Oli üks üpriski kõhe ja niiske sügisene hommik kui ma maja ees veel Lessile lehvitasin ja järgmiseks 11 nädalaks
ta koju omapead jätsin. Sealt edasi veel üks ca 11 h piinarikast lennukis istumist ning kohal me olimegi. Silmad
paistes, üleväsinud ja jetlag’ist
läbi pekstuna seisime kolmekesi Toronto Pearsoni lennujaamas ning ootasime
autot. Õhk oli lausa suviselt soe ja mõnus ning päike paitas nägu. Igaks juhuks
otsustasime proovida oma kohvreid esimese ettejuhtuva auto peale visata, kuid
ebaõnnestunult. Lõpuks siiski ristusid meie teed sohver Adolfiga ja saime
südamerahuga Toronto poole kulgema hakata. Kui kaugusest hakkas paistma CN
Tower, siis ma sain aru et „this is it“- Kanada on alanud!
Oma esimesi reisimärkmeid ma pean siiski alustama natukene tagantpoolt,
sest esimese üllatuse osaliseks sain ma juba lennujaamas, millesse maandumine
mulle esimese asjana tekitas tunde nagu ma oleks Austraaliasse jõudnud. Ainuke
asi mis mulle meenutas, et ma siiski olen Kanadas oli fakt, et pooled reisijad
suunati eraldi USA „kvartalisse“ lennujaamas. Kuid tegelikkuses oli märke
veelgi. Näiteks üks universaalsemaid ja tähtsamaid sõnu reisides ehk siis “toilet”
ei ole Kanadas praktiliselt üldse kasutusel. Selle asemel on kanadalastel oma
sõna „washroom“ ning seda igal pool. Õnneks on olemas ka sümbolite keel, mis
siiski on alati rahvuvaheline, nii et küll te selle häda korral üles leiate.
Sõnade koha pealt on veel loomulikult kasutusel kõvasti imelikku slängi mis
välismaalase juhtme täiesti kokku jooksutavad. Näiteks 1 Canada dollar omab
seal kõnekeeles ametlikku nime „loonie“. Ja kui sulle öeldakse „here you are
dear, a loonie for change“ siis esimese hooga käib peast läbi ainult „
...tunes?“. Lingvistiliste vallatuste koha pealt hakkab veel inglise keele
oskajale kindlasti üpriski kiirelt kõrva nende täheühendi „ou“ kasutamine.
Näiteks sõna „about“ on enamasti inglise keeles hääldusega „äbaut“ aga tuleb
Jim või John Ontariost ja ütleb „äbõout“. Ja nii nad tulevad: „äbõut“, „seuth“
, „õut“ jne.
Kui inimestest ja meelsusest üldse rääkida, siis tuleb tõdeda et kõik
stereotüübid kanadalastest on täiesti 100% tõsi. Jah, seal on bussid, mis
vabandavad sinu ees kui nad ei ole töös. Jah, seal on inimesed, kes vabandavad
kui nad jäävad su poes su jalutamistrajektoorile ette. Jah, poemüüja küsib sult
kuidas läheb ja kiidab seda lolli särki mis sul seljas on. Ühesõnaga inimesed
on väga viisakad ja toredad, mis omakorda tekitab mõnusalt vaba keskkonna kus
ei tunta mingit häbi et kellegagi suheldakse ja enamasti ei püüta olla mingil
moel kõrgem võim kellegi suhtes. Jah, see on suures osas üpriski feik, ning
keskmine eestlane tunneb end nagu keegi tungiks ta isiklikku ruumi aga
lõppkokkuvõttes see siiski töötab süsteemina, mis loob kõvasti parema enesetunde
kui niisama nurgas kössitamine ja vaikides üksteise jõllitamine. See on kivi,
mille otsa ma iga kord kuskilt mujalt naastes komistan ja mida võib iga
„rõõmsama ja rikkama“ riigi lennujaama väravas, mille bounding destination on Tallinn, näha. Jõuad sinna väravasse ja
juba näed, kuidas kriitilised pilgud vaikselt su üle kohut mõistavad ja
üksteist põrnitsevad.
