Märkmed vol 3,5

Niisiis, kolm ja pool päeva heaoluühiskonnas ringi kooberdades on möödunud suhteliselt kiirelt. Ja mis ma oskan öelda- päris niisama sooja õhku selle sõnaga HEAOLU siin ei puhuta. Tõepoolest, paljud asjad ongi nii nagu räägitud- for example inimesed on väga toredad. Ja vähemalt esialgselt vaatamisel ma kahtlustan, et nad ei olegi Potjomkini küla moodi inglaslikult toredad, kes sind nurgataga pigem stääbiks kui koos õlut jooks, vaid tõepoolest toredad. Rongis oli esimene märk sellest MITTEkränki konduktor, kelle roll sarnanes vagunis pigem pulmaisa kui piletikontrolöri omaga. Rääkis rahvale nalju ja tegi lastele nalja nagu krokodill, kes lapsed toast välja ajas.

Teine asi on viisakus ja abivalmidus ning ausus. Mina, eestlasena, ütleks et seda testitakse igal sammul kuigi nad ise ilmselt selle peale ei tulegi, et olukorras kus kassa on keset poodi keegi võiks ju väga lihtsalt poest midagi varastada. "Varastada, mismõttes?", küsiks ilmselt taanlane. Ja nii ongi, pole turvakaameraid ega turvamehi ja kolme päeva jooksul olen ma näinud 1 kord politseinikuid, enne seda mõtlesin et neid polegi siin olemas. Aga nad vist on rohkem niisama profülaktika mõttes olemas siin.

Ja siis last but not least- rattandus. Siin on kõik inimesed ratastel k.a. mina ja mul on kahe päevase ringiketramise peale peas haamerdamas ainult küsimus, et millal saavad eesti türastunud poliitikud ja ehitajad ja kõik muud inimesed aru et rattatee peaks olema loogiline tee osa. Sama loogiline nagu kõnnitee või autotee või telgjoon keset teed! Ratas on tõeline linnadžungli kuningas niiet Nissan Qashqai võta sutti!

Uus algus

Praegusel hetkel seda blogisissekannet kirjutades asun ma rongis, mis tuiskab läbi Kopenhaageni. Seljataha on jäänud väga ilus suvi, toredate inimeste ja ühe eriti erilise inimesega. Väljaski on ilm jäänud selliseks nõdravõitu- enam pole valangutena tulevaid kuumalaineid ja puhkuseperioode. Põhjus miks ma Kopenhaagenis rongis olen on väga lihtne- lähen Taani magistrikursust tegema. Miks välismaale? Ma ei oska öelda, lihtsalt oli tahtmine teada saada, mis väljaspool turvalise ja koduse Maarjamaa seinu toimub. Siin ma siis nüüd aga olen, lendasin lennukiga Kopenhaagenisse ja nüüd rändan edasi rongiga Aalborgini, kus minu ülikool asub. Tuju pole laes, kuna olen täiesti üksi ja eestisse jäi mind ootama palju sõpru ja üks eriti armastatud inimene. Kuid reisist rääkides hakkas mulle juba kohvrit check-in-i tuues silma lennujaam, kui selline põhimõtteliselt elusorganism. Kuna ma varem polnud lennujaamas väga käinud, ega lendavaid inimesi näinud, siis nüüd hakkas mulle otsekohe silma see kui fancy-t ühiskonnakihti esindab lennujaam ja kõik sellega seonduv. Lennukitega lendavad teatavasti ärimehed ja jõukamad turistid. Lennukijuhid ja lennujuhid on kõrgepalgalised ja ametid väga glamuursed. Kõikide lennujaamas olevate inimeste elud on pakitud kohvrisse ja ekspresselu ühest maailma otsast teise käib täie hooga, seda iseloomustavad jõukus, moekus, luksus ja kallidus. Seda kõike on käegakatsutavalt näha kui te sõidate Tallinna Lennujaama parklasse- üks luksusauto on teise küljes kinni, täpselt nagu sõber ütles:”lennujaam- iPhone-id, iPad-id, iPod-id.”

Äraminekust niipalju et alati on jube minna ära, eriti kui jääb palju kalleid inimesi maha ja lennujaamas pisaraid valatakse. Siis on see koht kus ma tahaks küsida endalt miks ma seda teen? Aga vastus on väga lihtne- ma teen seda selleks et avardada oma maailmapilti, saada kogemusi ja õppida midagi elust välismaal, milleks antud juhul on puhtalt kooli pärast sattunud Taani kuningiik. Ma ei plaani kindlasti Eestist jäädavalt eemale jääda vaid pigem oma kogemusi jagada kohalikule kogukonnale ja teha selle kogemusega pigem midagi kodumaa heaks ära. Selline patriotish lause. Selle kohta öeldakse, et selleks et aru saada kui hea kodus on, peab sealt mõnda aega eemal olema.

Hetkel ma olen sattunud mingit ulme juhendamist pidi rongi, mis mu eelduste kohaselt liigub Aalborgi poole. Kõik inimesed räägivad võõras keeles ja päris harjumatu on. Mis ma muud oskan öelda, kui et eks ma raporteerin Aalborgist uuesti teile!