Ning õhtul tuleb see arst minu juurde ja ütleb: „Aau, sa lähed homme sanatooriumisse ja siis vaatame edasi mis sinuga saab.” Ma olin veidi üllatunud, aga samas lootsin et see on veidi parem versioon. Toodigi mind siis teisipäeva hommikul siia Seli mõia, Keila jõe ääres olevasse Seli Tervisekeskusse, kus siis käivad taastusravil kaitseväelased ja kaitseliitlased ja vabadusvõtlejad ja küüditatud jne. e. Siis mingid vigased kaitseväelased hüppavad siin karkudel ringi ja siis veel hunnik vanureid. Mina siis olin õnnelikult saanud oma roomie´deks kaks 80 aastast taati, kes nägid oma ea kohta üllatavalt terved välja, ma oleks neile pakkunud vabalt mingi 60a. Vanuseks. Üldiselt nad rääkisid ikka sellist vanainimese juttu, et neil ikka kiire õhurõhu vaheldumisega hakkavad liigesed valutama ja et vana kass otsib sooja kohta, siis nad olidki siin toas elektriradiaatorid 10 peale keeratud ja aknad kinni, kui samal ajal paistis õues päike ja linnud laulsid. Ehk siis siin oli minu esimene missioon kohe aknad avada ja radiaatorid vaiksemaks timmida, mida ma ka tegin ning pärast mehed vaatasid et midagi on mäda- radikad ei olegi kuumast punast värvi. Üks tervam pliiats oskas arvata et need lülitavad vahel ennast ise välja, selle peale oskasin ma ainult muiata. Loomulikult oli neil vaja teada, mis koha mees ma ka olen, et ikka teaks onju. Ja saaremaa meest on alati eriline vaadata, üks taat ütles, et ta ka on saarlane, pärast aga selgus et ta on Island Landil elanud ainult 15 aastat, siis sai kohe selgeks et immigrant kurat! Sellel libasaarlasel oli aga selline kiiks küljes et ta kurat ümises kogu aeg oma vanurite laule, türa kuidas ta mind ikka proovile pani. Muudkui iniseb ja iniseb ning nii valjult veel et iPod ei päästa ka sind. Põhiline oli see et kui ta kuskil nö. Nende äraminemisaktusel laulma pidi , siis ta ei osanud, no on tuutu.

