Kakskümmend parimat, vanat head sõpra!

“Miks kurat sa pead seda räbi ja rokki nii valjult koguaeg kuulama?!” See on üks legendaarne vihane küsimus (muutmata kujul) mis mulle on jäänud meelde minu teismeeast kui ma olin endale saanud oma esimese cd-plaadi, milleks oli Linkin Parki “Hybrid Theory”, mis röökis cd-pleieris ja radiotehnika kõlaritest kokku pandud “muusikakeskusest”. Ja no loomulikult võis see tunduda mu vanematele nagu täiesti ajutu röökimine ning kartus et poeg on tõenäoliselt pea tugevasti ära löönud oli ilmselt suur. Kuid tagasi vaadates oli see plaat mulle nagu mingi verstapost mu muusikamaitse kujunemisel. Enne seda plaati polnud ma eriti muusikast kuigi sügavalt või põhjalikult kunagi eriti huvitunud, sest peamiselt puutusin ma kokku kas mingi tümpsuva muusika, mingisuguse meloodilise lämisemise või siis Modern Talkinguga. See plaat aga oli midagi mis tõeliselt meeldis ja pani mind kuidagi rohkem kõrvu kikitama. Isegi olles muusikainstrumentidest muidu tuttav ainult triangliga suutsin ma siiski hakata lugudes eristama huvitavaid trummi ja (bass)kitarrikäike ning leidma endale nüansse, mis tegid kuidagi rõõmsaks. Ja mis kõige tähtsam sellist muusikat kuulates sai ennast välja elada. Kuna tegelesin siis palju ka nö. trikiuisutamisega, siis polnud midagi paremat kui ennast korraliku karjumise ja röökimise taustal veriseks ja hambutuks kukkuda.

Kuid algus oli tehtud ja avanesid Kazaad ja uued võimalused muusikat endale hankida ning ka aeg oli Kuressaares sellise veidi alternatiivsema muusikaga tutvumiseksväga soodne. Niimoodi tekkisidki esimesed assotsiatsioonid räppmuusikaga.  Mäletan väga selgelt Chalice-i lugu “Ajumeditsiin” mis tollel ajal tundus midagi hüperunderground muusika sarnast ning mis kasvatas huvi sellele geniaalse musikaalse sõnamängu vastu. Nendele esimestele kontaktidele järgnesid peod Kuressaare Linnateatris, mis kindlasti avardasid väga paljude tolleaegsete Kuressaare nolkide muusikalist maailmavaadet. Suur tänu ja props tervele sellele entusiastide tiimile, kes viitsisid sellega tegeleda!  Seda ei juhtunud ilmselt igas Eesti otsas et teatrimajas on pidu, kus mängitakse hip hop’i, dnb’d, funk’i,  metal’it, ämbienti ja downbeat’i. Pigem ootaks mingit a la Kihnu Virve taolist jauramitega kooslust. Kuid nagu iga hea asi saab otsa, nii said ka need peod otsa ja inimesed liikusid edasi. Koos sellega arenesid edasi ka minu muusika maitseretseptorid. Metalsest muusikast sai räppimine, räppimisest said mahedad ja liibuvad saksofonihelid, millest mingi hetk hakkasid jälle läbi peksa trummibassi helid. Kuid mingi hetk jäid bassikäigud pikemalt käima või siis saabus üldse vaikus ja meloodiat hakkas läbistama väga järjekindel viiuli või mahe kontrabassi heli. Tundub siiamaani, et muusikamaailma avastamine on lõputu protsess, millel puuduvad piirid. Kuid iga uue keerutuse ja segamise peale ei visanud ma vanemat muusikat kunagi ära. Ta jäi mõneks ajaks tahaplaanile, kuid siis ma avastasin sahtlipõhjast plaadi, panin selle viis aastat hiljem mängijasse ning mu nägu läks naerule. Süda hüppas sees rõõmust, sest see oli nagu vana hea sõbraga kohtumine. Aga nagu sellisel puhul ikka ei olnud sellist tunnet, et me pole üksteist viis aastat näinud. Tunne oli selline nagu oleks eile alles kohtunud. Ja jutuajamine kestis kaua ja kvaliteetselt.  Nüüd umbes täpselt kümme aastat hiljem ma ei saa öelda, et ma olen mingi kindla muusikastiili mees nagu mitte keegi ei saa kindlalt öelda, mis taga homme või tunni aja pärast juhtub. Lihtsalt nii läheb ja nii on. Peaasi, et sõitu saab nautida. Selle nö. väikese juubeli puhuks tegime koos oma girlfriend’iga endale Top 20 muusikaedetabelid. Täiesti enda isiklikud, sest keda need raadio omad ikka kotivad. Ja uskuge mind, kui teid vähegi muusika huvitab, siis sellise asja tegemisel on hasart kerge tulema. Aga siin nad siis on, minu 20 vanat ja vahel mitte nii vanat sõpra suvalises järjekorras:

The Streets- Blinded by the lights

Klute- Hell hath no fury

The Postal Service- We will become silhouettes

The Roots- Break you off

Crystal Castles- Empathy

Wu Tang Clan- Gravel Pit

Foo Fighters- The Pretender

Zion I feat. K. Flay- Coastin

Breath- the Grouch

Nas feat. Lauryn Hill- If i ruled the world

Rage Against the Machine- Killing in the name of

Eminem feat. Nate Dogg- Til i collapse

Aphex Twin- Alberto Balsam

Damian Marley feat. Stephen Marley- Mission Riddim

Simian Mobile Disco- I Believe

Royksopp- Go with the flow (Live)

P.O.D.- Youth of the nation

Incubus- Wish you where here

Hudson Mohawke- Fuse

Mount Sims- How we do

Ja kogu postituse ma pühendan Henry-le, kes meile ajudele selle asjaga käis!

Klõpsutaaa, klõpsutaaa!

Ühel õhtupoolikul sattusin TED.com-ist vaatama ühte videot, kus härra nimega Matt Cutts räägib ülilihtsast ja loomulikust kontseptsioonist proovida midagi uut 30 päeva järjest, 

 idee iseenesest pole ju mingi erakordselt uus ega revolutsiooniline, vaid isegi pigem vana ja ära leierdatud. Igatahes, peale video lõppu mõtlesin endamisi, et võiks ka ju midagi uut siis proovida. Kuna ma olen piisavalt laisk, et mitte proovida 30 päeva järjest näiteks sea seljas kooli ratsutada, siis mõtlesin välja eriti mugava ja lihtsa muudatuse. Lisaks veel kõvasti lühema ajaperioodi peale ning samuti kaasasin sujuvalt, aga vaikselt sellesse oma elukaaslase. Tema ja enamus mu sõpru reageeris alguses mu “elumuutuse” peale pigem “nalja teed??” võtmes. Kuid siiski mu plaan kätkes endas 7 päevaks Facebooki klõpsimise bännimist, kuid mis tähtsam online ajalehtede lugemise keelamist kodusel ajal. Õnneks sain ma maiuspalana võtta talt igasuguste sarjade vaatajaõigused. Naistele on need toidu, kahe kassi ja nelja lapse eest. Tunduvad suhteliselt nadid muudatused ja sitt plaan või mis? Aga kõik kes vähegi kasutavad oma iPhone-i, muud smartphone-i või läpakat või iPadi ajalehtede lugemiseks võiksid seda proovida. Lihtsalt, et näha kas muutub midagi.

Kuid niisiis, mõeldud tehtud, kolm korda üle mõõdetud ja plaan paigas hakkasime pihta. Kõik sujus ilusti väga kaunilt niikaua kuni ma jõudsin esimesel päeval koolist koju. Ja siis me seal istusime, kaks inimest, kes üksteist armastavad ja on parasjagu koos elanud ning tunnevad üksteise paremaid ja halvemaid külgi. Ent siiski me vahtisime üksteist esmapilgul nagu vasikad uut aiaväravat. Ei osanudki kohe midagi peale hakata või öelda. Sellisel hetkel tekib küsimus, et mida kuradit me varem omavahel siis rääkisime või kas me üldse midagi rääkisime?! Kas ma tõesti olen mingi kuradi idu, kes ei oska oma naisega nüüd niisama rääkida?! Juttu ajada, pidada dialoogi lihtsas eesti keeles?!

Igatahes, kui esimesest ehmatusest üle saime, hakkasid siiski lõualuud kiiremini liikuma ja peale 2,5 tundi vaidlemist, arutlemist ja naermist ja irvitamist mõtlesin ma juba uut moodi. Mõtlesin, et kes kurat mind sellesse idukostüümi meelitas ja luku kinni õmbles nii, et ma nagu mingi kuradi kala kuival maal seal sees visklema pean. Ja vastus on ülimalt lihtne- INTERNET, see vana tiigrinahk internet!

Ma ei hakka siin nüüd täpselt sõna-sõnart raporteerima, millest me rääkisime ja mida tegime, aga ma ütlen teile et sellest 7 päevast piisas selleks, et panna meid nägema seda kui palju me oleme olnud ühes toas ja suhelnud mitte üksteise ega ruumis olevate sõpradega vaid vahtinud oma arvutisse. Ning kui palju oleme me ilma jäänud toredatest mõttevahetustest ja dialoogidest. Ja vahtinud sealt mida?? Vastus on mitte sittagi! Jah, maailmas juhtub palju asju ning infot voolab kosena kõikide meie ekraanidele, kuid ega 99% juhtudest meie elu sest ei muutu. Pigem muutume omaette kõngu kuskile diivaninurka, et jälgida kuidas iga 5 minuti tagant postimees.ee oma esikaanelugu shuffle-ib.

Meie väga lihtsale eksperimendile andis lausa teadusliku tõenduse vist viimane Kristjan Pordi saade “Portaal”, kus vana raadio häälega mees rääkis, et tänapäeva lastel võib kõnelemisega probleeme tulla, kuna vanemad ei suhtle mitte lastega ega mängi nendega. Vaid pärsivad lapse keelelist arengut klikkides oma iPadi või telekapulti. Ja telekast tulevad teletupsude lalisemisest või siis mingi kuradi Simsi keelepudrust oma arengule turbot otsinud lapsest ilmselt maailmakodanikku ei saa. Küll aga saab iga vanem teha seda heameelt oma lapsele, et temaga rääkida ja mängida. Nii lihtne ongi.

Aga nendele, kes lapsevanemad veel pole, kiiret pole, hold your horses. Aga soovitan kõigil arvutisse süvenenud inimestel tõsta pilk üle arvutiekraani, eriti just kodus. Astuda ligi sõbrale, naisele, minna sebima ilusat tüdrukut või võtta sõbraga üks korralik tume õlu ja pidada maha üks pikk vestlus/ arutelu/ vaidlus. Kuradi hea on suhelda nagu päris inimene!! Näost näkku nii et tatti pritsib ja suu vahutab peas! Enjoy!!

Ja siin ka South Parki versioon:

Hapud viinamarjad

Niisiis on möödunud pikk aega hetkest millal ma viimati olen midagi kirjutanud oma blogisse. Põhjus oli selles et esiteks mul pole olnud väga aega, kuid peamiselt pole mul olnud vist midagi olulist öelda. Kuid eile öösel kõrgemad jõud ilmselt otsustasid et nüüd, Karli, on aeg anda sulle ainest oma blogi täiendamiseks.

