Seebimeedia

Täna ma tahaks ma lihtsalt täiega maha teha ajakirjandust, täpsemalt veebiajakirjandust. Või siis seda mis ajakirjandusest järgi on jäänud tänapäeva lõputus infojadas. Infot on nii palju, info liigub nii kiiresti. Juhtub õnnetus ja juba viie minuti pärast helistab tädi lõuna-eestist ja küsib:"Mis juhtus?" Ja seda on loomulikult agaralt kasutanud ära kõik, kes vähegi suudavad klahve toksida ja ennast ajakirjanikuks, staarreporteriks või mis iganes kuradi huiamiks kutsuda. Ja nüüd tekibki kohati selline efekt, et infoühiskonna leivanumber- kiire info liikumine saab sellele samale ajakirjandusele saatuslikuks. Info on nii kiire ja lihtne, et keegi lihtsalt ei kontrolligi, mis ta sinna kirja paneb. Peaasi et sa toodad midagi, et sa kriblad midagi paberile. See kas su kuradi info ka tõele vastab ei koti kedagi. Aga kurat, kui ma loen ühel päeval delfist et inimene on surnud ja faking tunni aja pärast on uudist täiendatud, sest on selgunud, et oi plää, ta elab! WTF!? Ja samal päeval on kirjas samas kohas et keegi on uppunud ning hiljem "täiendatakse" uudist et oih, elab ikka. Kurat, kas tõesti ajakirjanik ei tule selle peale, et VÕIBOLLA on inimesel lähedasi, kes ei tunne end just kõige paremini sellise solgutamise peale. Kas artikli autor tõesti ei adu, et tema teksti loevad inimesed ja teevad sellest mingeid järeldusi. Et elu lõppemise puhul lähedased hakkavad inimest leinama, mis reegline pole väga kerge.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see veebiajakirjandus väga tihti siiski ei hiilga oma üllitistega. Igasugused tehislikud staarid ja mõttetud lood, rõhutakse sellele et tekitada skandaali ja kirjutatakse kõike mis rahvale peale läheb. Kurat, mida sa mudid seda artiklit seksikamaks. Kui on tõsine õnnetus siis pane oma faking faktid paberile ja ära iitsata enne kuskile kui sa oled kontrollinud oma infot. Ajakirjandus võiks ikka säilitada oma professionaalse võtme selliste asjade kajastamisel.

Enjoy the little things

Kuna mõnele inimesel võib jääda mulje, et ma olengi inimene kelle eesmärgiks on ainult soiguda teiste asjade kallal, mis osaliselt on muidugi ka tõsi tegelikult, siis mõtlesin et peaks end väljendama ka miskit positiivset külge pidi. Nii nagu Zombielandis oli üks reegel "enjoy the little things" niisuguse reegli peaks enda argiellu iga inimene kirjutama. Ma ise loomulikult kiirel ajal kus on teemaks ainult töökooltöötöökooltöökool kipun unustama selliseid asju. Nüüd aga, kus ma umbes nädal aega olnud püsiva valukoorma all ning kui üks päev isegi veidikene see valu taanduma hakkab, siis kohe suunurgad juba kisuvad ülesse poole ja tunned kuidas tahaks juba tegutseda, aga siiski valu naaseb. Kuid loomulikult inimene ei saa ju aru selliste loomulikult tulevate asjade tähtsusest enne, kui midagi juhtub. Kui ta ei saa käia või ta ei näe või kasvõi nt. ta ei saa joosta. Ning siis kui neid asju enam teha ei saa, siis ta mõtleb, "ooo, vot nüüd tahaks joosta, lihtsalt joosta!" Eks ikka on nii, et me hakkame igatsema/ tahtma neid asju mida ma ei saa või ei taha. Siit ka lühikese loo moraal: enjoy the little things. Nautige seda kuidas päike sitasel sügiskuul vahel end pilve tagant välja pistab. Nautige seda kui saate võimaluse vanematega koos hommikust süüa laupäeval. Nautige seda kui keegi teile hästi ütleb. Nautige õhku mis on puhas. Nautige linnulaulu. Nautige.

