Cheers, mate!

“Nii tore, nii tore, me läheme talveks soojale maale” oli mu pruudi iga teine lause kui me veel varajases Eesti sügises oma asju kokku pakkisime, kõht keeramas segastest emotsioonidest ja teadmatusest eesootava ees. Kuid suur oli meie pettumus kui me aurusauna meenutavast sudusest Hong Kongist tulles astusime välja Perthi lennujaama uksest. Esimene ehmatus oli nii suur et flip-flop'd tahtsid tuppa sooja tagasi joostes lendu minna. Ehk siis tere tulemast Austraaliasse, mate, siin pole sittagi nii soe kui sa lootsid oli meie esimene tervitus. Ja esimese hooga me polnudki päris kindlad kas me oleme nüüd sattunud suvisesse Taanisse või Austraaliasse. Väljas oli ometi 12 kraadi sooja, vihma kallas ning tuul oli erakordselt tugev. Kuid pikka aega halamiseks meil polnud ning nagu ikka otsisime endale bussi mis meid linna viib. Ja edasi järgnes ilmselt iga siiasaabuja rutiin kus tuleb end teha legaalseks maksumaksjaks, otsida endale koht kuhu su tulevane varandus kanditakse ning leida endale sidevahend millega koht tulevaste kullakoormate teenimiseks välja peilida. Sellest edasi algaski põhimõtteliselt rutiinne tööotsimine ja ülejäänud tilulilu millest midagi suurt rääkida pole, kui seda et töö sai leitud täpselt 7 päevaga ning siin me nüüd oleme, paprikapõllul, teenime rasket raha.

Palju huvitavam on rääkida mõningatest asjadest Austraalias mis mind üllatasid või ei üllatanud. Esiteks asi mida kõik siia tulles, k.a. meie, kardavad on igasugu ebameeldivad elukad eriti just maod ja ämblikud, mis vist enamikel inimestel just kodus kaisuloomadeks ei ole. Arvasin seda ka mina ja juba lennukiaknast vaatasin maandudes välja lootes seal näha lennuki poole vihaselt visklevaid püütoneid ja krokodille, aga pettumus oli suur kui seal kõik tundus olevat tavaline nagu ikka. Sealt edasi maa peale astudes ma ikka veel esimesel nädalal kontrollisin kogu aeg oma ümbrust nagu mingi paranoiline poliitik, kes Kapo agente otsib. Aga peale mitmepäevast luhtunud otsimist ma lõpuks hakkasin leppima reaalsusega, et siiski on seis tõenäoliselt sarnane Eestiga, kus ka, hoolimata rästikute olemasolust, olen ma 25 aasta jooksul neid näinud 1-2 korda. Korraks siiski mu meeled üleerutusid kui ma paprikapõllul ühe põõsa seest ühe mõnusa jumalteab mis mao naha leidsin ning edaspidi kõiki põõsaid enne raputasin, aga siiski nüüdseks olen ma sellega suhteliselt leppinud ja rahulik, kuid ükskõikseks see teema siiski ei jäta! Eriti rahulik olen ma millegipärast pisikeste ämblike suhtes, kes Itaallastest umbkeelsete kolleegide jutu järgi pidavat olema võimelised lehma tapma. Minu esimene ja siiamaani ainus küsimus on selle peale, et mille kuradi pärast peaks üks ämblik lehma tapma?! Ja üldse kui rääkida loodusest üldiselt, siis millegipärast olen ma siiamaani suht pettunud, sest kõik ei ole üldse nii teistmoodi kui ma arvasin. Mitte et ma oleks lootnud et siin lehmad puidust ja muru plastikust on, aga siiski 7000 km kodust eemal ja sittagi pole muutunud. On küll palm, mis pildi pealt tundus nii eksootiline, kuid siin vaatad, siis puu on puu, võiks samahästi olla vaher. Selle kõrval tundub kodune kadakas üks jube eksootiline eksemplar.

