Niisiis paljudele, kaasa arvatud meile endale, üllatuseks on minu ja mu
pruudi elutee järgmiseks etapiks sattunud sihtmärk Austraalia. Paljud on selle
peale jahmunud, mõni veidi ehmunud, kuid enamus siiski poolt. Jahmunud ja
ehmunud ning ennast bussis peaaegu täis oksendamas olime ka meie, kui lõpuks
siis kodust teele asusime. Kohtusime veel viimast korda heade sõpradega, mis
tegi lahkumise veel õudsamaks ja kargasime lennukisse.
Ja kohe Helsingi
lennujaamas maandudes otsustas Finnairi lahke meeskond kostitada meid mõnusa närvikõdiga,
kui piloodil õnnestus maanduda mingi uue manöövriga, mida ma polnud enne mitte
kohanud. Seesistujale oli igatahes tunne umbes selline, et lennuk kohe keerab
üle katuse ja läheb põlema. “See reis jääb küll kuradi lühikeseks”, oli mu
esimene mõte tol hetkel. Aga õnneks ei jäänud!
Järgmiseks ootas meid juba nö. päris lennuk, mis oli juba täitsa
arvestatava suurusega A340-300. Nii suurde lennukisse polnud meil varem kunagi
asja olnud ning ligi 10h lennuaega tundus samuti täiesti lõputu venimisega,
vaheldudes mingite hiina ja soomekeelsete teadaannetega, meelitades Chunge ja
Linge endale Angry Birdsi nukke vms.
ostma. Minu, kui ilmselge lennukivõhiku jaoks, oli uus ka lennukis õhtu ja
hommikusöögi söömine, pole elus nii väikseid portsjoneid näinud, oh üllatust.
Linnunokatäis kõike ja siis proovi veel seda endale mitte sülle pillata.
Ruumi
on niigi vähe, aga palun valage kuuma kohvi mu kubeme kohal veel juurde mulle! Söödud,
joodud, pissitud ning silmad magamatusest pahupidi maandusime esmapilgul
unises, maalilises ja häguses Hong Kongis.
Unisus asendus esimesel päeval aga kiirelt kerge masendusega ja üllatas
meil peaaegu kõhud lahti, sest loomulikult olime endale mananud silme ette
pildi ainult läikivatest kõrghoonetest ja pintsakutes ärimeestest seal vahel
ringi tsing tsungimas. Aga reaalsus oli ikka selline klassikaline Aasia
ilmselt, et esiteks kõik karjuvad kõigi peale või vähemalt selline mulje jääb.
Siis kõik räägivad küll inglise keelt, aga mitte kottigi aru ei saa, sest kui
tema ütleb “toilet” siis sina kuuled “thoieeet?!” Majad on kõik suured ja
kõrged küll, kuid iga läikimalöödud hoone on samal ajal ka ümbritsetud
mingitest sama kõrgetest urgastest. Järgmiseks hakkas silma selline aasiapärane
loomingulisus, mis kätkes endas tehnikat kuidas nt. rõdu saab väga lihtsalt
teha endale akna ette seda lihtsalt pambusest kokku punudes, kuskile 28-le
korrusele, no problem! Või siis toorest liha vedada rolleril jalge vahel,
lihtsalt kilekotis, 30 kraadise kuumuse käes, mõnus! Siis nt. Burger King kus
“Restoran” ise nägi välja väga posh ja kosmopoliitne, aga peale kolme ukse
läbimist läbi mingite laoruumide jõudsid kohale vetsu, mis meenutas rohkem
mingit potiga seasulgu, kui uhkelt WC tiitlit kandvat kergendustemplit.
Maiuspalana oli muidugi veel kõige vingem ehmatus meie elamispaik, kuhu meid kõigepealt
ei lastud lubatud kellaajal sisse check-in-ida. Mida me pidime ootama ligi 12h
peale maandumist. See selleks, lõpuks saime siiski oma tuppa, tuba oli antud
hinna eest aus, ja noh, ütleme, et normaalne. Kuid oma külalistemajja saamiseks
pidi läbima mingi turutaolise rägastiku, kus pakistanlased müüsid iPhone-e segi
mingi halal toidu ja kohvritega, siis pidime ootama mingit imepisikest
kauba/inimestelifti 10-15 minutit ning koos hunniku pealtnäha illegaalidega oma
korrusele sõita. Aga lõpuks harjusime ära ja ühelt härralt ostsin endale 25
euriga isegi uue LILLA kohvri. Sellised kerged ehmatused olid meil alguses.
Kuna me esimesel päeval olime siiski lõpuks magamata ligi 26h, siis
suuremaid atraktsioone me päeva jooksul veel ei külastanud vaid chillisime
mingis väga kaunis pargis, mis lihtsalt kubises moslemitest, kes kõik seal
mingit pühapäevakut pidasid.
Mulle meenutas see rohkem mingeid hordide kaupa
paarituvaid hülgeid, kes lihtsalt kisavad, ei räägi, lihtsalt häälitsevad
täiest kõrist. Õnneks jalutasime veel ka mere ääres ja seal olles, kärast ja
mürast veidi eemal paistab Hong Kong juba päris kauni linnana. Kuigi nii
banaalne kui see ka poleks, siis esimese asjana meenutab see linnakära ja need
imelike Hiina purjedega kuunarid mulle kohe mingit Jackie Chani filmi. Täpselt
nii ongi, et kuskil rentslis müüakse igasugu hämarat kraami ja koeraburksi ja
pätt saab põgeneda lõputult mingeid backalley-sid pidi. Kui sellest kärast
esimese ehmatusega aga läbi saada, siis pakub Hong Kong endas siiski väga
huvitavaid kontraste. Näiteks jookseb väga sirge liin luksuslikkuse ja täieliku
kõntsa vahel. On majad, mille allkorrusel on Louis Vuittoni pood, kuid
ülakorrusel 20 korrust, millel on pambusest rõdud ja kaltsud ripuvad aknast
välja. Selline kahepalgelisus hakkas silma peaaegu igal pool. Kahest põhilisest
turismiatraktsioonist külastasime siis Victoria Peak-i ja Ngong Pingi.