Operatsioon

Niisiiiis! Damen und Herren! Ladyes and gentlemen! Representing Karli „the infamous warrior” Aau on rajalt maha võetud. Nimelt siis juhtus mul selline tore asi, et lõigati mul põlve seest välja selline ca. 3cm pikkune luutükk, mis kasvas reieluu alumise kolmandiku peal. Eksostees vist oli ladinakeelne nimetus sellele huvitavale nähtusele, kui ma õigesti mäletan. Operatsioon ise oli minu jaoks täiesti uudne kogemus, varem on mind ainult korra õmmeldud kui mingi pitsu mind rappis natuke. Kõigepealt anti mulle valida, kas ma tahan üldnarkoosi või seljasüstiga ainult alakeha tuimaks muutmist. Esialgu mõtlesin et lasen ennast ikka täiesti magama panna, aga operatsioonipäeval otsustasin et ma tahan ikka ise kontrollida olukorda mingilgi määral. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult oli mu otsus ajendatud sellest, et ma oli päev otsa söömata (sest enne lõikust EI TOHI süüa) ja ma tahtsin kohe peale seda kiirelt süüa. Niisiis seljasüst, väga ebamugav asi, tunned kuidas anestesioloog torgib oma süstlaga su selgroolülide vahel ja kuskil seljaajus vajutab nuppe ning jalad korra võpatavad kui ta õigele nupule vajutab. Ning siis see hakkab- vaikselt hakkavad jalad surisema, siis järsku sa avastad et sa oled vöökohast saadik nagu mingi lihahunnik lihtsalt. Pingutad et liigutada suurt varvast, kuid ei midagi, vaikus. Kuid samas seda tunned kuidas skalpell nahka puudutab ja vaikselt seda lõigub, valu aga puudub. Loomulikult pannakse enne sulle külge mingid andurid mis jälgivad südame tegevust, kanüül kust manustatakse NaCl-di ja rahusteid (väga nö. Chillout kraam), siis näpuotsa mingi pesulõks ja krõps ümber küünarvarre, et jälgida vererõhku. Küsisin siis ka luba tegevust pealt vaadata, aga arstid siiski tahtsid oma saladust hoida ja tõmbasid rohelise riide ette ning keelasid mul pead tõsta. Siis oli mingi hetk, kus ma kuulsin peitliga toksimise häält, mis ilmselt oli siis selle luutüki eemaldamine minu reieluu alumise kolmandiku küljest. Ja siis ma lootsin seda juppi endale mälestuseks saada, aga ei, küll aga sain ma seda juppi oma silmaga näha- oli selline väike verine luutükk. Kui operatsija läbi oli viidi mind „ärkamisruumi” kus mingi kari õdesid mu abitult tuima keha operatsioonilaualt voodisse tõstis ja siis üks ilus õde jäi mind jälgima ja andis mulle veel NaCl läbi tilguti. Lebasin seal voodis nagu ma oleks mingi laps, kes on oma vankris selili ja esimest korda mänguasjapoes ning vahib suu lahti ringi. Siis ma taipasin ka seda et alakehast halvatud olla on maailma kõige abitum tunne. Mõtlesin et kätega saab ennast ikka liigutada, aga see on täiesti võimatult raske. Väga raske! Siis mind sõidutati koos oma voodiga tagasi oma palatisse, kuhu vahepeal olid mulle külla tulnud Liina ja Tauno, kes tõid mulle banaani ja viinamarju ja tubakat ja Playboy. Rääkisin neile siis oma operatsioonimuljeid ning kui ma vaikselt hakkasin tundma oma reisi, siis tuli kohe loomulikult vastu võtta üksmeelne otsus, et on vaja õue minna proovima kui hea see vaniljetubakas ikkagi on, mõeldud tehtud. Toodi mulle ratastool ja lohistasin ennast sinna, ratastooliga lifti ja õue suitsunurka. (kui ma õigesti mäletan, siis see anestesioloog ütles mulle operatsioonitoas, et ma ei tohi samal päeval isegi oma pead tõsta, ainult lamama pean...hähä). Selle lõbuse õuetripi tulemus lõi aga välja siis kui teised olid läinud ja ma olin igale poole helistanud et jumala lahe, pole üldse valus jne. Siis saabus kätte hetk kus tuimestuse mõju kadus, loomulikult oli kõige pikemas unes kubemepiirkond. See selleks, aga siis hakkas pihta tõeline põrgu, see kuradi lõigatud põlv oli nagu mingi kuradi jalgpallisuurune paise mu jalal ja valu oli ikka väga rusuv. Ja see õde tuli ka selle valuvaigistava süstiga mingi 4 tundi ja siis lasi ka selle otse kanni, niiet kann oli jube valus. Järgmised kolm päeva olid juba toredamad, valu polnud üldse nii hull ja ainult püsti tõustes see lõikekoht rebis veidi aga muidu olin ponks poiss!

PS. Haiglas on vist kõige jubedam toit üldse. Ja mitte ainult, see pole ainult jube vaid seda on MEGAvähe. Näide: piimasupp keedetud porgandite ja kaalikaga...öäk+ vorstilõik+viil sepikut, saia ja leiba. Aga nad said paari päevaga selgeks et hommikul tuleb mulle anda pudrud, mis üle jäävad ning moosi ja üks õhtu anti mulle sööklast päts leiba kaasa. Huvitav asi oli mingi kella üheksane tee ja saiake. Neid saiakesi ma küsisn endale ka kõik, mis üle jäid ja õde ütles, et see on väga haruldane juhus, et sellise asjaga ei tasu ära harjuda. Kuid järgmine päev oli uus õde ja tõi ikka kõik ülejäägi mulle. Vot sellised lood olid haiglas!