Teine asi millest loomulikult üle ega ümber ei saa on internet. Või siis Austraalia kontekstis on lihtsam rääkida sellest mida pole, sest mida pole seda pole! Eestist tulles nii iseenesestmõistetavana tunduv internet limiteerimata andmemahtudega, kiire ja toimiv on siin sama helesinine unelm kui tänaval mõne asiaadi mittekohtamine. Loomulikult ei olnud see mulle üllatus, aga et olukord nii muserdav on ei osanud ma ka arvata. Ja pealegi Austraalias vist peaks kehtima ACTA kui ma ei eksi e siis piratebay'st võib ainult unistada ja vist ei tohi kõva häälega rääkidagi.

Kolmandaks on väga toredad inimesed Austraalias. No ikka kuradi toredad inimesed on! Piisab vaid sul korra tänaval lolli näoga ringi vaadata ja kohe lendab keegi ligi ning hoiab sul kätt ja proovib aidata õigesse kohta. Lihtsalt niimoodi möödaminnes, kergelt, liueldes juhatab sind õigesse kohta. Ta ei taha sinuga südamesõber olla ega midagi vaid lihtsalt viisakusest tuleb ja aitab sind. See oleks tõeline unelm kui Eesti inimesed üksteisega nii toredad ja lahked oleks. Samuti on eriti sõbralikud nt bussijuhid, kes on nõus sind aitama õigesse sihtkohta ning isegi pärast muretsevad et, mate, oled sa ikka kindel et sa siia pidid minema. Eestlane kindlasti ütleks selle peale “oi neil on raha nii palju jne bla bla” aga raha eest viisakust osta vist väga ei anna, kuigi, mis seal salata, kindlasti see oma osa siin ka mängib.

Neljas ja minu isiklik lemmikteema on nende ignorantsus keskkonna säästmise osas. Ühesõnaga, inimestel siin raha on ja elu on hea ning siis tulebki järgmiseks hakata maailma parandama. Aga siiamaani tundub see maailmaparandamine nagu mingi kilplaste muinasjutt. Esiteks on igal pool sildid et lülita konditsioneer kui sind pole toas ja säästa sellega energiat ning maailma, loodust, lilli jne. Teisest otsast on aga enamus maju sellised nagu kolme põrsakese muinasjutus. Seinad on nii õhukesed, et ime et kängurud neist läbi ei hüppa ning tihendamisest ja soojustamisest (mis hoiaks nii sooja kui külma sees) pole nad ilmselt kuulnudki. Ja samasugune, prügi maha ei viska, aga istun prügihunnikus, olukord on kilekottidega. Igal pool on sildid et säästa oma kilekotti ja ära osta kilekotiga aga poodi minnes pannakse midagi küsimata iga ostetud viiner eraldi kotti ja ime et tšekk kilekotis ei tule. No tule taevas appi nagu suur juht ütleks! Loomulikult on nende üllas idee et sa lähed oma kilekotiga ja ei kasuta seda suurepärast, labaselt mugavat pakkimisteenust, aga niipalju kui ma olen märganud, siis enamus inimesi on mugavad ja ükspäev nägin reaalselt kuidas mu ees olev mees oli pakkinud ühe sidruni, mango ja laimi kõik eraldi kilekottidesse. Ja nii need plastiksaared seal ookeanis kasvavad, varsti saadavad aborigeenid sinna elama.

