Umbes täpselt kaks aastat tagasi kui ma olin eestis kooli lõpetanud otsustasin, et nüüd oleks tarvis proovida midagi uut ja end mugavustsoonist välja suruda. Kuna ma mingi rikkur ilmselgelt ei ole, siis olid võimalused siiski parasjagu piiratud. Lisades sinna otsa veel jutt maailma õnnelikuimast kohast nimega Taani Kuningriik, kus saab EL-i kodanik täiesti tasuta endale magistrikraadi omandada oli asi suht kiirelt selge. DK it is! Minek sinna on suht lihtne, Tallinnast võtab hästi klappiv lend umbes täpselt sama pika aja kui Tallinn-Kuressaare bussisõit. Niimoodi ma sinna siis lendasingi, kahe aasta jooksul nii mõnedki korrad edasi-tagasi ning see aasta EA-i kilukarbis lõplikult sealt tagasi koos oma magistripaberitega saabusin. Mida ma oskan oma sealoldud aja kohta öelda?
Esimese asjana räägiks kõigepealt Taanis koolis käimisest, täpsemalt siis ülikooli viimasest kahest aastast e magistrist. Nagu arvata võibki, siis erinevates kohtades on eri kombed ja nii üllatuslik kui see mulle ka ei tundunud, siis ka nii väikese geograafilise erinevusega riigis olid kultuurilised erinevused üpriski suured. Kõigepealt hämmastas mind suhtumine õppetöösse, mis oli kategooriliselt erinev sellest mis ma olen kohanud eestis nelja aasta jooksul. Ei ole mingit olukorda, kus tudeng ütleb, et ta ei taha või ei viitsi midagi teha. Ei ole mingit sellist asja, kus aruanded jäetakse tegemata või hilinetakse nende esitamisega. Minu aja jooksul ei teadnud ma ka kedagi, kes oleks sealt välja kukkunud või keskmise hindega, mis oleks alla B. Kui ma eestis tundsin end natuke geek'na et vabatahtlikult jätkan õpinguid veel 2 aastat, siis seal olin ma sattunud seltskonda, kes kõik olid kooli tulnud selleks, et õppida ja lahendada ülesandeid veel ja veel. Ja kui eestis tudeng soiub kui tal on nädalas 2 koolipäeva pikemad kui kella kolmeni, siis seal kestis töö konstantselt 8-16 iga päev ja enne sessi venisid tööpäevad kuni öösel kella kaheni, mõnel kauemgi. Kuna valdavaks töövormiks Taanis on grupitöö siis moodustati iga semester väikesed nö firmad, kellele anti ülesandeks lahendada teemakohane probleem loengutes õpitud võtteid kasutades. Ja kuna ma õppisin vee ja keskkonna inseneriks, siis oli ka väga suur tähtsus praktilisel osal, käies nii erinevates kohtades proove võtmas, kui ka laboris neid hiljem analüüsides või siis erinevaid katseid tehes. Võimalused kõik olid selleks loodud ja ligipääs tudengile oli tagatud 24/7. See tähendas ligipääsu tervele koolile, kus olid auditooriumid lukustamata ja esitlustehnikat täis ning samamoodi ka praktiliselt kõikidele laboratooriumitele. Sellises kohas õppimine on kõike muud kui kuiv ja igav ning isegi nii pealtnäha igaval erialal õppimine on väga huvitav, sest ainsad piirangud, mis takistaks on need, mida ise endale sead. Ühesõnaga, sellest kiidukõnest on suht hästi aru saada, et oma kooli ja eriala valikuga jäin ma väga rahule!
Teise asjana ei saa ma rääkimata jätta sellest mida ma peale seda kahte aastat arvan Taanimaast ja taanlastest üldisemalt. Ja kuna ei saa rääkimata jätta kliimast, siis ilm on Taanis sitt. Sitt selle sõna kõige halvemas mõttes. Kui eestis on enamasti ikka konkreetselt kevad, suvi, sügis, talv, siis Jüüti poolsaarel on enamasti kaks aastaaega: kevad ja sügis. Ei ole seal õiget sooja, ei ole seal õiget külma. Enamasti sajab vihma ja puhub tuul. Meeletu tuul, mis rattaga sõites külma vihma näkku nõelub. Kuid nagu eelpool mainisid, pidid taanlased ikkagi olema õnnelikuimad inimesed siin planeedil. Seda väidet ma üritasin kahe aasta jooksul konstantselt oma valvsa pilgu all hoida, esmapilgul tundus mulle et nad vist tõesti on väga rõõmsad ja naeratavad alati ning on alati lahked ja abivalmid. Viisakus ja abivalmis on väga tore ja jumala eest, kui vaid eestlane suhtuks teda teenindavasse inimesse nii lugupidavalt (olgu ta siis kassiir või koristaja) ja võrdselt. Viisakuse ja üksteisest lugupidamise poolt ma olen kahe käega. Kuid siiski selle püsinaeratuse taga ei olnud siirust, mis mind lõpuks tõsiselt häiris. Võibolla oli asi ainult minus, kuid naeratusega perse saatmine on hullem, kui seda ropu sõimamisega tehes. Lisaks kohalikke lehti lugedes tundus, et ka maailma õnnelikuim inimene maadleb sügavate depressiooniprobleemidega ning mingitel (kahjuks kinnitamata) andmetel olevat ka rongi ette hüppamine populaarne tegevus. Kuid kui naeratusprobleemid välja jätta, siis mingi aja jooksul tekkis mulle sügav tunne, et taanlased on kuidagi igavad. Nad planeerivad oma aega kuni kuu aega kellaaja pealt ette, kuskile õhtusöögile minnes pool tundi hilinedes ei ole see tolereeritud ja sünnipäevale minnes on ette nähtud väga täpne kinkide nimekiri, mis on vaat et triipkoodideni välja kirjeldatud. Kui sinna otsa lisada suht steady minek keskkool, ülikool, töökoht + lapsed/maja/auto/koer/peenar, siis mingeid muid huvisid neil ei tundunudki olevat. Ma ei oska seda muud moodi põhjendada kui et elu on lihtsalt nii turvaline ja iga maandumine on suhteliselt lihtne. Ei ole mingeid erilisi noorte edulugusid ega rikkaid inimesi. On tugev keskklass ning sellega koos ka ühtlaselt hästi/ halvasti elav ühiskond- heaoluühiskond.
Kuna küsimusi-vastuseid sealsete kommete ja elustiili kohta võiks siia kirjutada terve väiksema raamatu jagu, siis piirdun hetkel nende kahe poole vaatlustulemustega. Kokkuvõtvalt ma võin öelda, et nii tundetult pole ma ammu kuskilt ära tulnud kui Taanist, lõpus ma lausa ei sallinud seda kohta, aga nüüd on igasugune emotsionaalne seotus nullilähedane, mis võibolla on hullemgi veel kui sallimatus oleks.