Loo toimumispaigaks on siis linn kus ma ülikoolis käin ehk Aalborg, kus olime pruudiga sünnipäeval. Kuna ma detailselt ei viitsi siin kirjeldada iga üksikasja, siis ma seletan lühidalt: põhimõtteliselt sõitsime rattaga kahekesi ja ilma tuledega õhtul linna poole ning politsei pidas meid kinni. Pidime näitama oma dokumente ja seletama miks me oleme siin riigis ja mis me siit tahame. Peale seda aga kui ma julgesin küsida miks meile nii palju trahvi tehakse ja iga sõna eest juurde küsitakse, pidi politseinik mulle peaaegu kallale tulema ja lükkas mind politseiautosse. Pruudile öeldi veel “get the fuck back to your country!” ja algas minu sõit politseijaoskonda. Jaoskonnas pandi mindi neljaks tunniks istuma betoonist kuubikusse kus oli põrandas auk ja nurgas madrats. Rauduks oli täis soditud ja keegi oli lakke millegagi kirjutanud HELP. Kambris istusin ma kokku 4h mis oli välja tulles minu jaoks totaalne üllatus, sest ma siiralt arvasin et ma olen seal olnud 12h. Ehk siis minu elu kõige pikemad tunnid möödusid selles kambris. Mõne aja pärast tuli sisse doktor, kellega vestlesime paar sõna juttu ning kes tundus olevat mõistlik inimene. Tegime veidi nalja ja ilmslet konstateeriti et ma olen täiesti average tudeng, kes millegi suurega hakkama pole saanud ning on vb veidi veini joonud. Loomulikult saab siia lisada palju fakte, mille üle annaks vaielda, aga selle loo peamoraaliks pole ebaõiglus.

Kongis istumise kohta ma ütlen aga nii palju et midagi kohutavamat ei ole ma oma elus kogenud. Neli seina, auk maa sees ja madrats. Ja istud seal nagu mingi loom puuris, täielik klaustrofoobia ronib pähe ja üsna kiirelt võib ilmselt hulluks minna kui kainet mõistust ei säilita. Ma õnneks otsustasin head mõtete ja magamise kasuks ning kujutasin ette end olevat oma naise kaisus. Mõnda aega töötas, kuid peale ma arvan 3h möödumist oli viha, äng ja rusuv meeleolu liiga tugevalt pähe haamerdamas. Loomulikult lisas sellele draamale vürtsi paar ahvi kõrvalkambrist kes vist peaga üritas läbi ukse tungida ja karjusid nagu neid vägistataks. Psüühiliselt väga osav karistus, tunne oli täiesti nagu kuskil vanglas istuks.

“Kuritegu” kuriteoks, jah, igasugu asju juhtub, võib sekka sattuda valesid otsuseid ja sellega pole midagi analüüsida. Kuid mis mulle sellest loost kõige rohkem selgeks sai oli selge vaen võõra rahvuse vastu. Politseinik, seadusesilm, rääkis minuga nagu mingi rullnokk (what the fuck are you doing here; get the fuck back home etc.). Väga kaunilt sai mulle lõpuks lahenduse Taani valem, kus heaoluühiskonnas, kõikide naeratavate inimeste nägude taga on ilmselt peidus mingi vihast pakatav rassist. Ma saan neist täielikult aru isegi miks nad on nii vihased kõikide Ahmedide ja Tongide või jumal teab kelle peale. Kuid siia tulles olin ma sinisilmses veendumuses et ma olen Eestist, Euroopa Riigist, olen nagu Taanlane isegi paistan samasugune välja enam-vähem. Tegelikkus on aga selline et Taani inimese silmis on Eesti Venemaa ja eestlane immigrant, kes on tulnud siia heaoluühiskonna vilju noppima ja mitte midagi vastu andma. Eestlane on täpselt samasugune koer nagu mingi suvaline Rumeenia mustlane. Ja seda nö. vanad euroopa riigid ei suuda tunnustada. Heaoluühiskond on nagu ilusa pakendiga jõulukingitus, kus sees võib vabalt sitt peidus olla. Head varsti saabuvat vabariigi aastapäeva Eestile, sellele väiksele tossikesele riigile, kes on teeninud õiguse suurte meestega ühes ruumis istuda. Vaikselt, tasa, alati noogutades ja paigal istudes.