Ja siit ma jõudsingi juba viienda teema juurde milleks on siis Austraalia pärismaalased e aborigeenid. Olin ma enne siiatulekut kuulnud ka igasugu lugusid, millised nad on jne aga südames arvasin ikka, et nad on lõbusad lubjaste maalingutega didgeridood mängivad tegelased. Aga sittagi, asjad on tõesti nii jubedad kui on räägitud. Enamasti nad haisevad ja on väga räpakad ning lõugavad. Äärmiselt ebameeldiv kogemus on enamus nendega kokku puutuda. Loomulikult on väga kahju, et neid pole kuidagi suudetud ühiskonda adapteerida, kuigi siin ilmselt mingeid pingutusi on selle nimel tehtud. Aga tänaval käies neid, no vabandage väljendit aga ma ei liialda, ahvi näoga inimesi nähes saab aru, et nende traagika algab kuskilt sügavamalt kui lihtsalt töö ja kodu leidmine. Aga selles asjas on aega veel selgusele jõuda ja ma siiralt loodan et ma mõnda head seika kunagi nendega seoses saaks meenutada.

Kuna meie algus siin naba all on olnud suhteliselt töine, veidi isegi pingeline, siis rohkem detailsemat infot jagab õrnem pool oma blogis: http://lessmotleb.blogspot.com.au . Hetkel me töötame ja planeerime oma järgmist käiku ning eks siis räägib lähemalt kui käigud tehtud/ nähtud on. Seniks, cheers mates ja olge tublid!

Stop dreaming, start doing!

Niisiis paljudele, kaasa arvatud meile endale, üllatuseks on minu ja mu pruudi elutee järgmiseks etapiks sattunud sihtmärk Austraalia. Paljud on selle peale jahmunud, mõni veidi ehmunud, kuid enamus siiski poolt. Jahmunud ja ehmunud ning ennast bussis peaaegu täis oksendamas olime ka meie, kui lõpuks siis kodust teele asusime. Kohtusime veel viimast korda heade sõpradega, mis tegi lahkumise veel õudsamaks ja kargasime lennukisse.

Ja kohe Helsingi lennujaamas maandudes otsustas Finnairi lahke meeskond kostitada meid mõnusa närvikõdiga, kui piloodil õnnestus maanduda mingi uue manöövriga, mida ma polnud enne mitte kohanud. Seesistujale oli igatahes tunne umbes selline, et lennuk kohe keerab üle katuse ja läheb põlema. “See reis jääb küll kuradi lühikeseks”, oli mu esimene mõte tol hetkel. Aga õnneks ei jäänud!

Järgmiseks ootas meid juba nö. päris lennuk, mis oli juba täitsa arvestatava suurusega A340-300. Nii suurde lennukisse polnud meil varem kunagi asja olnud ning ligi 10h lennuaega tundus samuti täiesti lõputu venimisega, vaheldudes mingite hiina ja soomekeelsete teadaannetega, meelitades Chunge ja Linge endale  Angry Birdsi nukke vms. ostma. Minu, kui ilmselge lennukivõhiku jaoks, oli uus ka lennukis õhtu ja hommikusöögi söömine, pole elus nii väikseid portsjoneid näinud, oh üllatust. Linnunokatäis kõike ja siis proovi veel seda endale mitte sülle pillata.

Ruumi on niigi vähe, aga palun valage kuuma kohvi mu kubeme kohal veel juurde mulle! Söödud, joodud, pissitud ning silmad magamatusest pahupidi maandusime esmapilgul unises, maalilises ja häguses Hong Kongis.