Naeratused naeratusteks, autod on aga see, millest kindlasti peab rääkima
riigi puhul, mis asub nii Ameerika Ühendriikidele süles kui võimalik. Autod ja
liiklus on teema millest ükski inimene suurtes linnades ja nende läheduses üle
ei saa. Esiteks alustades autodest endist võib laias laastus vist öelda et
keskmise Kanada pere sõiduk on ca 1,5
korda suurem kui Eesti oma. Kui kodus võiks keskmisest suuremaks autoks
nimetada Honda CRV-d siis teiselpool lompi on sama auto keskmisest ikka väiksem
auto. Eriti populaarseteks sõidukiteks on neil truck’id. Esmapilgul mõtled, et kes see loll siis endale kastiautot
ostab. Läheb mööda nädal ja istud seal autos taga, varem sisenenud
eelarvamusega et nüüd mind topitakse sinna kastimaasturi kitsale tahaistmele,
ning järsku avastad et holy shit,
siin saaks kaerajaani tantsida! Või siis mõtled, et kast on tüütu, mida sellega
vedada? Aga vastus on väga lihtne- kanadalane, eriti suurlinnast veidi eemalolev/-elav,
on üks väga outdoorsy isend. Ta paneb
kasti ATV, lumesaani, krossiratta, teise väiksema auto, hirvelaiba, põdralaiba,
millega iganes endal metsas tuju heaks teha annab. Ja nii nad seal kulgevad oma
hiiglaslikel kiirteedel. Põdralaibad kastis, metsacamo seljas.
Aga kui autodest rääkida, siis tuleb rääkida ka liiklusest. Ja liiklus
Toronto läheduses on kuum teema. Seda vaadatakse hommikul telekast, on eraldi
kanalid ummikute ja liiklemiskiiruse jaoks kiirteedel. Sest üks asi mida seal
on palju on autod. On palju autosid, on suured teed ja ilmselgelt kõik see
kokku annab massiivsed ummikud. Ning imekombel on inimesed nõus täiesti
vabatahtlikult leidma end olukorrast kus istutakse oma elust ilmselt aastaid,
kui mitte kümneid, ummikutes. Selle kõige kõrval on iroonia see et äärmiselt
kehv on ühistransport mis linnast välja liigub. Ma pole varem kuulnud rongist,
mis hommikul punktist A punkti B sõidab ja õhtul sealt tagasi punktist B punkti
A reisib. Aga selline oli rongiliiklus Torontost – Barriesse.
Minule pakkus üpriski palju nalja fakt, et jala käimine oli seal parasjagu haruldane
nähtus. Kui ma vahel vabatahtlikult 15 minutilise jalutuskäigu tööle ette
võtsin, siis oli pärast nii mõnigi imestunud nägu, et sa päriselt tulid jala
tööle? Samal ajal aga tuleb nentida, et jala käimine on ka ilmselt üks
ohtlikumaid ja ekstreemsemaid tegevusi, mida Kanadas ette võtta annab. Põhjus
on lihtsalt selles, et autojuhid lihtsalt ei ole harjunud, et keegi veel tee
peal käib ka. Ma julgen arvata, et nad näevad tihedamini tee peal põtra kui
inimest, kes neil foori taga seistes eest üle tee jalutab. Teine asi on see, et
on päris mitmeid kohti, kus kõnnitee lihtsalt saab mingi hetk lambist otsa või
ei connecti süsteemi, sest ta omab
pigem esinduslikku eesmärki kui praktilist otstarvet. Jala käimise koha pealt
veel selline naljakas seik, et esimesel nädalal oli meil raskusi pangaautomaadi
leidmisega, mis EI OLEKS ainult autoga kasutamiseks e siis drive in pangaautomaat. Lõpuks jalutasimegi autode vahel drive in-i ning loomulikult saime kohe
ka kohalikult härralt noomida, et me autode ees tilberdame.
Kui veel ühest maast midagi rääkida, siis kindlasti oleks see loodus. Ja
loodus vähemalt Ontario osariigis tundus mulle olevat ikka väga sarnane kõige
sellega, mis on kodus. Üks asi, mis siiski päris kodust Keila või Jägala juga
ei meenutanud oli Niagara juga. Esiteks ma ei teadnudki et tegelikult on
tegemist kahe joaga, millest üks on Kanada ja teine USA poole peal. Ning
naabritele omase hõõrumise kohaselt on Kanadalaste juga palju parem ning
ameeriklased lollid. Kui aga pilk joalt metsa keerata, siis tundub, et vana hea
parasvöötme neli aastaaega on täiesti esindatud, kuigi mõningaste suurte
erinevustega amplituudides. Teine asi, mis neil puudus olid kiviaiad ja
kadakad, aga see on võibolla juba pigem saarlaste nišifetiš. Kui need pisiasjad
välja arvata, siis tõesti oli autoga sõites vahel tunne nagu oleks Eestis, kuni
mingi teeviit nina eest läbi vuhises ja meelde tuletas,
et on siiski Kanada.
Selle põhjal ma peangi siia lõppu nõustuma Bill Baileyga kes käis Eestis ja
ütles et see on nagu Kanada, ainult Euroopas. Kanada kohta ma ütlekski et see
on nagu Eesti, ainult Põhja-Ameerikas ja rikkam ning viisakam ning, noh
loomulikult, „veidi“ suurem.