Faking the dream

Mulle on just viimasel ajal hakanud tunduma, et mina, kes ma olin pikka aega suur twitteri vastane ja dissisin teisi, kes olid suured propageerijad, olen avastanud selles enda jaoks juba mingi fenomeni. Ja see fenomen nimelt seisneb selles, et kui sul on igav, siis sa refreshid seda faking twitterit iga viie minuti tagant nagu mingi nõulaifer ja vaatad suu ammuli, mida teevad teised inimesed. Eriti lööb see just välja siis, kui sa jälgid endale huvitavaid inimesi, kes koguaeg mingi asjaga tegelevad ja on väga aktiivsed. Nii sa siis istudki seal ja vaatad kuidas Marko Mihkelson tuuseldab mööda Euroopat ringi nagu tuulispask. Täna Madriidis, homme Berliinis ja ülehomme juba Viljandi maanteel kihutamas. Loed ja mõtled oh kui vinge see mees ikka on, et tal on sitaks põnev elu. Kuid no tõesti peab ütlema, et see noor näitleja või laulja Miley Cyrus??, pani mind korra asjale teisiti vaatama lausa ning siis ka mina küsisin endalt, et kurat, aga miks ma ise ei tee seda kõike või kasvõi ei rebi end sinna poole. Nagu ikka, siis on ka selle asjaga nii, et liiga palju ei ole hea ning lõpuks võib jälle tekkida efekt, et inimene hakkab elama kellegi teise elule liiga hoogsalt kaasa või hakkab kunstlikult mängima oma unistusi unustades lõpuks ära omaenda reaalse elu ja tegemised. Twitterit ma selles 100% küll süüdistada ei saa, sest kui ma haiguslehel poleks, siis ma seal lehel ilmselt ka nii aktiivne poleks, aga siiski ta on ohtlik.

Kuid siit edasi jõuame juba järgmiste asjade juurde nagu seda on kõik igasugu mängud facebookis nt. Mafia wars, mingi farmi pidamine, siis sellised hittmängud nagu guitar hero ja dj hero ja veel ma ei tea mis hero. Tegelikult toodetakse inimestele elusid karbi sisse ja sa fullfillid oma unistuse kuskil virtuaalmaailmas võibolla, aga no kurat, miks mitte päriselt teha neid asju ja plõnnidagi oma kitarri, et lõpuks isegi 20 inimese ees esinedes saada päris esinemiskogemust ja lavamõnu või siis minnagi maale vanaema juurde ja proovida lambaid talitada, kindlasti on olemas võimalusi kuidas inimesed saaksid oma unistusi päriselt täita, tunda päris tundeid ja kõiki sellega kaasnevaid naudinguid, mis ma usun on tuhandeid kordi paremad emotsioonid.

Kindlasti on sellised mängud huvitavad praeguse aja inimestele, kuid milleni hakkab see asi viima meid tulevikus, kas edaspidi ongi meie muusika tehtud guitar heros? Kas järgmiste põlvkondade Metallicad, Deep Purple-id, Black Sabbathid ja Aerosmithid on lihtsalt mingid playstationi mängijad. Kas uus ristiisa valitseb hoopiski mingis kübermaailmas? Mina isiklikult eelistaksin seda Don Corleonet, kes mulle revolvri isiklikult suhu topib niiet ma tunnen raua maiku ja püssirohu lõhna. Ühesõnaga, ma püüdsin öelda seda, et elage oma elu päriselt, päris emotsioonidega, mitte mingis virtuaalmaailmas asju ette kujutades.

vali mind

Niisiis on läbi saanud ilus aeg, kus kõik KOV-i kandideerijad olid nagu algklasside lapsed klassis käsi püsti entusiastlikult vehklemas, et õpetaja kutsuks neid tahvli ette vastama. Nüüd on siis valikud tehtud ja tahvli ees seisavad uued omavalitsuste juhid ja juhtkonnad. Ja oodata on ainult ilusaid vastamisi. Erinevalt teise klassi õpilastest on aga valitavad inimesed nii arenenud, viisakad, ilusad ja toredad, et enne valimist üksteist ikka korralikult nügivad, sõimavad ja kõikvõimaliku pasaga loobivad. Ja selle kõige muu kõrval tuleb aeg-ajalt meelde, et valijale tuleb ikka mingit präänikut ka lubada, mis omakorda toob kaasa lubadused kus kõik kratid ja pätid püütakse kinni, mõistetakse süüdi ja inimestele pakutakse taevalikku nestet igal maitsele, meepotist oma lusikatäis lubatakse kõigile. See on kõik kokku nagu mingisugune väike multikas, kus tehakse pulli või tsirkus, kus klounid on omavahel riidu läinud. Kuid siis saabub "the end" multikale ja inimesed valivad.
Saabub kätte tõehetk ja inimesed valivad. Valivad ja valivad mitu päeva, kirjutavad hoolsalt numbreid paberile ning hoiavad omadele põialt. Valimispäeva õhtul kui komisjonides hääli loetakse on ka valitavad ennast üles löönud ja läinud peenematesse kohtadesse istuma, kes suuremale peole, kes väiksemale peole. Mõni pidu on nagu mingi spektaakel lausa kus kankaani vehitakse jne. Saabub öö, kõik lähevad tuttu, mõni loeb valijale unejuttu!
Valitud on valitud ja vaenlastest saavad jälle sõbrad. Oled sa parempoolne või vasakpoolne, "lepime ära, tegelikult ma sind üldse valimiste ajal ei sõimanudki, ma niisama tõgasin" võetakse käest kinni ja enamasti läheb täpselt sama joru edasi. Sittagi pole muutunud, lubadused jäävad enamasti lubaduseks ja eks nad nagunii olid veidi liialdatud ja tegelikult kõik teadsid et väikesest meepurgist kõigile ikka ei jätku, need kes aga ligi saavad kühveldavad kõik ilusti oma vajaduse järgi ringi ja naeratavad. Naeratus on lai ja elu ilus. Järgmisel korral e. tahan minagi oma lusikat saada, et mett kühveldama saaks.

Siis ma olen nagu mesikaru,
kellel oma mesitaru

twitter

nii, kes siis ei tea misasi on twitter, siis võtke nüüd ja kohe endale teadmiseks et selle nimi on MIKROBLOGIKESKKOND, päo! Mis see siis on inimekeeli? Põhimõtteliselt on see väike blogi kus siis iga inimene saab kirjutada mingi lühida sõnumi oma hetke tegevusest või asjast, mis ta arvab et teisi inimesi huvitab. Nt. saite sisse ülikooli uuele coolile erialale ja kirjutategi uue cool-i tweedi:" uuel cool-il erialal sees, juhu!" Ja need inimesed kes sind jälgivad, saavad sellest teada ja cheerivad koos sinuga, kuigi sa ise ei teagi vb seda ja mõtled hoopiski et niu niu, keegi ei tee sust välja aga ära muretse nad omaette elavad sulle kaasa. Kuid siin tekib ka üks suurem probleem minu jaoks tviitimise puhul, et ka seal on inimesi, kelle tviidid on täiesti puhas pask ja olgem ausad ei koti kedagi. Sellist ületviitimist võib võrrelda mingite spämmreklaamikirjadega postkastis. Sellist reostust likvideerida on väga raske eriti just siis kui osad tviidid samas huvitavad?! Mingi viis võiks olla tviitide selekteerimiseks, näiteks võiks enne postitust saada lisada oma tviidile mingi väärtuse nt. 1-3 skaalal, kus 3 nt. võib olla uudis, mis pakub laiemale avalikkusele huvi, aga näiteks tviit:"ärkasin just" huvitab ainult vb sinu kõige lähedasemaid sõpru.

Kuid kokkuvõtvalt ma ütleks seda, et igasugu telefonid, blogid, msn ja skype on reaalsuses vahendid, millega inimesed hoiavad end üksteisest aina eemal. Silmside, hääletoon ja naerupisarad ja kasvõi halb hingeõhk on asjad mis meid siiski elavaks ja seltsivaks teevad.