Unisus asendus esimesel päeval aga kiirelt kerge masendusega ja üllatas meil peaaegu kõhud lahti, sest loomulikult olime endale mananud silme ette pildi ainult läikivatest kõrghoonetest ja pintsakutes ärimeestest seal vahel ringi tsing tsungimas. Aga reaalsus oli ikka selline klassikaline Aasia ilmselt, et esiteks kõik karjuvad kõigi peale või vähemalt selline mulje jääb. Siis kõik räägivad küll inglise keelt, aga mitte kottigi aru ei saa, sest kui tema ütleb “toilet” siis sina kuuled “thoieeet?!” Majad on kõik suured ja kõrged küll, kuid iga läikimalöödud hoone on samal ajal ka ümbritsetud mingitest sama kõrgetest urgastest. Järgmiseks hakkas silma selline aasiapärane loomingulisus, mis kätkes endas tehnikat kuidas nt. rõdu saab väga lihtsalt teha endale akna ette seda lihtsalt pambusest kokku punudes, kuskile 28-le korrusele, no problem! Või siis toorest liha vedada rolleril jalge vahel, lihtsalt kilekotis, 30 kraadise kuumuse käes, mõnus! Siis nt. Burger King kus “Restoran” ise nägi välja väga posh ja kosmopoliitne, aga peale kolme ukse läbimist läbi mingite laoruumide jõudsid kohale vetsu, mis meenutas rohkem mingit potiga seasulgu, kui uhkelt WC tiitlit kandvat kergendustemplit. Maiuspalana oli muidugi veel kõige vingem ehmatus meie elamispaik, kuhu meid kõigepealt ei lastud lubatud kellaajal sisse check-in-ida. Mida me pidime ootama ligi 12h peale maandumist. See selleks, lõpuks saime siiski oma tuppa, tuba oli antud hinna eest aus, ja noh, ütleme, et normaalne. Kuid oma külalistemajja saamiseks pidi läbima mingi turutaolise rägastiku, kus pakistanlased müüsid iPhone-e segi mingi halal toidu ja kohvritega, siis pidime ootama mingit imepisikest kauba/inimestelifti 10-15 minutit ning koos hunniku pealtnäha illegaalidega oma korrusele sõita. Aga lõpuks harjusime ära ja ühelt härralt ostsin endale 25 euriga isegi uue LILLA kohvri. Sellised kerged ehmatused olid meil alguses.

Kuna me esimesel päeval olime siiski lõpuks magamata ligi 26h, siis suuremaid atraktsioone me päeva jooksul veel ei külastanud vaid chillisime mingis väga kaunis pargis, mis lihtsalt kubises moslemitest, kes kõik seal mingit pühapäevakut pidasid. 

Mulle meenutas see rohkem mingeid hordide kaupa paarituvaid hülgeid, kes lihtsalt kisavad, ei räägi, lihtsalt häälitsevad täiest kõrist. Õnneks jalutasime veel ka mere ääres ja seal olles, kärast ja mürast veidi eemal paistab Hong Kong juba päris kauni linnana. Kuigi nii banaalne kui see ka poleks, siis esimese asjana meenutab see linnakära ja need imelike Hiina purjedega kuunarid mulle kohe mingit Jackie Chani filmi. Täpselt nii ongi, et kuskil rentslis müüakse igasugu hämarat kraami ja koeraburksi ja pätt saab põgeneda lõputult mingeid backalley-sid pidi. Kui sellest kärast esimese ehmatusega aga läbi saada, siis pakub Hong Kong endas siiski väga huvitavaid kontraste. Näiteks jookseb väga sirge liin luksuslikkuse ja täieliku kõntsa vahel. On majad, mille allkorrusel on Louis Vuittoni pood, kuid ülakorrusel 20 korrust, millel on pambusest rõdud ja kaltsud ripuvad aknast välja. Selline kahepalgelisus hakkas silma peaaegu igal pool. Kahest põhilisest turismiatraktsioonist külastasime siis Victoria Peak-i ja Ngong Pingi.

Esimene neist siis Victoria Peak on põhimägi, kust turistidele avaneb kaunis vaade Hong Kongi ärikvartalile, kus on hunnikutes pilvelõhkujaid üksteise otsas ja Kowlooni poolsaarele, kus on pigem sellised vanemad pilvelõhkujad, kus inimesed elavad ning kus elasime ka meie. Igatahes sinna saamiseks pidime sõitma tippu bussiga, mis oli omaette elamus, sest niisuguseid kitsaid mägiteid mööda kihutades saab iga keskmine inimene paraja adrenaliinidoosi. Aga selle eest vaated Happy Valleyle olid suurepärased! Bussis hakkas meile üks asiaat väga heas inglise keeles giidi mängima ning lõpuks kohale jõudes lausa personaalekskursiooni pakkuma, mille esimeseks osaks pidi olema mingile 3km pikkusele mägirajale minek. Me ilmselt ei saagi nüüd teada, kas ta oli päriselt viisakas või tahtis ta meid kuskilt mäe otsast alla lükata ja röövida, aga igatahes viisakalt ütlesime talle, et alustame mujalt. Igatahes, mäetipust oli vaade Hong Kongile loomulikult ülimalt võimas ja õhtul tõeliselt lummav oma tuledemänguga. 

Päikese loojumise ajal otsustasime me siiski minna ka sellele varemsoovitatud rajale, kust sai teha Victoria peakile ringi peale. Selle raja parimad osad olidki vaated päikese loojumisse nende mägedega, mis tundusid tõeliselt maagilised. 

Linnapoolses küljes olles aga võis täiesti vabalt kuulda kuidas terve linn lihtsas mühises, mis tõenäoliselt oli nende miljonite töötavate konditsioneeride müra.

Kolmanda päeva põhiatraktsiooniks oli meil Lantau saar ja Ngong Pingi küla, kus oli klooster ja Buddha kuju. Harilikult saab selle buddha juurde mingit kõisraudteed pidi, aga kuna sellel oli mingi hooldusremont, siis sai sinna taaskord bussiga. Ja bussisõit oli umbes selline ameerika mägede elamus ilma turvavööta. 

Taaskord lõime risti ette ja astusime bussi ning õnneks naasesime safe and sane. Kuid kohapeale jõudes, selles külas ja kloostri juures seigeldes saime me lõpuks ometi tunda ka sellist feng shui rahulikkust ja tõelist Hiinat. 

Ja selle all ma ei mõtle mingeid Akdidase dresse vaid pesapallikurika suuruseid põlevaid viirukeid ja kullast templeid ja Siddhartat. 

Loomulikult sai ka tõelist Hiinat tema räpasuses ja mahajäetuses tunda, kui me läksime avastama nö. Wisdom Pathi, mis nagu lõpuks selgus, oli hoopis mingi mahajäetud ja väga erie perifeeria. Samuti jalutasid seal vabalt nii koerad kui lehmad turistidega läbisegi, kuid seegi tegi asja rohkem ehedamaks kui midagi rikkus.

Sealt tagasi Hong Kongi saabudes oli meil tunne väga zen igatahes.

Kui veel üldisematest muljetest rääkida, siis üks asi mida kindlasti peab rääkima on see konstante sooja ja külma vaheldumine. Ja soe ja külm on sellised nagu käiks koguaeg vanaema juulikuise tomatikasvuhoone ja külmhoone vahet. Konditsioneerid huugavad igas vähegi suletud ruumis, k.a. metroos, bussis jne. Isegi meil põhja poolt tulevatel rahvastel oli sellistes külmades ruumides viibites tunne nagu oleks mingi kääbusmarmosetid põhjanabal. Õnneks siiski suuremaid terviseprobleeme pole ette tulnud, kuid nii irooniline kui see ka pole, oleme me mõlemad siiski suutnud siin kuumas nohused olla. Toidust rääkides olime me alguses väga seikluslikud ja lootusrikkad, kuid kohalikust toidust proovisime me lõpuks ainult suppi ja riisi. Väga haledasti läks Lessil, kes esimest korda sai mingit ilasuppi ja teisel korral gurmee toitu, mille kastmest keegi talle vastu vaatas, ja mitte juhuslikult. Edaspidi me käisime suhteliselt suure kaarega kohalikust toidust mööda ja sõime hoopis sushit, mis oli hämmastavalt odav. Ka sellega olime alguses suhteliselt julged, kuid maitsemeelte alaerutuse tõttu siiski jäime lõpuks enamuses vana hea lõhe, kreveti jmt. Juurde. Ühesõnaga, seapraadi ja leiba juba tahaks!

Eniveis, selle postitusega on siis algus tehtud seeriale meie Austraalia ja edaspidi ma proovin kokku lappida mingeid videoklippe, sest liikuv pilt ikkagi räägib juba 2000 sõna onju ning kaua ma ikka siin teile kirjutan! Et siis olge tublid ja pead püsti kõigil kodus!  

Armastuseta Taanimaalt

Umbes täpselt kaks aastat tagasi kui ma olin eestis kooli lõpetanud otsustasin, et nüüd oleks tarvis proovida midagi uut ja end mugavustsoonist välja suruda. Kuna ma mingi rikkur ilmselgelt ei ole, siis olid võimalused siiski parasjagu piiratud. Lisades sinna otsa veel jutt maailma õnnelikuimast kohast nimega Taani Kuningriik, kus saab EL-i kodanik täiesti tasuta endale magistrikraadi omandada oli asi suht kiirelt selge. DK it is! Minek sinna on suht lihtne, Tallinnast võtab hästi klappiv lend umbes täpselt sama pika aja kui Tallinn-Kuressaare bussisõit. Niimoodi ma sinna siis lendasingi, kahe aasta jooksul nii mõnedki korrad edasi-tagasi ning see aasta EA-i kilukarbis lõplikult sealt tagasi koos oma magistripaberitega saabusin. Mida ma oskan oma sealoldud aja kohta öelda?

Esimese asjana räägiks kõigepealt Taanis koolis käimisest, täpsemalt siis ülikooli viimasest kahest aastast e magistrist. Nagu arvata võibki, siis erinevates kohtades on eri kombed ja nii üllatuslik kui see mulle ka ei tundunud, siis ka nii väikese geograafilise erinevusega riigis olid kultuurilised erinevused üpriski suured. Kõigepealt hämmastas mind suhtumine õppetöösse, mis oli kategooriliselt erinev sellest mis ma olen kohanud eestis nelja aasta jooksul. Ei ole mingit olukorda, kus tudeng ütleb, et ta ei taha või ei viitsi midagi teha. Ei ole mingit sellist asja, kus aruanded jäetakse tegemata või  hilinetakse nende esitamisega. Minu aja jooksul ei teadnud ma ka kedagi, kes oleks sealt välja kukkunud või keskmise hindega, mis oleks alla B. Kui ma eestis tundsin end natuke geek'na et vabatahtlikult jätkan õpinguid veel 2 aastat, siis seal olin ma sattunud seltskonda, kes kõik olid kooli tulnud selleks, et õppida ja lahendada ülesandeid veel ja veel. Ja kui eestis tudeng soiub kui tal on nädalas 2 koolipäeva pikemad kui kella kolmeni, siis seal kestis töö konstantselt 8-16 iga päev ja enne sessi venisid tööpäevad kuni öösel kella kaheni, mõnel kauemgi. Kuna valdavaks töövormiks Taanis on grupitöö siis moodustati iga semester väikesed nö firmad, kellele anti ülesandeks lahendada teemakohane probleem loengutes õpitud võtteid kasutades. Ja kuna ma õppisin vee ja keskkonna inseneriks, siis oli ka väga suur tähtsus praktilisel osal, käies nii erinevates kohtades proove võtmas, kui ka laboris neid hiljem analüüsides või siis erinevaid katseid tehes. Võimalused kõik olid selleks loodud ja ligipääs tudengile oli tagatud 24/7. See tähendas ligipääsu tervele koolile, kus olid auditooriumid lukustamata ja esitlustehnikat täis ning samamoodi ka praktiliselt kõikidele laboratooriumitele. Sellises kohas õppimine on kõike muud kui kuiv ja igav ning isegi nii pealtnäha igaval erialal õppimine on väga huvitav, sest ainsad piirangud, mis takistaks on need, mida ise endale sead. Ühesõnaga, sellest kiidukõnest on suht hästi aru saada, et oma kooli ja eriala valikuga jäin ma väga rahule!

