Balil

"Mr. Karli Aau and Ms. Olesja Peljuh, your plane to Denpasar is ready for boarding...", kostis Perthi lennujama kõlaritest, kui me oma kottidega läbi lennujaama jooksime. Loomulikult oli valuutavahetuses mingi error ja keegi pidi peldikus käima ning siin me nüüd olime, otsaesine leemendamas, flip-floppide pläterdamise saatel, jooksime lennuki poole. Lennukile me siiski jõudsime, esmakordselt viimastena, mis irooniliselt kombel oli päris mõnus. Ei mingit trügimist, ei mingit lennuki vahekäigus kõveras ootamist. Marsid sirge seljaga sisse ja istud maha. Lendame!

Kuna meie senine kontakt Aasiaga oli seni olnud ainult Hongkong, siis me olime valmis parasjagu suureks šokiks. Maandudes hakkaski esimese asjana kohe silma lennujaam, mis oma punaste telliste ja nõukaaegse olemisega kangesti Kuressaare bussijaama meenutas. Ainult et seal oli kuum, kohutavalt kuum! Pärast me küll nägime ka lennujaama uuemat osa, mis nägi välja ülišikk ja ilus. Mitte Taani moodsa arhitektuuri moodi surmigavalt ilus ja korrektne, vaid rohkem selline Buddhade Lexus, särav, keeruliste ja sofistikeeritud kaunistustega ja elevandiluust. Selle ilu hoomamise kõrvalt tuli loomulikult kiirelt harjuda ka igasuguste hawker-itega, sest Aasias ei ole turist mingi vabalt ekslev lontrus, vaid ta saab konstantselt nõu ja pakkumisi, sõpru ja diile. Ning mitte mingeid, mul on sulle suur allahindlus diile, vaid alati parimaid. "Hello my friend, you need a hotel, boat, taxi, driver, excursion, scubadiving, drugs, prostitute?" Unustage e-kaubamajad, see on äri, siin ja praegu, kohe nüüd või mitte kunagi, pakkumised on kuumad! Otsustasime kiirelt- "mitte täna" variandi kasuks ja haakisime end oma autojuhi sappa. Väike mees, kellel nimeks Yam Yam toimetas kiirelt meid enda Daihatsusse ja liikluses me olimegi. Hoobilt olid imestusest terve tee lahti ka meie silmad ja suud ning lahti nad jäidki. Rollerid, igal pool rollerid ja veelkord rollerid. Liiklusreeglid, mitte kuskil pole liiklusreegleid! Vahel mõni politseinik vehib kuskil kätega, aga liikluse kuldreegel on siiski signaal. Kui sul pole signaali, pole sind olemas. Signaal on sinu anna teed märk ja signaal on sinu - mul on kiirem lase mind läbi või sa jääd alla - märk. Signaal on sinu iga märk ja pühakiri! Hoolimata esmapilgul täiesti kaootilisena tunduvast liiklussüsteemist, mis pigem meenutab sattumist mingisse pesumasinate matrjoškasse mille sisu on täis autosid ja rollereid tundub see liiklus paari nädala pärast täiesti okei. Pean tunnistama, et ilmselt on ohtlikum Tallinnast Kuressaarde autoga sõita?!

Koha peal maha rahunedes torkab kohe silma inimeste suhtumine, just kohalike inimeste, kes sulle näole naelutatud naeratuse saatel on valmis kasvõi aluspesu vahetama. Selle üle sa oled siiralt rõõmus ja ahhetad rõõmust täpselt nii kaua kuni sa ööklubis oled poole rahast vetsus, kätepesija -kuivataja mehele, maksnud. Kuid isegi kui nad on parasjagu ahned, ei saa seda alati pahaks panna. Tuleks leppida sellega, et sina oled see jalgadega šortsides rahakott ning nemad tahavad sult maksimumi pigistada. Mõnele tundub see väga pealetükkiv, aga kui õigesti nendega suhelda siis võib alati nalja saada, kõigil. Ei maksa stressata, pigem siis juba nautida, et sa saad neile vähemalt mingilgi moel kasuks olla. Nagunii tuled nende paradiisisaarele risustama ja lebama, et siis kõik sitt endast sinnapaika maha jätta ja õnnelikult 5000 km eemale tagasi koju prügi sorteerima lennata.

Kui need süümepiinad kohalike prügiprobleemide pärast kõrvale jätta, siis Balil on pakkuda ilmselt kõike - randu, templeid, surfikohti, ööklubisid, paradiisisaari, snorgeldamist, paraplaanimist jne. Kõik on olemas. Surfamine oli üks tegevusi, mida ma olin tahtnud proovida alates Austraaliasse saabumisest. Alati aga suutsin leida mingi ettekäände – miks mitte veel. Kuta rannas sai see wet dream aga lõpuks ära tehtud. Rand minusugusele rookie-le täpselt paras. Väga mõnusad, ent siiski kohati surfilaud üle pea näkku, lained ja palju rotikaid kohalike surfikoole, kust odavalt esimesi näpunäiteid saada. Ja nii sai ka esimest korda ühe korraliku hiigelplaadiga esimesed triibud tehtud. Madalal vees ja 60% cheat-ides, aga siiski, triip on triip onju. Ma pean ütlema, et see esimene kord kui sa tõesti suudad selle laua peal mõnda aega püsida on täiesti orgasmic. Ja nagu kiimaste meestega kord juba on, siis seda tahetakse veel ja veel, uuesti ja uuesti. Kiiremini kõrgemalt ja kauem. Igale algajale surfijõmmile, kes varem ookeanis pole ujunud, aga ütlen, et enne kui lähed vette, vaata ette ja igaks juhuks taha ka. Nii võid ennast mõnest kergemast või raskemast ehmatusest säästa. Aga proovida, kindlasti ja korduvalt, soovitan soojalt või ka külmalt!