Sõjavägi

Niisiis, minu kauaoodatud sõjaväesissekanne....hmm.
Olen siis 2. oktoorbist alates veetnud oma aega sellises kohas nagu seda on Pärnu Üksik-Jalaväepataljon kaasaegse nimega Lääne Kaitseringkond. Koht iseenest on tore väike pataljon Pärnu linnas. Kaks kasarmut, söökla, laatsaret, punane maja, valge maja (peldik) ja autopark, muud erilist seal nagu polegi. Sinnasaamise lugu oli loomulikult eeskujulik näide organiseeritusest riigi jõustruktuurides. Nimelt pandi meid kõiki Saaremaalt bussi peale teadmisega et lähme Võru linna Kuperjanovi pataljoni oma kaheksat kuud veetma ja nii alguses ka tundus. Sõitsime bussiga läbi ilusa veel suvemaiguse Maarjamaa, jõudsime Võrru kohale, mingid vennad kukkusid kohe meie peale karjuma ja sõjas olemise tunnet tekitama ning siis löödi paberile P täht ja saadeti tagasi Pärnusse kuhu me siis ka jäime...iseenesest tore ekskursioon Lõuna-Eesti kuplite vahele. Niisiis olimegi Pärnus sõjaväes ja algus oli ikka päris šokeeriv, anti meile kätte mingid imelikud tekid ja linad ning lükati mingisse kuradi kõvasse raudnarisse magama. See öö oli ilmselt üks kõige jubedamaid minu elus, kõige hullem oligi teadmatus, sest mitte midagi ei teadnud sellest mis juhtub, und absoluutselt ei olnud ja hirmuhigi oli kogu aeg pooridest välja pressimas. Ja siis tuli hommik, ukse vahele tuli mingi uus nägu kes räuskas et meil on 3 minutit aega et riided seljas oleks ja et me õues jooksmas oleks. Ja selga tohtis panna ainult t-särgi, sest me olime esimeses rühmas ning polnud mingid pussid (hope so) edasi oli selline asi nagu hommikune hügieen e. tuli pesta ennast puhtaks, kikud pesta, habe ning kukal ära ajada (wtf? onju?) "Mismõttes kukal?!" oli enamuste meeste reaktsioon, sest kodus keegi loomulikult sellise asja nagu kukla ajamisega ei tegelenud. Ja nii sündisidki esimesed aetud kuklad. Need nägid välja väga halvad, ütleme nii. Edasi aga algas rõve passisime ja segadus, istusime kasarmus ja kogu aeg karjuti midagi, et kasarmu peale rivvi jne. Esimene nädal niimoodi mööduski ja nädala lõpuks olime me ametlikult valmis noorsõdurid. Kõik olid kiilaks aetud, vormid seljas ja konkurentsitult kõige rõvedamad lõustad pärnu linnas, mõnus. Edasi oli meil suhteliselt rutiinne elu kuskil kuu aega vist. See nägi välja selline et ärkasid hommikul ülesse tegid oma hügieeni, tegid voodi korda ja läksid sööma, siis hakkasid tunnid ja lõuna ajal uuesti sööma, viiest olid tunnid läbi ja kuuest läksime jälle sööma, peale seda oli idee poolest vaba aeg aga siis me pidime õppima kõike mis päeva jooksul läbi võetud olgu selleks siis eesti hümn, kuuldekood, relva kasutamise ohutusnõuded, topograafia või mis iganes pläust veel. Peale seda oli õhtune rivistus kus me peaaegu alati seisime toenglamangus enamus ajast, sest loomulikult ei suuda keegi rivis vait olla ja fun on. Peale seda õhtune hügieen ja siis kümnest magama. (ps. äratus kell 6 ) Selle rutiini sekka kuulus loomulikult pikki jooksukilomeetreid, pumpamist (kätekõverdused), toenglamangus seismist, BTR-is seismist (väga halb asend, proovige ilma toolita istuda :D), rivitunde, essee kirjutamist teemal "Pesukaru ja D´Artagnani erinevused", öiseid rivistusi, peerunalju, pedenalju, niisama häid nalju, mopioperaatoriks olemist, taskute kinni õmblemist, seina hoidmist, lae hoidmist, kantseleis pumpamist, valesti pöördumist kõrgemas auastmes kaadrikaitseväelaste poole, markeerimist, taksofoni sabas seismist, saabaste viksimist jne jne see on praegu lühiülevaade siis minu sõjaväetee esimesest kuust, järgmine teema oleks meie esimene metsalaager, millest ma räägin hiljem...aga seniks, PEACE!

Pm. kõige hullem tunne on see kui sa ärkad linnaloa viimase päeva hommikul ülesse teadmisega, et taaskord on su normaalne elu peatunud ja et sa pead naasema väeossa, kus on 23 tüüpi sinuga ühes toas und nohistamas ja kus iga hetk võib keegi sind rivvi peksta ja mingeid lollusi tegema panna..