Teise asjana ei saa ma rääkimata jätta sellest mida ma peale seda kahte aastat arvan Taanimaast ja taanlastest üldisemalt. Ja kuna ei saa rääkimata jätta kliimast, siis ilm on Taanis sitt. Sitt selle sõna kõige halvemas mõttes. Kui eestis on enamasti ikka konkreetselt kevad, suvi, sügis, talv, siis Jüüti poolsaarel on enamasti kaks aastaaega: kevad ja sügis. Ei ole seal õiget sooja, ei ole seal õiget külma. Enamasti sajab vihma ja puhub tuul. Meeletu tuul, mis rattaga sõites külma vihma näkku nõelub. Kuid nagu eelpool mainisid, pidid taanlased ikkagi olema õnnelikuimad inimesed siin planeedil. Seda väidet ma üritasin kahe aasta jooksul konstantselt oma valvsa pilgu all hoida, esmapilgul tundus mulle et nad vist tõesti on väga rõõmsad ja naeratavad alati ning on alati lahked ja abivalmid. Viisakus ja abivalmis on väga tore ja jumala eest, kui vaid eestlane suhtuks teda teenindavasse inimesse nii lugupidavalt (olgu ta siis kassiir või koristaja) ja võrdselt. Viisakuse ja üksteisest lugupidamise poolt ma olen kahe käega. Kuid siiski selle püsinaeratuse taga ei olnud siirust, mis mind lõpuks tõsiselt häiris. Võibolla oli asi ainult minus, kuid naeratusega perse saatmine on hullem, kui seda ropu sõimamisega tehes. Lisaks kohalikke lehti lugedes tundus, et ka maailma õnnelikuim inimene maadleb sügavate depressiooniprobleemidega ning mingitel (kahjuks kinnitamata) andmetel olevat ka rongi ette hüppamine populaarne tegevus. Kuid kui naeratusprobleemid välja jätta, siis mingi aja jooksul tekkis mulle sügav tunne, et taanlased on kuidagi igavad. Nad planeerivad oma aega kuni kuu aega kellaaja pealt ette, kuskile õhtusöögile minnes pool tundi hilinedes ei ole see tolereeritud ja sünnipäevale minnes on ette nähtud väga täpne kinkide nimekiri, mis on vaat et triipkoodideni välja kirjeldatud. Kui sinna otsa lisada suht steady minek keskkool, ülikool, töökoht + lapsed/maja/auto/koer/peenar, siis mingeid muid huvisid neil ei tundunudki olevat. Ma ei oska seda muud moodi põhjendada kui et elu on lihtsalt nii turvaline ja iga maandumine on suhteliselt lihtne. Ei ole mingeid erilisi noorte edulugusid ega rikkaid inimesi. On tugev keskklass ning sellega koos ka ühtlaselt hästi/ halvasti elav ühiskond- heaoluühiskond. 

Kuna küsimusi-vastuseid sealsete kommete ja elustiili kohta võiks siia kirjutada terve väiksema raamatu jagu, siis piirdun hetkel nende kahe poole vaatlustulemustega. Kokkuvõtvalt ma võin öelda, et nii tundetult pole ma ammu kuskilt ära tulnud kui Taanist, lõpus ma lausa ei sallinud seda kohta, aga nüüd on igasugune emotsionaalne seotus nullilähedane, mis võibolla on hullemgi veel kui sallimatus oleks.

Eksperimentaalseebikarp

Pisikesed eksperimentaalfotod mu väikesel Ixusel. Kvaliteet pole suurem asi, aga vahest mõnele meeldib.

Rand planet

Rand Jaanuar

Püramiid

Ooper

ja metroo..