Mul on müüa BMW!

Põmaki! Lendas mu vana ent siiski mulle kallis BMW täie laksuga ülesse üpriski teravast asfaldiäärest, mis oli üleminekuks ühe Peetri külavahetee asfaldi ja kruusaosa vahel. Ma istusin tagaistmel ja roolis oli mingi nahktagis vana, kes selle peale, et ma valjult “ouch!” tolle laksu peale ütlesin, piinlikus vaikuses enda ette põrnitses. Käimas ei olnud mingi stseen märulifilmist ega politseikroonika otsereportaas getaway car-ist vaid ma üritasin maha müüa oma vanat ja väsinud BMWd, vana head saksa maantemürsku, üheksakümnendate autobahnide kuningat, noorele mehele tänasel päeval üpriski kättesaadavat liiklusmilfi, kes küll oma hiilgeajad juba ammu selja taha oli jätnud ent siiski südameid veel murda suutis. Selleks aga, et autot müüa oli tarvis teda paljudele inimestele näidata. Selleks, et autot paljudele inimestele näidata oli tarvis paljude erinevate inimestega suhelda. Selles mõttes on BMW müümine nagu sotsiaalne eksperiment, mille käiku on praktiliselt võimatu juhtida ja ennustada. Samas, kuna ma pole teisi autosid müünud, siis võib vabalt olla see ka ükskõik mis auto müümise puhul nii. Too kogemus aga oli nii elamusterohke ja värvikas, et ma otsustasin lausa mõned märkmed kirja panna.

Niisiis algaja automüüjana tulin ikka inimestele vastu ja lubasin neil proovisõitu teha. Kui ma aga poleks olnud algaja automüüja, siis ma oleks ilmselt kirjutanud paberile valmis mõned reeglid:

1)     Lasnamäe kanalis 120 km/h sõita ei ole mitte mingil moel põhjendatud.

2)     Ei soovitaks ma neil valida kõige pommiaugumat tänavat, millel 70 km/h täie hooga auto “proovile” panna, et kontrollida, kas kõik jupid ikka jäävad auto külge. Kui naastes on all 4 ratast, siis peab ju tegu olema ausa kaubaga!

3)     Kolmandaks soovitaks soojalt ka proovisõitu tehes järgida punast ümmargust märki, millel on suur valge ristkülik keskel. Sellel on oma tähendus! Kahjuks see märk aga oli nii mõnegi mehe jaoks üpriski tähendusetu.

4)     Ikkagi võiks üritada piirduda tahhomeetril aladega, mis ei ole tähistatud punase värviga.

5)     Kruusateel ei ole mõtet testida kas tagavedu ikka külge ette ka tõmbama hakkab. Mida kuradit sul viga on?

6)     Kell kümme hommikul vaikses elamurajoonis maja ees pöördeid 30 sekundiks 5-6000 peale ei oleks pigem soovitav pressida.

 Nendele reeglitele lisanuks veel päris mitu väikest kiiksu, mis mulle kohati lihtsalt arusaamatuks jäävad. Näiteks üks härrasmees, kes järsku katusest kinni haaras ja siis 2 minutit järjest autot vägivaldselt raputas. Mõtlesin juba et ta üritab seda katuse peale keerata, aga ilmselt oli see hoopis toores sillastend või amorditest. No mida sa ootad 17 aastase auto raputamisega leida? Oi siit teeb mingit häält? No shit, et teeb, seal on mingi miljon osa, mis on tõenäoliselt sadu tuhandeid- kui mitte miljoneid- kilomeetreid, rasket tööd teinud.

Muidugi kõik need trumpab üle mees, kes küsib veebruaris, kas saaks auto kinni panna ja siis ta juuliks koguks raha kokku. Muidugi ega mul kiiret pole ja kogemus näitab, et selline jutt peab alati paika ning keegi ei tagane sellest. Sure, mate!  Või siis teine variant, et kas ma oleks nõus järelmaksuga. Mul on tõsiseid raskusi oma veenäidu õigeaegse teatamisega ja nüüd ma peaks veel mingiks hobipankuriks hakkama?

