Ühel õhtupoolikul sattusin TED.com-ist vaatama ühte videot, kus härra nimega Matt Cutts räägib ülilihtsast ja loomulikust kontseptsioonist proovida midagi uut 30 päeva järjest,
idee iseenesest pole ju mingi erakordselt uus ega revolutsiooniline, vaid isegi pigem vana ja ära leierdatud. Igatahes, peale video lõppu mõtlesin endamisi, et võiks ka ju midagi uut siis proovida. Kuna ma olen piisavalt laisk, et mitte proovida 30 päeva järjest näiteks sea seljas kooli ratsutada, siis mõtlesin välja eriti mugava ja lihtsa muudatuse. Lisaks veel kõvasti lühema ajaperioodi peale ning samuti kaasasin sujuvalt, aga vaikselt sellesse oma elukaaslase. Tema ja enamus mu sõpru reageeris alguses mu “elumuutuse” peale pigem “nalja teed??” võtmes. Kuid siiski mu plaan kätkes endas 7 päevaks Facebooki klõpsimise bännimist, kuid mis tähtsam online ajalehtede lugemise keelamist kodusel ajal. Õnneks sain ma maiuspalana võtta talt igasuguste sarjade vaatajaõigused. Naistele on need toidu, kahe kassi ja nelja lapse eest. Tunduvad suhteliselt nadid muudatused ja sitt plaan või mis? Aga kõik kes vähegi kasutavad oma iPhone-i, muud smartphone-i või läpakat või iPadi ajalehtede lugemiseks võiksid seda proovida. Lihtsalt, et näha kas muutub midagi.
Kuid niisiis, mõeldud tehtud, kolm korda üle mõõdetud ja plaan paigas hakkasime pihta. Kõik sujus ilusti väga kaunilt niikaua kuni ma jõudsin esimesel päeval koolist koju. Ja siis me seal istusime, kaks inimest, kes üksteist armastavad ja on parasjagu koos elanud ning tunnevad üksteise paremaid ja halvemaid külgi. Ent siiski me vahtisime üksteist esmapilgul nagu vasikad uut aiaväravat. Ei osanudki kohe midagi peale hakata või öelda. Sellisel hetkel tekib küsimus, et mida kuradit me varem omavahel siis rääkisime või kas me üldse midagi rääkisime?! Kas ma tõesti olen mingi kuradi idu, kes ei oska oma naisega nüüd niisama rääkida?! Juttu ajada, pidada dialoogi lihtsas eesti keeles?!
Igatahes, kui esimesest ehmatusest üle saime, hakkasid siiski lõualuud kiiremini liikuma ja peale 2,5 tundi vaidlemist, arutlemist ja naermist ja irvitamist mõtlesin ma juba uut moodi. Mõtlesin, et kes kurat mind sellesse idukostüümi meelitas ja luku kinni õmbles nii, et ma nagu mingi kuradi kala kuival maal seal sees visklema pean. Ja vastus on ülimalt lihtne- INTERNET, see vana tiigrinahk internet!
Ma ei hakka siin nüüd täpselt sõna-sõnart raporteerima, millest me rääkisime ja mida tegime, aga ma ütlen teile et sellest 7 päevast piisas selleks, et panna meid nägema seda kui palju me oleme olnud ühes toas ja suhelnud mitte üksteise ega ruumis olevate sõpradega vaid vahtinud oma arvutisse. Ning kui palju oleme me ilma jäänud toredatest mõttevahetustest ja dialoogidest. Ja vahtinud sealt mida?? Vastus on mitte sittagi! Jah, maailmas juhtub palju asju ning infot voolab kosena kõikide meie ekraanidele, kuid ega 99% juhtudest meie elu sest ei muutu. Pigem muutume omaette kõngu kuskile diivaninurka, et jälgida kuidas iga 5 minuti tagant postimees.ee oma esikaanelugu shuffle-ib.
Meie väga lihtsale eksperimendile andis lausa teadusliku tõenduse vist viimane Kristjan Pordi saade “Portaal”, kus vana raadio häälega mees rääkis, et tänapäeva lastel võib kõnelemisega probleeme tulla, kuna vanemad ei suhtle mitte lastega ega mängi nendega. Vaid pärsivad lapse keelelist arengut klikkides oma iPadi või telekapulti. Ja telekast tulevad teletupsude lalisemisest või siis mingi kuradi Simsi keelepudrust oma arengule turbot otsinud lapsest ilmselt maailmakodanikku ei saa. Küll aga saab iga vanem teha seda heameelt oma lapsele, et temaga rääkida ja mängida. Nii lihtne ongi.
Aga nendele, kes lapsevanemad veel pole, kiiret pole, hold your horses. Aga soovitan kõigil arvutisse süvenenud inimestel tõsta pilk üle arvutiekraani, eriti just kodus. Astuda ligi sõbrale, naisele, minna sebima ilusat tüdrukut või võtta sõbraga üks korralik tume õlu ja pidada maha üks pikk vestlus/ arutelu/ vaidlus. Kuradi hea on suhelda nagu päris inimene!! Näost näkku nii et tatti pritsib ja suu vahutab peas! Enjoy!!
Ja siin ka South Parki versioon:
