Niisiis, kolm ja pool päeva heaoluühiskonnas ringi kooberdades on möödunud suhteliselt kiirelt. Ja mis ma oskan öelda- päris niisama sooja õhku selle sõnaga HEAOLU siin ei puhuta. Tõepoolest, paljud asjad ongi nii nagu räägitud- for example inimesed on väga toredad. Ja vähemalt esialgselt vaatamisel ma kahtlustan, et nad ei olegi Potjomkini küla moodi inglaslikult toredad, kes sind nurgataga pigem stääbiks kui koos õlut jooks, vaid tõepoolest toredad. Rongis oli esimene märk sellest MITTEkränki konduktor, kelle roll sarnanes vagunis pigem pulmaisa kui piletikontrolöri omaga. Rääkis rahvale nalju ja tegi lastele nalja nagu krokodill, kes lapsed toast välja ajas.
Teine asi on viisakus ja abivalmidus ning ausus. Mina, eestlasena, ütleks et seda testitakse igal sammul kuigi nad ise ilmselt selle peale ei tulegi, et olukorras kus kassa on keset poodi keegi võiks ju väga lihtsalt poest midagi varastada. "Varastada, mismõttes?", küsiks ilmselt taanlane. Ja nii ongi, pole turvakaameraid ega turvamehi ja kolme päeva jooksul olen ma näinud 1 kord politseinikuid, enne seda mõtlesin et neid polegi siin olemas. Aga nad vist on rohkem niisama profülaktika mõttes olemas siin.
Ja siis last but not least- rattandus. Siin on kõik inimesed ratastel k.a. mina ja mul on kahe päevase ringiketramise peale peas haamerdamas ainult küsimus, et millal saavad eesti türastunud poliitikud ja ehitajad ja kõik muud inimesed aru et rattatee peaks olema loogiline tee osa. Sama loogiline nagu kõnnitee või autotee või telgjoon keset teed! Ratas on tõeline linnadžungli kuningas niiet Nissan Qashqai võta sutti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar