“Nii tore, nii tore, me läheme talveks soojale maale” oli mu pruudi iga
teine lause kui me veel varajases Eesti sügises oma asju kokku pakkisime, kõht
keeramas segastest emotsioonidest ja teadmatusest eesootava ees. Kuid suur oli
meie pettumus kui me aurusauna meenutavast sudusest Hong Kongist tulles
astusime välja Perthi lennujaama uksest. Esimene ehmatus oli nii suur et flip-flop'd tahtsid tuppa sooja tagasi
joostes lendu minna. Ehk siis tere tulemast Austraaliasse, mate, siin pole
sittagi nii soe kui sa lootsid oli meie esimene tervitus. Ja esimese hooga me
polnudki päris kindlad kas me oleme nüüd sattunud suvisesse Taanisse või
Austraaliasse. Väljas oli ometi 12 kraadi sooja, vihma kallas ning tuul oli
erakordselt tugev. Kuid pikka aega halamiseks meil polnud ning nagu ikka
otsisime endale bussi mis meid linna viib. Ja edasi järgnes ilmselt iga
siiasaabuja rutiin kus tuleb end teha legaalseks maksumaksjaks, otsida endale
koht kuhu su tulevane varandus kanditakse ning leida endale sidevahend millega
koht tulevaste kullakoormate teenimiseks välja peilida. Sellest edasi algaski
põhimõtteliselt rutiinne tööotsimine ja ülejäänud tilulilu millest midagi suurt
rääkida pole, kui seda et töö sai leitud täpselt 7 päevaga ning siin me nüüd
oleme, paprikapõllul, teenime rasket raha.
Palju huvitavam on rääkida mõningatest asjadest Austraalias mis mind
üllatasid või ei üllatanud. Esiteks asi mida kõik siia tulles, k.a. meie,
kardavad on igasugu ebameeldivad elukad eriti just maod ja ämblikud, mis vist
enamikel inimestel just kodus kaisuloomadeks ei ole. Arvasin seda ka mina ja
juba lennukiaknast vaatasin maandudes välja lootes seal näha lennuki poole
vihaselt visklevaid püütoneid ja krokodille, aga pettumus oli suur kui seal
kõik tundus olevat tavaline nagu ikka. Sealt edasi maa peale astudes ma ikka
veel esimesel nädalal kontrollisin kogu aeg oma ümbrust nagu mingi paranoiline
poliitik, kes Kapo agente otsib. Aga peale mitmepäevast luhtunud otsimist ma
lõpuks hakkasin leppima reaalsusega, et siiski on seis tõenäoliselt sarnane
Eestiga, kus ka, hoolimata rästikute olemasolust, olen ma 25 aasta jooksul neid
näinud 1-2 korda. Korraks siiski mu meeled üleerutusid kui ma paprikapõllul ühe
põõsa seest ühe mõnusa jumalteab mis mao naha leidsin ning edaspidi kõiki
põõsaid enne raputasin, aga siiski nüüdseks olen ma sellega suhteliselt
leppinud ja rahulik, kuid ükskõikseks see teema siiski ei jäta! Eriti rahulik
olen ma millegipärast pisikeste ämblike suhtes, kes Itaallastest umbkeelsete
kolleegide jutu järgi pidavat olema võimelised lehma tapma. Minu esimene ja
siiamaani ainus küsimus on selle peale, et mille kuradi pärast peaks üks ämblik
lehma tapma?! Ja üldse kui rääkida loodusest üldiselt, siis millegipärast olen
ma siiamaani suht pettunud, sest kõik ei ole üldse nii teistmoodi kui ma
arvasin. Mitte et ma oleks lootnud et siin lehmad puidust ja muru plastikust
on, aga siiski 7000 km kodust eemal ja sittagi pole muutunud. On küll palm, mis
pildi pealt tundus nii eksootiline, kuid siin vaatad, siis puu on puu, võiks
samahästi olla vaher. Selle kõrval tundub kodune kadakas üks jube eksootiline
eksemplar.
Teine asi millest loomulikult üle ega ümber ei saa on internet. Või siis
Austraalia kontekstis on lihtsam rääkida sellest mida pole, sest mida pole seda
pole! Eestist tulles nii iseenesestmõistetavana tunduv internet limiteerimata
andmemahtudega, kiire ja toimiv on siin sama helesinine unelm kui tänaval mõne
asiaadi mittekohtamine. Loomulikult ei olnud see mulle üllatus, aga et olukord
nii muserdav on ei osanud ma ka arvata. Ja pealegi Austraalias vist peaks
kehtima ACTA kui ma ei eksi e siis piratebay'st
võib ainult unistada ja vist ei tohi kõva häälega rääkidagi.
Kolmandaks on väga toredad inimesed Austraalias. No ikka kuradi toredad
inimesed on! Piisab vaid sul korra tänaval lolli näoga ringi vaadata ja kohe
lendab keegi ligi ning hoiab sul kätt ja proovib aidata õigesse kohta. Lihtsalt
niimoodi möödaminnes, kergelt, liueldes juhatab sind õigesse kohta. Ta ei taha
sinuga südamesõber olla ega midagi vaid lihtsalt viisakusest tuleb ja aitab
sind. See oleks tõeline unelm kui Eesti inimesed üksteisega nii toredad ja
lahked oleks. Samuti on eriti sõbralikud nt bussijuhid, kes on nõus sind aitama
õigesse sihtkohta ning isegi pärast muretsevad et, mate, oled sa ikka kindel et sa siia pidid minema. Eestlane
kindlasti ütleks selle peale “oi neil on raha nii palju jne bla bla” aga raha
eest viisakust osta vist väga ei anna, kuigi, mis seal salata, kindlasti see
oma osa siin ka mängib.
Neljas ja minu isiklik lemmikteema on nende ignorantsus keskkonna
säästmise osas. Ühesõnaga, inimestel siin raha on ja elu on hea ning siis
tulebki järgmiseks hakata maailma parandama. Aga siiamaani tundub see
maailmaparandamine nagu mingi kilplaste muinasjutt. Esiteks on igal pool sildid
et lülita konditsioneer kui sind pole toas ja säästa sellega energiat ning
maailma, loodust, lilli jne. Teisest otsast on aga enamus maju sellised nagu
kolme põrsakese muinasjutus. Seinad on nii õhukesed, et ime et kängurud neist
läbi ei hüppa ning tihendamisest ja soojustamisest (mis hoiaks nii sooja kui
külma sees) pole nad ilmselt kuulnudki. Ja samasugune, prügi maha ei viska, aga
istun prügihunnikus, olukord on kilekottidega. Igal pool on sildid et säästa
oma kilekotti ja ära osta kilekotiga aga poodi minnes pannakse midagi küsimata
iga ostetud viiner eraldi kotti ja ime et tšekk kilekotis ei tule. No tule
taevas appi nagu suur juht ütleks! Loomulikult on nende üllas idee et sa lähed
oma kilekotiga ja ei kasuta seda suurepärast, labaselt mugavat pakkimisteenust,
aga niipalju kui ma olen märganud, siis enamus inimesi on mugavad ja ükspäev
nägin reaalselt kuidas mu ees olev mees oli pakkinud ühe sidruni, mango ja
laimi kõik eraldi kilekottidesse. Ja nii need plastiksaared seal ookeanis
kasvavad, varsti saadavad aborigeenid sinna elama.
Ja siit ma jõudsingi juba viienda teema juurde milleks on siis
Austraalia pärismaalased e aborigeenid. Olin ma enne siiatulekut kuulnud ka
igasugu lugusid, millised nad on jne aga südames arvasin ikka, et nad on
lõbusad lubjaste maalingutega didgeridood mängivad tegelased. Aga sittagi,
asjad on tõesti nii jubedad kui on räägitud. Enamasti nad haisevad ja on väga
räpakad ning lõugavad. Äärmiselt ebameeldiv kogemus on enamus nendega kokku
puutuda. Loomulikult on väga kahju, et neid pole kuidagi suudetud ühiskonda
adapteerida, kuigi siin ilmselt mingeid pingutusi on selle nimel tehtud. Aga
tänaval käies neid, no vabandage väljendit aga ma ei liialda, ahvi näoga
inimesi nähes saab aru, et nende traagika algab kuskilt sügavamalt kui lihtsalt
töö ja kodu leidmine. Aga selles asjas on aega veel selgusele jõuda ja ma
siiralt loodan et ma mõnda head seika kunagi nendega seoses saaks meenutada.
Kuna meie algus siin naba all on olnud suhteliselt töine, veidi isegi
pingeline, siis rohkem detailsemat infot jagab õrnem pool oma blogis:
http://lessmotleb.blogspot.com.au . Hetkel me töötame ja planeerime oma
järgmist käiku ning eks siis räägib lähemalt kui käigud tehtud/ nähtud on.
Seniks, cheers mates ja olge tublid!