Üks huvitavamaid asju, mida automüügi puhul tihti pakutakse on ka vahetus. Tere, sooviksin pakkuda teile vahetuseks Ford Escorti aastast 85, neli ratast on veel all ja rool ka, mootor peaks ka olema, vist! Annaksin teile Fordi ja küsiksin veel 500 eurot endale kompensatsiooni ka. Noh, loomulikult võimendatud näide, aga üldjoontes on stiil selline et “oh sa müüd seda ronti, ma annaks sulle midagi veel pehkinumat vastu!”.

Selle kõige otsa käis loomulikult üpriski konarlik suhtluskeel nii meili kui telefoni teel. Kohati oli tunne nagu üritaks kasti banaane müüa. Üks lõbusamaid teateid, mis ma sain oli slaavikeelne soov “kuplju rul!” (vene keeli, et ostan rooli!). No kuda ma seda autot siis nüüd edasi müün kui enam rooli pole?

Aga ei, ma ei oodanudki rohkemat arvestades mis kaupa ma nii hoolega maha müüa püüdsin. Kõikidest nendest veidrustest hoolimata leidus lõpuks siiski ka see õnnelik inimene, kelle suhtumine oli täitsa mõistliku ja normaalse inimese oma, kes pidas oma sõna ja tuligi kaugelt kohale, ning kellel oli ka päriselt raha, et see auto osta ning kelle kätte see endale- hoolimata kõigist raskustest- siiski kalliks saanud masin saadetud sai. Seda autot väravast välja sõitmas nähes oli lausa natuke kurb meel, samas oli natuke hea meel ka, et lahti sai. Võibolla midagi sarnast, kui vanemad oma kodust välja kolivat last ära saadavad.

Kokkuvõtvalt ma pean ütlema, et auto müük ja ka uue ost on millegipärast üpriski emotsionaalsed sündmused. Ma saan aru, et mõne inimese jaoks on tegemist, vaat et, tähtsama pereliikmega kui naine või laps. Auto on tihtipeale ka üks selline  objekt millest rääkides (eriti meeste seltskonnas!) on väga lihtne leida eksperte. Ja ekspertidel on palju arvamusi! Ning ükskõik millist autot sa lõpuks ei omaks, on alati grupp eksperte kes tuleb, toksib suure varbaga rehvi ja ütleb et “kurat, sihuke risu!” ning kohe 5 sekundi pärast tuleb järgmine eskpertgrupp ning ütleb:”no vahi, selline pill!” In the end see on lihtsalt üks auto, 4 ratast, rool ja plekist kast mille sisse istud ning mis viib sind punktist A punkti B. Vrrrrnnnn….

Kanada reisikiri

Oli üks üpriski kõhe ja niiske sügisene hommik kui ma maja ees veel  Lessile lehvitasin ja järgmiseks 11 nädalaks ta koju omapead jätsin. Sealt edasi veel üks ca 11 h piinarikast lennukis istumist ning kohal me olimegi. Silmad paistes, üleväsinud ja jetlag’ist läbi pekstuna seisime kolmekesi Toronto Pearsoni lennujaamas ning ootasime autot. Õhk oli lausa suviselt soe ja mõnus ning päike paitas nägu. Igaks juhuks otsustasime proovida oma kohvreid esimese ettejuhtuva auto peale visata, kuid ebaõnnestunult. Lõpuks siiski ristusid meie teed sohver Adolfiga ja saime südamerahuga Toronto poole kulgema hakata. Kui kaugusest hakkas paistma CN Tower, siis ma sain aru et „this is it“- Kanada on alanud!

Oma esimesi reisimärkmeid ma pean siiski alustama natukene tagantpoolt, sest esimese üllatuse osaliseks sain ma juba lennujaamas, millesse maandumine mulle esimese asjana tekitas tunde nagu ma oleks Austraaliasse jõudnud. Ainuke asi mis mulle meenutas, et ma siiski olen Kanadas oli fakt, et pooled reisijad suunati eraldi USA „kvartalisse“ lennujaamas. Kuid tegelikkuses oli märke veelgi. Näiteks üks universaalsemaid ja tähtsamaid sõnu reisides ehk siis “toilet” ei ole Kanadas praktiliselt üldse kasutusel. Selle asemel on kanadalastel oma sõna „washroom“ ning seda igal pool. Õnneks on olemas ka sümbolite keel, mis siiski on alati rahvuvaheline, nii et küll te selle häda korral üles leiate.

Sõnade koha pealt on veel loomulikult kasutusel kõvasti imelikku slängi mis välismaalase juhtme täiesti kokku jooksutavad. Näiteks 1 Canada dollar omab seal kõnekeeles ametlikku nime „loonie“. Ja kui sulle öeldakse „here you are dear, a loonie for change“ siis esimese hooga käib peast läbi ainult „ ...tunes?“. Lingvistiliste vallatuste koha pealt hakkab veel inglise keele oskajale kindlasti üpriski kiirelt kõrva nende täheühendi „ou“ kasutamine. Näiteks sõna „about“ on enamasti inglise keeles hääldusega „äbaut“ aga tuleb Jim või John Ontariost ja ütleb „äbõout“. Ja nii nad tulevad: „äbõut“, „seuth“ , „õut“ jne.

Kui inimestest ja meelsusest üldse rääkida, siis tuleb tõdeda et kõik stereotüübid kanadalastest on täiesti 100% tõsi. Jah, seal on bussid, mis vabandavad sinu ees kui nad ei ole töös. Jah, seal on inimesed, kes vabandavad kui nad jäävad su poes su jalutamistrajektoorile ette. Jah, poemüüja küsib sult kuidas läheb ja kiidab seda lolli särki mis sul seljas on. Ühesõnaga inimesed on väga viisakad ja toredad, mis omakorda tekitab mõnusalt vaba keskkonna kus ei tunta mingit häbi et kellegagi suheldakse ja enamasti ei püüta olla mingil moel kõrgem võim kellegi suhtes. Jah, see on suures osas üpriski feik, ning keskmine eestlane tunneb end nagu keegi tungiks ta isiklikku ruumi aga lõppkokkuvõttes see siiski töötab süsteemina, mis loob kõvasti parema enesetunde kui niisama nurgas kössitamine ja vaikides üksteise jõllitamine. See on kivi, mille otsa ma iga kord kuskilt mujalt naastes komistan ja mida võib iga „rõõmsama ja rikkama“ riigi lennujaama väravas, mille bounding destination on Tallinn, näha. Jõuad sinna väravasse ja juba näed, kuidas kriitilised pilgud vaikselt su üle kohut mõistavad ja üksteist põrnitsevad.

Naeratused naeratusteks, autod on aga see, millest kindlasti peab rääkima riigi puhul, mis asub nii Ameerika Ühendriikidele süles kui võimalik. Autod ja liiklus on teema millest ükski inimene suurtes linnades ja nende läheduses üle ei saa. Esiteks alustades autodest endist võib laias laastus vist öelda et keskmise Kanada pere sõiduk on ca 1,5 korda suurem kui Eesti oma. Kui kodus võiks keskmisest suuremaks autoks nimetada Honda CRV-d siis teiselpool lompi on sama auto keskmisest ikka väiksem auto. Eriti populaarseteks sõidukiteks on neil truck’id. Esmapilgul mõtled, et kes see loll siis endale kastiautot ostab. Läheb mööda nädal ja istud seal autos taga, varem sisenenud eelarvamusega et nüüd mind topitakse sinna kastimaasturi kitsale tahaistmele, ning järsku avastad et holy shit, siin saaks kaerajaani tantsida! Või siis mõtled, et kast on tüütu, mida sellega vedada? Aga vastus on väga lihtne- kanadalane, eriti suurlinnast veidi eemalolev/-elav, on üks väga outdoorsy isend. Ta paneb kasti ATV, lumesaani, krossiratta, teise väiksema auto, hirvelaiba, põdralaiba, millega iganes endal metsas tuju heaks teha annab. Ja nii nad seal kulgevad oma hiiglaslikel kiirteedel. Põdralaibad kastis, metsacamo seljas.