Loomulikult ei pääse Balil mööda templitest. Saar on täis pikitud tuhandeid, ja ilmselt rohkemgi, templeid. Templihierarhia on umbes selline, et kõigepealt on igal mehel kodus oma väike tempel, siis külas, siis maakonnas ja lõpuks on terve saare peale üks peatempel. Ja ikka selleks et oma jumalatele ande panna saaks, et hoida nende tuju hea ja et nad viitsiksid ikka oma tööd teha. Usk on ka see, mis kõikides külades tundub inimesi väga tihedalt kogukonna sees siduvat. Ei ole mingit omapead uitamist. Näiteks kui külas sureb üks peremees ära, siis nädal aega käivad teised küla mehed lese juures vaikivaks toeks. Nad ei tohi midagi küsida, kui just ei pakuta, ei mingeid nõudmiste esitamisi, isegi magamiskohta ei tehta, magad seal kus oled. Aga siiski, kõik on ühtsed, hoiavad kokku, ei isetse. Templite disain aga on väga sarnane, iseloomulikud kõrged kolmnurgataoliste postidega väravad on nii igal majal kui ka templil. Loomulikult on väga palju käsitööd ja kõike muud, aga sellesse ma ilmselgelt süübima ei hakka, sest midagi pole teha, ma ei ole pädev. Küll aga oli üks tempel, mis jäi rohkem meelde oma mobster-ahvide tõttu, kes sul kotist kõik lahtised asjad võisid ära varastada. Süüdistama peab siinkohal taaskord turiste, kes hoolimata keeldudest ikka banaan käes sinna ronivad ja pärast imestavad, miks ahvid neid taga ajavad. No võta kinni onju? Küll aga sai neid ahve vaadates mulle selgeks see, et minu jaoks ei ole selge, kuidas on inimesi, kes ei usu evolutsiooni. Sest vaadates neid väikeseid elukaid banaani oma pisikeste sõrmedega lahti koorimas oli küll tunne, et see on lihtsalt mõne karvasema mehe laps. "Ja veel nii armas!" lisaks Olesja. Tõenäoliselt siiski mitte. Ma loodan. Loomulikult aga kaasneb kogu selle templimõlluga selline iidne vibe, mis tundub samal ajal nii täiesti uskumatu, aga ka suht Indiana Jones. No mis teha, rikutud me oleme. Igaveseks. Loomulikult ega kaua seda templis olemise ja hinduismiga sügavalt tutvumise osa teha ei jaksa kui just väga pühendunud turist ei ole. A’la selliseid, ma ütleks, valgeuskseid seal ikka aeg-ajalt pühas vees kümblemas nägi. Puhtaks seal võib saada, kuigi ilmselt suurem on tõenäosus mustaks saada.

Kui vaimutoitu on templis piisavalt sisse ahmitud siis õnneks on seda alati väga lihtne kuskil peotänaval või rannas endast välja raputada. Aktiivsematel tänavatel on peopäev iga päev ja vahel on mõnesse klubisse sisse astudes tunne nagu oleks sattunud kuskile paralleeluniversumisse, kus pole ei troopilist kuumust, uberikke maju, rotte, papagoisid ahve ega madusid. Küll aga võib kohata nooremapoolseid rikkamate riikide turiste, kes troopilises kuumuses kohati üldse endale riided selga panna unustavad. See kohe kindlasti kiitust väärt pole ja eks nii ka kohalikel meestel arusaam välismaa naistest võib parasjagu keerdu minna. Austraalias olles räägiti päris palju ka Balil ja Tais klubides ja pubidest antavatest jookidest, mis halvemal juhul võivad teie viimasteks jääda. Põhjus nimelt siis selles, et asiaadid, sellised üliefektiivsed nagu nad on, vahel oma kohalikku kärkunni araki metanoolist tegema kipuvad. Teatavasti metanool on siis etanooli kuri kasuvend, kes teil järgmiseks päevaks palju kõvemaid probleeme kui peavalu tuua võib. Küll aga on ta odav ja nii võibki sellise reha otsa astuda. Küll soovitatakse seal jälgida oma joogitegemise protsessi ja mitte juua kokteile jne, aga no come on ma olen puhkusel, ma ei hakka ju baarmeniga siin anaalitsema et ta mulle mingit demosegamist teeks. Aga üldiselt proovige end mingitest väga shady-dest kohtadest eemale hoida. Need korrad kui me aga klubis käisime oli õnneks meie ainsaks jääkproduktiks kehva pea ja Less oli ühest kõrvast kurt. Aga see läks üle.

Peale kahte nädalat Balil oli meil loomulikult väga kahju ära minna, sest selle koha selline easy going vibe ei ole midagi sellist mille vastu saaks midagi olla. On täiesti lihtne ja aktsepteeritav unustada ära oma mured ja päeval rannas surfida ning õhtuks päikeseloojangus lesida ja mõnusat mahedat Bintangi kõrvale rüübata. Aga kuna alati kõike nagunii ära rääkida ei jõua, siis altpoolt võib vaadata ka meie videomärkusi. Kuna tegemist on ikkagi päris pika amatöörvideoga, võibolla lausa lühifilmiga, siis soovin pikka närvi ja mitte väga kriitilist meelt. Ja vabandan heli pärast paaris kohas! Head vaatamist.