Don't just tweet! Speak!

sularaha vs. kaardimaksed

Niisiis tegemist on järjekordse vastasseisuga, võistlejateks on sellel korral siis pangakaardid versus sularaha, mis sulab nagu šokolaad kuumal suvepäeval. Minule isiklikult on kohutavalt hakanud imponeerima igasugune sularahavaba käitumine. Esiteks kaardimaksega ei ole mingit jebimist koguaeg, ei teki mingit probleemi et sa pead endale ostma traksid sest su faking rahakott rebib su perset maapoole mingisuguse neljakordse külgetõmbejõuga kuna sul on seal mingi 10 krooni müntides. Teiseks kindlaks eeliseks pean ma fakti, et kaardiga makstes on protsess oluliselt lihtsam, ei pea hakkama oma aega raiskama selle peale, et otsida välja kõike oma peenraha, et sealt veel omakorda vajalikud eksemplarid välja sortida. Pluss ei teki efekti et more is less e. su rahakott on rahast punnis ja kaalub pool tonni, aga well isn't that a fucker, sul on seal ainult mingi 50 krooni. Kolmandaks kindlaks argumendiks loen ma seda, et kui öeldakse et raha ei haise, siis samahästi võiks öelda et nädal aega jalas olnud sokid ei haise, sest no gosh, raha on maailm kõige sitasem asi ju. Raha on koguaeg ringluses ning ringleb higiste inimeste higistes ja rasustes kätes. Nuusutagem raha lõhna, nuusutagem riigi rahakamate inimeste higi ja rasu, tõmmake enda kopsud seda täis. Cheers!

Ühesõnaga, kuna eesti on niigi internetiseeritud riik ja kaardimaksega läheb poes juba pikemat aega palju kiiremini, kui sularahaga arveldades, niiet kõik poodi oma kaarte kulutama!!

kesklinnakeeris

 Kuna minu kodutee on hakanud kulgema läbi kesklinna, täpsemalt kaubamaja juurest stockmannini ja sealt natuke edasi, siis ma olen kuidagi hakanud nautima seda imetillukest metropolitunnet. Tallinn kindlasti on suurlinna mõistest miilide kaugusel, kuid kui olla selle mäsu keskel on tunne hoopis teistsugune. Nii kuradi naljakas on vaadata inimesi, kes muudkui kiirustavad igal poole. Jooksevad peaaegu punase tulega üle tee, räägivad telefoniga ja on kõik nii hõivatud koju minemisega. Ma ei saa sellest üldse aru. Ega kodu kuskile eest ära ei jookse ju ja kui on muid tegemisi, siis hea planeerimisega jõuab alati õigel ajal ja rahulikul sammul kohale. Mina küll jõuan vähemalt. Niiet inimesed, võtke vabalt ega elule järgi joosta ei jõua keegi vaid õigel ajal tuleb samm paika seada.

Uus positsioon

Niisiis on minu ellu hakanud viimasel ajal suurelt puhuma muutustetuuled- nimelt olen siis suutnud muuta oma asukoha Kristiine hubasest ja soojast aedlinnast sündmuste epitsentrisse. Selleks epitsentriks on siis Tallinna kesklinn. Alguses see koht ajas mulle suhteliselt korraliku kassi peale, kuid nüüdseks tundub see asi mulle juba päris põnev, isegi hea. Mulle on hakanud tunduma, et siin linnas ongi kõige õigem elada keskel ja olla koguaeg sündmuste keerises, sest nii ehk naa pole selle kära ja müra eest pääsu ennem kui oled puudutanud jalaga Saaremaa pinda ja ninna tungib mõnusalt haisev meri- adrune ja värske. Siin olles aga vaatan ma rõdult Olümpia hotelli ja mõtlen et sealt ülevalt peaks ikka jube hea vaade olema. Mul pole kunagi olnud võimalust oma silmaga hoomata Tallinna siluetti, aga kilukarbilt ja Tornimäe kaksiktornide kuulutustelt saab juba kätte aimduse, et see on kuradima ilus. Uhked kirikutornid ja sädelevad ärimajad. Olgu siis majanduskriis või mitte, tornid sädelevad ikka päikese käes ükskõik kui loojas see päike seal seinte vahel ka siis pole. Vähemalt saab oma 30. korruse kontoriaknast imetleda ilusat vaadet. Seda vaadet ei vii ka praegu vältav majandusporno kuskile. Aga let's face it, minu majast avaneb rohkem vaade, mis meenutab Sügisballi filmi kaadreid, kui just välja arvata fakt et sinna oleks siis lisatud Swissotel-i ja teiste pealinna pilvelõhkujate läikivad buumimonumendid (v.a. Olümpia ja Viru hotell loomulikult). Olgu kuidas on, mulle sobivad need majad hetkel visaalse varandusena väga hästi nagu oleks ajalooõpik maja ette ehitatud! :D 

Word

Tere tulemast maailma, tere tulemast!

Welcome to Estonia, it sucks ass, but it is fun as hell. 2009. aastal pole mina jõudnud absoluutselt mitte ridagi täiendada oma blogi. Kuna aga on kätte jõudnud õnnis majanduskriis, siis on tekkinud minule hetked, mil sellest rääkida. Minule on selle kriisi kulgemise jooksul aina süvenenud mõte, et Eesti "sinimustvalges" Vabariigis on midagi väga mäda. Siinkohal tsiteeriksin oma kunagist tööõpetuse õpetajat põhikooli ajal, kes esitas mulle joonest mõõdasaagimise kohta sellise retoorilise küsimuse:"Kui sa autoga kraavi sõitma hakkad, siis sa ju ei anna gaasi juurde!?" Kuid nüüd mul on tekkinud väga mulje, et meie uhke riigikene siiski trügib ajutult mingisuguste pseudoväärtuste poole ise samal ajal mitte millestki aru saades. Kuidas saab nii olla, et kõik päevalehed kisendavad kriisist, kus inimesed järjest jäävad ilma töödest, ei saa palka ja firmad langevad pankrotisajus nagu metslased mingis Braveheart-i lahingustseenis ning peaministri nägu on sama muutumatu kui Barbie kaasal Ken-il, samal ajal väites, et kõik on korras ja varsti viskame euromüntidega kulli ja kirja.
Ja siis lähenevad valimised on jälle tööle pannud ajakirjanduse vahendusel töötavad pasakahurid. Musta pori näkku lendab vasakult ja paremalt, ülalt ja alt. Vaieldakse nagu väiksed lapsed, ainult et kaalul on suuremad vahendid kui liivavormid või kühvlid. Mängus on inimeste elud, mis kõige hullem- meie kõigi omad. Ühesõnaga, miks on nii et eestis on valdav enamus poliitikuid mingisugused sulid ja pätid. Mis kuradi mikroskoopilised godfatherid nad on. Fakk, teen ise seaduse, rikun seda ja siis seadustan oma rikkumise. Sorri, kui on kuskil olemas ka ausaid poliitikuid, kes tõesti rahva huve esindavad, aga minul ajab igasugune poliitiline SITT okserefleksi peale. Ja siin on üldjuhul küll selline olukord, et pole mingit opositsiooni koalitsiooonile kaigaste kodaratesse loopimist. Ei maksa vinguda keskerakonnal ega ka reformil või IRL-l, minu arust käib asi vanasõnajärgi:"pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad". Ja mingi poliitik vastaks mulle selle peale:" aga tule tee paremini siis?" Mina pole mingi poliitikuhingega, ma olen selleks liiga imelik ja otsekohene ma arvan. Minu ettepanek aga oleks selline, et rahvasaadikutele võiksid olla kehtestatud mingid standardid. Neil peaks olema mingi teatud haridus, teatud töökogemus oma valdkonnas. Nad peaksid olema tõelised oma ala professionaalid, kes on hingega asja küljes, mitte hingega üksteisele sitaloopimise peal väljas!