Esimene neist siis Victoria Peak on põhimägi, kust turistidele avaneb
kaunis vaade Hong Kongi ärikvartalile, kus on hunnikutes pilvelõhkujaid
üksteise otsas ja Kowlooni poolsaarele, kus on pigem sellised vanemad
pilvelõhkujad, kus inimesed elavad ning kus elasime ka meie. Igatahes sinna
saamiseks pidime sõitma tippu bussiga, mis oli omaette elamus, sest niisuguseid
kitsaid mägiteid mööda kihutades saab iga keskmine inimene paraja
adrenaliinidoosi. Aga selle eest vaated Happy Valleyle olid suurepärased!
Bussis hakkas meile üks asiaat väga heas inglise keeles giidi mängima ning
lõpuks kohale jõudes lausa personaalekskursiooni pakkuma, mille esimeseks osaks
pidi olema mingile 3km pikkusele mägirajale minek. Me ilmselt ei saagi nüüd
teada, kas ta oli päriselt viisakas või tahtis ta meid kuskilt mäe otsast alla
lükata ja röövida, aga igatahes viisakalt ütlesime talle, et alustame mujalt. Igatahes,
mäetipust oli vaade Hong Kongile loomulikult ülimalt võimas ja õhtul tõeliselt
lummav oma tuledemänguga.
Päikese loojumise ajal otsustasime me siiski minna ka
sellele varemsoovitatud rajale, kust sai teha Victoria peakile ringi peale.
Selle raja parimad osad olidki vaated päikese loojumisse nende mägedega, mis
tundusid tõeliselt maagilised.
Linnapoolses küljes olles aga võis täiesti
vabalt kuulda kuidas terve linn lihtsas mühises, mis tõenäoliselt oli nende
miljonite töötavate konditsioneeride müra.
Kolmanda päeva põhiatraktsiooniks oli meil Lantau saar ja Ngong Pingi
küla, kus oli klooster ja Buddha kuju. Harilikult saab selle buddha juurde
mingit kõisraudteed pidi, aga kuna sellel oli mingi hooldusremont, siis sai
sinna taaskord bussiga. Ja bussisõit oli umbes selline ameerika mägede elamus
ilma turvavööta.
Taaskord lõime risti ette ja astusime bussi ning õnneks
naasesime safe and sane. Kuid kohapeale jõudes, selles külas ja kloostri juures
seigeldes saime me lõpuks ometi tunda ka sellist feng shui rahulikkust ja
tõelist Hiinat.
Ja selle all ma ei mõtle mingeid Akdidase dresse vaid
pesapallikurika suuruseid põlevaid viirukeid ja kullast templeid ja Siddhartat.
Loomulikult sai ka tõelist Hiinat tema räpasuses ja mahajäetuses tunda, kui me
läksime avastama nö. Wisdom Pathi, mis nagu lõpuks selgus, oli hoopis mingi
mahajäetud ja väga erie perifeeria. Samuti jalutasid seal vabalt nii koerad kui
lehmad turistidega läbisegi, kuid seegi tegi asja rohkem ehedamaks kui midagi
rikkus.
Sealt tagasi Hong Kongi saabudes oli meil tunne väga zen igatahes.
Kui veel üldisematest muljetest rääkida, siis üks asi mida kindlasti
peab rääkima on see konstante sooja ja külma vaheldumine. Ja soe ja külm on
sellised nagu käiks koguaeg vanaema juulikuise tomatikasvuhoone ja külmhoone
vahet. Konditsioneerid huugavad igas vähegi suletud ruumis, k.a. metroos,
bussis jne. Isegi meil põhja poolt tulevatel rahvastel oli sellistes külmades
ruumides viibites tunne nagu oleks mingi kääbusmarmosetid põhjanabal. Õnneks
siiski suuremaid terviseprobleeme pole ette tulnud, kuid nii irooniline kui see
ka pole, oleme me mõlemad siiski suutnud siin kuumas nohused olla. Toidust
rääkides olime me alguses väga seikluslikud ja lootusrikkad, kuid kohalikust
toidust proovisime me lõpuks ainult suppi ja riisi. Väga haledasti läks Lessil,
kes esimest korda sai mingit ilasuppi ja teisel korral gurmee toitu, mille kastmest
keegi talle vastu vaatas, ja mitte juhuslikult. Edaspidi me käisime suhteliselt
suure kaarega kohalikust toidust mööda ja sõime hoopis sushit, mis oli
hämmastavalt odav. Ka sellega olime alguses suhteliselt julged, kuid
maitsemeelte alaerutuse tõttu siiski jäime lõpuks enamuses vana hea lõhe,
kreveti jmt. Juurde. Ühesõnaga, seapraadi ja leiba juba tahaks!
Eniveis, selle postitusega on siis algus tehtud seeriale meie
Austraalia ja edaspidi ma proovin kokku lappida mingeid videoklippe, sest
liikuv pilt ikkagi räägib juba 2000 sõna onju ning kaua ma ikka siin teile
kirjutan! Et siis olge tublid ja pead püsti kõigil kodus!
