Adieu sanakas!

On saabunud rõõmusõnum minu õuele, et ma pääsen Seli tervisekeskusest tagasi väeossa. Iseenesest on mu saatus siiamaani lahtine ja arst ütles et ma ei tohi kuu aega veel koormata oma jalga, kuigi see kõlaks suht halvalt kui ma oleksin ajateenistuse lõpuni lihtsalt vabastatud. Aga vähemalt samm edasi kuskilegi poole. Igatahes, see taat kes minu toas on rääkis mulle veel, et kui sõjavägi läbi saab, siis tuleb võtta endale korralik naine. See oli päris nö. armas žest, sest ta on olnud 58 aastat abielus ja läks 16 aastaselt sõtta ja on päris värvikirevat elu näinud. Aga see you soon uutes uudistes!

ma ei tea kui paljud teist on näinud neid Michael Moore-i filme, mis räägivad kui lihtne on USA-s osta relve ja nt. juuksurisalongist sinna juurde ka laskemoona. Nüüd kui ma olen ise sõjaväes saanud lasta nii automaate, kuulipildujaid kui ka erinevaid püstoleid ja on tekkinud nagu mingisugune teadmine selles vallas ning samamoodi ka tõsiasi, et relv on siiski mõeldud tapmiseks. Sõjaväes on meil lahingmoonaga tegutsemise juures olnud alati väga range kontroll, et täita ohutusnõudeid ja enne kui relvad üldse kätte antakse on paar nädalat kuiva drillimist kuidas relva laadida, tühjaks laadida ja ohutuks teha, millised on õiged laskeasendid ja mida teha tõrgete korral. Lõppkokkuvõttes, kuidas õppida relva käsitlema nii, et õppida täpselt laskma ja samal ajal säilitades kõikide turvalisuse. Praegu aga täiesti juhuslikult sattusin juutuubis peale mingitele ameeriklaste tehtud videotele, kus võetakse üks purjus tibi ja antakse talle kätte mingi 50 Desert Eagle, mis on väga vihase tagasilöögiga püstol ja üks maailma võimsamaid püstoleid üldse minu teada. Ning siis on väga lõbus vaadata, kuidas relva vintraud tibile põhimõtteliseld mööda nägemist hüppab. Teine video, kus samamoodi mingile malbele mannekeenile antakse shotgun kätte ja ta proovib "nalja" pärast kuidas tagasilöök on ning saab täistabamuse kabaga õlga. Meestel nalja kui palju. Kolmas video: http://www.youtube.com/watch?v=k3zjqMq59tI&NR=1 no tra niimoodi puusalt lastest võib iga munn millegile pihta saada, tüüp on veel eriti uhke ka et ta tõmbas sada padrunit läbi vintraua. Niimoodi pohuilt lastes võib juhtuda sada eri õnnetust. Ja siis sinna tippu veel, mingite ülimalt "mõistlike" ameerika sõdurite video: http://www.youtube.com/watch?v=mGpnAynkNA8&feature=related . ühesõnaga loo moraal oleks see, et ameeriklased on idioodid vist siiski.

Sanatoorium, mu arm

Niisiis, on algamas minu kolmas nädal sanatooriumis. Vahepeal on minu tuppa tulnud uued inimesed, kes on veidikene talutavamad, kui see kuradima ümisev vanamees. AGA...neil on omad kiiksud. Roomie nr.1 on mingisugune projekteerija, habemega mees selline, kes vabandab absoluutselt iga asja eest, mis ta teeb või mida ta küsib. Ühesõnaga, mees on hüpersuperviisakas ja ta vabandab isegi selle eest kui ta pikutades räägib. Roomie nr. 2 on mingi 82 aastane taat, kes hästi ei kuule, aga ta on jube virk ja kraps. Rääkis mulle, et ma käin karguga valesti, et Saksa sõjaväe laatsaretis õpetati neid õigesti karguga käima ja siis rääkis kuidas nad seal laatsas mingite pooljalutute meestega koos karkudel võiduajamisi tegid ning kuidas mingi jalutu mees ütles et kui sõda tuli siis tuleb ta panna tanki, sest ta mahub sinna kenasti ära.

Kas te teadsite et preili Agnes Viimsest Reliikviast on väga ilus noor daam. Ma istun praegu siin kuradima sanatooriumis ja täiesti juhuslikult sattusin vaatama siis eesti kultusfilmi „Viimne Reliikvia”. Ning see stseen kus Gabriel ja Agnes on Pirita jõe ääres on selle aja mõistes lausa pornograafiline vist, sest minu terav silm nägi küll Agnese hkhm rindu...hähä. Aga üks asi mis selle filmi juures mulle väga meeldib on saundträkk, kurat neid lugusid olen ma isegi laulupeol laulnud ja „ühel seikleval priiuse rüütlil, olgu pistoda alati vööl....või peitku ennast hoopis ta põues, nii on kindlamgi veel”, on ikka tuttav viisijupp. Ehk siis kui kellegil on neid lugusid arvutis, siis siit üleskutse: sheerige kama mulle ka!

Aga nüüd, kui mul lõppeb juba teine nädal, kus ma olen saanud iga päev magada 8-9 tundi vabalt ja ainult lugeda ja telekat vaadata ning viimane nädal ka kooliasju veits teha, siis ma hakkasin mõtlema et tegelikult on päris hea. POLE PAHA nagu Villu Reiljan ütleb. See sanatoorium on selles suhtes huvitav koht, et see on vana Seli Mõis, mis on siis korda tehtud ja asub täiesti igasugusest linnakärast eemal. See meenutab mulle seda aega, kui ma suveks linnast kolmeks kuuks maale ära kolisin ja samamoodi oli toit kodune ja hea ning hommikul ärkasid ainult linnulaulu peale ülesse. Niimoodi polegi ammu puhanud, tavaliselt on puhkuse ajal ikka traditsioon alkoholi tarbida ja lõpuks tuleb puhkusest hoopis puhata. Ja siis VEEl on mul praegu selline tunne, et isegi kui mulle antakse võimalus sõjaväest varem koju minekuks, siis ma vist ei taha minna, sest ma tahan näha seda päeva kui me koos kaasvõitlejatega vabade meestena Pärnu Pataljoni väravatest peaaegu igavesele linnaloale lahkume ja pealegi, põhimõtteliselt on jäänud läbi teha veel ainult Kevadtorm 2008, niiet kukepea!

Inimesed! Kuulake nüüd tähelepanelikult, ma ei taha mingi arvamusliider siin olla aga see: http://www.elu24.ee/?r=0&id=13086 on lihtsalt üle keskmise rõve ja halb, nii et tohi teha!!

Saaga jätkub

Nüüd aga minu põlvesaaga osa number KAKS. Kui ma haiglast välja sain, siis esialgu öeldi mulle et ma pean istuma laatsaretis ca. 2 nädalat, mis muidugi on väga halb variant, see on veidi nagu vanglas istumine vist, seal saab ainult lugeda ja telekat vaadata, muud mitte kui midagi ja nädalavahetusel linnaloale ka ei lasta. Aga seda ei juhtunud, kuna ma käisin seal arsti juures väga erutunult seletamas, kuidas ma ei salli sellist passimist tühja ja et ma saan aru, et kompaniiülem ei luba ka kodus ennast ravida, kuid ikkagi on sõjaväeseadused tobedad ja nii ikka ei saa, et mis kuradi jama see on siis. Ning õhtul tuleb see arst minu juurde ja ütleb: „Aau, sa lähed homme sanatooriumisse ja siis vaatame edasi mis sinuga saab.” Ma olin veidi üllatunud, aga samas lootsin et see on veidi parem versioon. Toodigi mind siis teisipäeva hommikul siia Seli mõia, Keila jõe ääres olevasse Seli Tervisekeskusse, kus siis käivad taastusravil kaitseväelased ja kaitseliitlased ja vabadusvõtlejad ja küüditatud jne. e. Siis mingid vigased kaitseväelased hüppavad siin karkudel ringi ja siis veel hunnik vanureid. Mina siis olin õnnelikult saanud oma roomie´deks kaks 80 aastast taati, kes nägid oma ea kohta üllatavalt terved välja, ma oleks neile pakkunud vabalt mingi 60a. Vanuseks. Üldiselt nad rääkisid ikka sellist vanainimese juttu, et neil ikka kiire õhurõhu vaheldumisega hakkavad liigesed valutama ja et vana kass otsib sooja kohta, siis nad olidki siin toas elektriradiaatorid 10 peale keeratud ja aknad kinni, kui samal ajal paistis õues päike ja linnud laulsid. Ehk siis siin oli minu esimene missioon kohe aknad avada ja radiaatorid vaiksemaks timmida, mida ma ka tegin ning pärast mehed vaatasid et midagi on mäda- radikad ei olegi kuumast punast värvi. Üks tervam pliiats oskas arvata et need lülitavad vahel ennast ise välja, selle peale oskasin ma ainult muiata. Loomulikult oli neil vaja teada, mis koha mees ma ka olen, et ikka teaks onju. Ja saaremaa meest on alati eriline vaadata, üks taat ütles, et ta ka on saarlane, pärast aga selgus et ta on Island Landil elanud ainult 15 aastat, siis sai kohe selgeks et immigrant kurat! Sellel libasaarlasel oli aga selline kiiks küljes et ta kurat ümises kogu aeg oma vanurite laule, türa kuidas ta mind ikka proovile pani. Muudkui iniseb ja iniseb ning nii valjult veel et iPod ei päästa ka sind. Põhiline oli see et kui ta kuskil nö. Nende äraminemisaktusel laulma pidi , siis ta ei osanud, no on tuutu.

