Niisiis on möödunud pikk aega hetkest millal ma viimati olen midagi kirjutanud oma blogisse. Põhjus oli selles et esiteks mul pole olnud väga aega, kuid peamiselt pole mul olnud vist midagi olulist öelda. Kuid eile öösel kõrgemad jõud ilmselt otsustasid et nüüd, Karli, on aeg anda sulle ainest oma blogi täiendamiseks.
Loo toimumispaigaks on siis linn kus ma ülikoolis käin ehk Aalborg, kus olime pruudiga sünnipäeval. Kuna ma detailselt ei viitsi siin kirjeldada iga üksikasja, siis ma seletan lühidalt: põhimõtteliselt sõitsime rattaga kahekesi ja ilma tuledega õhtul linna poole ning politsei pidas meid kinni. Pidime näitama oma dokumente ja seletama miks me oleme siin riigis ja mis me siit tahame. Peale seda aga kui ma julgesin küsida miks meile nii palju trahvi tehakse ja iga sõna eest juurde küsitakse, pidi politseinik mulle peaaegu kallale tulema ja lükkas mind politseiautosse. Pruudile öeldi veel “get the fuck back to your country!” ja algas minu sõit politseijaoskonda. Jaoskonnas pandi mindi neljaks tunniks istuma betoonist kuubikusse kus oli põrandas auk ja nurgas madrats. Rauduks oli täis soditud ja keegi oli lakke millegagi kirjutanud HELP. Kambris istusin ma kokku 4h mis oli välja tulles minu jaoks totaalne üllatus, sest ma siiralt arvasin et ma olen seal olnud 12h. Ehk siis minu elu kõige pikemad tunnid möödusid selles kambris. Mõne aja pärast tuli sisse doktor, kellega vestlesime paar sõna juttu ning kes tundus olevat mõistlik inimene. Tegime veidi nalja ja ilmslet konstateeriti et ma olen täiesti average tudeng, kes millegi suurega hakkama pole saanud ning on vb veidi veini joonud. Loomulikult saab siia lisada palju fakte, mille üle annaks vaielda, aga selle loo peamoraaliks pole ebaõiglus.
Kongis istumise kohta ma ütlen aga nii palju et midagi kohutavamat ei ole ma oma elus kogenud. Neli seina, auk maa sees ja madrats. Ja istud seal nagu mingi loom puuris, täielik klaustrofoobia ronib pähe ja üsna kiirelt võib ilmselt hulluks minna kui kainet mõistust ei säilita. Ma õnneks otsustasin head mõtete ja magamise kasuks ning kujutasin ette end olevat oma naise kaisus. Mõnda aega töötas, kuid peale ma arvan 3h möödumist oli viha, äng ja rusuv meeleolu liiga tugevalt pähe haamerdamas. Loomulikult lisas sellele draamale vürtsi paar ahvi kõrvalkambrist kes vist peaga üritas läbi ukse tungida ja karjusid nagu neid vägistataks. Psüühiliselt väga osav karistus, tunne oli täiesti nagu kuskil vanglas istuks.
“Kuritegu” kuriteoks, jah, igasugu asju juhtub, võib sekka sattuda valesid otsuseid ja sellega pole midagi analüüsida. Kuid mis mulle sellest loost kõige rohkem selgeks sai oli selge vaen võõra rahvuse vastu. Politseinik, seadusesilm, rääkis minuga nagu mingi rullnokk (what the fuck are you doing here; get the fuck back home etc.). Väga kaunilt sai mulle lõpuks lahenduse Taani valem, kus heaoluühiskonnas, kõikide naeratavate inimeste nägude taga on ilmselt peidus mingi vihast pakatav rassist. Ma saan neist täielikult aru isegi miks nad on nii vihased kõikide Ahmedide ja Tongide või jumal teab kelle peale. Kuid siia tulles olin ma sinisilmses veendumuses et ma olen Eestist, Euroopa Riigist, olen nagu Taanlane isegi paistan samasugune välja enam-vähem. Tegelikkus on aga selline et Taani inimese silmis on Eesti Venemaa ja eestlane immigrant, kes on tulnud siia heaoluühiskonna vilju noppima ja mitte midagi vastu andma. Eestlane on täpselt samasugune koer nagu mingi suvaline Rumeenia mustlane. Ja seda nö. vanad euroopa riigid ei suuda tunnustada. Heaoluühiskond on nagu ilusa pakendiga jõulukingitus, kus sees võib vabalt sitt peidus olla. Head varsti saabuvat vabariigi aastapäeva Eestile, sellele väiksele tossikesele riigile, kes on teeninud õiguse suurte meestega ühes ruumis istuda. Vaikselt, tasa, alati noogutades ja paigal istudes.