Aga kui autodest rääkida, siis tuleb rääkida ka liiklusest. Ja liiklus Toronto läheduses on kuum teema. Seda vaadatakse hommikul telekast, on eraldi kanalid ummikute ja liiklemiskiiruse jaoks kiirteedel. Sest üks asi mida seal on palju on autod. On palju autosid, on suured teed ja ilmselgelt kõik see kokku annab massiivsed ummikud. Ning imekombel on inimesed nõus täiesti vabatahtlikult leidma end olukorrast kus istutakse oma elust ilmselt aastaid, kui mitte kümneid, ummikutes. Selle kõige kõrval on iroonia see et äärmiselt kehv on ühistransport mis linnast välja liigub. Ma pole varem kuulnud rongist, mis hommikul punktist A punkti B sõidab ja õhtul sealt tagasi punktist B punkti A reisib. Aga selline oli rongiliiklus Torontost – Barriesse.

Minule pakkus üpriski palju nalja fakt, et jala käimine oli seal parasjagu haruldane nähtus. Kui ma vahel vabatahtlikult 15 minutilise jalutuskäigu tööle ette võtsin, siis oli pärast nii mõnigi imestunud nägu, et sa päriselt tulid jala tööle? Samal ajal aga tuleb nentida, et jala käimine on ka ilmselt üks ohtlikumaid ja ekstreemsemaid tegevusi, mida Kanadas ette võtta annab. Põhjus on lihtsalt selles, et autojuhid lihtsalt ei ole harjunud, et keegi veel tee peal käib ka. Ma julgen arvata, et nad näevad tihedamini tee peal põtra kui inimest, kes neil foori taga seistes eest üle tee jalutab. Teine asi on see, et on päris mitmeid kohti, kus kõnnitee lihtsalt saab mingi hetk lambist otsa või ei connecti süsteemi, sest ta omab pigem esinduslikku eesmärki kui praktilist otstarvet. Jala käimise koha pealt veel selline naljakas seik, et esimesel nädalal oli meil raskusi pangaautomaadi leidmisega, mis EI OLEKS ainult autoga kasutamiseks e siis drive in pangaautomaat. Lõpuks jalutasimegi autode vahel drive in-i ning loomulikult saime kohe ka kohalikult härralt noomida, et me autode ees tilberdame.

Kui veel ühest maast midagi rääkida, siis kindlasti oleks see loodus. Ja loodus vähemalt Ontario osariigis tundus mulle olevat ikka väga sarnane kõige sellega, mis on kodus. Üks asi, mis siiski päris kodust Keila või Jägala juga ei meenutanud oli Niagara juga. Esiteks ma ei teadnudki et tegelikult on tegemist kahe joaga, millest üks on Kanada ja teine USA poole peal. Ning naabritele omase hõõrumise kohaselt on Kanadalaste juga palju parem ning ameeriklased lollid. Kui aga pilk joalt metsa keerata, siis tundub, et vana hea parasvöötme neli aastaaega on täiesti esindatud, kuigi mõningaste suurte erinevustega amplituudides. Teine asi, mis neil puudus olid kiviaiad ja kadakad, aga see on võibolla juba pigem saarlaste nišifetiš. Kui need pisiasjad välja arvata, siis tõesti oli autoga sõites vahel tunne nagu oleks Eestis, kuni mingi teeviit nina eest läbi vuhises ja meelde tuletas, et on siiski Kanada.

Selle põhjal ma peangi siia lõppu nõustuma Bill Baileyga kes käis Eestis ja ütles et see on nagu Kanada, ainult Euroopas. Kanada kohta ma ütlekski et see on nagu Eesti, ainult Põhja-Ameerikas ja rikkam ning viisakam ning, noh loomulikult, „veidi“ suurem.