Operatsioon

Niisiiiis! Damen und Herren! Ladyes and gentlemen! Representing Karli „the infamous warrior” Aau on rajalt maha võetud. Nimelt siis juhtus mul selline tore asi, et lõigati mul põlve seest välja selline ca. 3cm pikkune luutükk, mis kasvas reieluu alumise kolmandiku peal. Eksostees vist oli ladinakeelne nimetus sellele huvitavale nähtusele, kui ma õigesti mäletan. Operatsioon ise oli minu jaoks täiesti uudne kogemus, varem on mind ainult korra õmmeldud kui mingi pitsu mind rappis natuke. Kõigepealt anti mulle valida, kas ma tahan üldnarkoosi või seljasüstiga ainult alakeha tuimaks muutmist. Esialgu mõtlesin et lasen ennast ikka täiesti magama panna, aga operatsioonipäeval otsustasin et ma tahan ikka ise kontrollida olukorda mingilgi määral. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult oli mu otsus ajendatud sellest, et ma oli päev otsa söömata (sest enne lõikust EI TOHI süüa) ja ma tahtsin kohe peale seda kiirelt süüa. Niisiis seljasüst, väga ebamugav asi, tunned kuidas anestesioloog torgib oma süstlaga su selgroolülide vahel ja kuskil seljaajus vajutab nuppe ning jalad korra võpatavad kui ta õigele nupule vajutab. Ning siis see hakkab- vaikselt hakkavad jalad surisema, siis järsku sa avastad et sa oled vöökohast saadik nagu mingi lihahunnik lihtsalt. Pingutad et liigutada suurt varvast, kuid ei midagi, vaikus. Kuid samas seda tunned kuidas skalpell nahka puudutab ja vaikselt seda lõigub, valu aga puudub. Loomulikult pannakse enne sulle külge mingid andurid mis jälgivad südame tegevust, kanüül kust manustatakse NaCl-di ja rahusteid (väga nö. Chillout kraam), siis näpuotsa mingi pesulõks ja krõps ümber küünarvarre, et jälgida vererõhku. Küsisin siis ka luba tegevust pealt vaadata, aga arstid siiski tahtsid oma saladust hoida ja tõmbasid rohelise riide ette ning keelasid mul pead tõsta. Siis oli mingi hetk, kus ma kuulsin peitliga toksimise häält, mis ilmselt oli siis selle luutüki eemaldamine minu reieluu alumise kolmandiku küljest. Ja siis ma lootsin seda juppi endale mälestuseks saada, aga ei, küll aga sain ma seda juppi oma silmaga näha- oli selline väike verine luutükk. Kui operatsija läbi oli viidi mind „ärkamisruumi” kus mingi kari õdesid mu abitult tuima keha operatsioonilaualt voodisse tõstis ja siis üks ilus õde jäi mind jälgima ja andis mulle veel NaCl läbi tilguti. Lebasin seal voodis nagu ma oleks mingi laps, kes on oma vankris selili ja esimest korda mänguasjapoes ning vahib suu lahti ringi. Siis ma taipasin ka seda et alakehast halvatud olla on maailma kõige abitum tunne. Mõtlesin et kätega saab ennast ikka liigutada, aga see on täiesti võimatult raske. Väga raske! Siis mind sõidutati koos oma voodiga tagasi oma palatisse, kuhu vahepeal olid mulle külla tulnud Liina ja Tauno, kes tõid mulle banaani ja viinamarju ja tubakat ja Playboy. Rääkisin neile siis oma operatsioonimuljeid ning kui ma vaikselt hakkasin tundma oma reisi, siis tuli kohe loomulikult vastu võtta üksmeelne otsus, et on vaja õue minna proovima kui hea see vaniljetubakas ikkagi on, mõeldud tehtud. Toodi mulle ratastool ja lohistasin ennast sinna, ratastooliga lifti ja õue suitsunurka. (kui ma õigesti mäletan, siis see anestesioloog ütles mulle operatsioonitoas, et ma ei tohi samal päeval isegi oma pead tõsta, ainult lamama pean...hähä). Selle lõbuse õuetripi tulemus lõi aga välja siis kui teised olid läinud ja ma olin igale poole helistanud et jumala lahe, pole üldse valus jne. Siis saabus kätte hetk kus tuimestuse mõju kadus, loomulikult oli kõige pikemas unes kubemepiirkond. See selleks, aga siis hakkas pihta tõeline põrgu, see kuradi lõigatud põlv oli nagu mingi kuradi jalgpallisuurune paise mu jalal ja valu oli ikka väga rusuv. Ja see õde tuli ka selle valuvaigistava süstiga mingi 4 tundi ja siis lasi ka selle otse kanni, niiet kann oli jube valus. Järgmised kolm päeva olid juba toredamad, valu polnud üldse nii hull ja ainult püsti tõustes see lõikekoht rebis veidi aga muidu olin ponks poiss!

PS. Haiglas on vist kõige jubedam toit üldse. Ja mitte ainult, see pole ainult jube vaid seda on MEGAvähe. Näide: piimasupp keedetud porgandite ja kaalikaga...öäk+ vorstilõik+viil sepikut, saia ja leiba. Aga nad said paari päevaga selgeks et hommikul tuleb mulle anda pudrud, mis üle jäävad ning moosi ja üks õhtu anti mulle sööklast päts leiba kaasa. Huvitav asi oli mingi kella üheksane tee ja saiake. Neid saiakesi ma küsisn endale ka kõik, mis üle jäid ja õde ütles, et see on väga haruldane juhus, et sellise asjaga ei tasu ära harjuda. Kuid järgmine päev oli uus õde ja tõi ikka kõik ülejäägi mulle. Vot sellised lood olid haiglas!