esmaspäev, 3. veebruar 2014

iPod shuffle

Täna hommikul tööle tulles haarasin üle pika aja laua pealt kaasa oma igivana ja päevinäinud iPod’i. Peale esimese, külmast värisevate näppudega välja valitud loo, ära kuulamist hakkas tööle shuffle’imise nõiaring. Ei sobinud järgmine lugu ega ülejärgmine ega järgmine peale ülejärgmist ja nii edasi. Siis üks hetk ma järsku taaskord avastasin, et kurat, mida ma teen?! Mul on siin üks imeline pisike metallist vidin, mille sisse on digitaalselt valatud üle kahesaja erineva loo. Kümnetel, kui mitte sadadel kordadel rohkem on sellessamas, metallist, hõbedases oma aja inseneriimes, kitarristide, solistide, bassistide, produtsentide, dj’de, muidu fanaatikute jne loojate, higi ja vaeva. Kõik see praktiliselt mõõtmatu vaev on mul peos ja ma ei oska seda hinnata ning muudkui isutan uue ja parema loo järgi. See omakorda pani mind mõtlema ajale, kui ma veel CD’sid või isegi kassette kuulasin. Läksin poodi, või veel parem, tuli sõbra kaudu kuskilt kahtlasest taksost piraatplaate organiseerida. Pärast seda läksin koju ja kuulasin seda plaati otsast lõpuni, mitu korda ja suure ärevusega. See oli sündmus, pidupäev millele eelnes kas pikk rahakogumise protsess või suur ahastus plaati poes kuulamas käies ja hiljem selle jaoks vanematelt raha nuiates.

Kuna mu mõtete lumepall sellelt shuffelda’miselt oli juba veerema läinud ning aina kasvas ja hoogu kogus, siis lõpuks jõudsin ma välja selleni, et iga päevaga, peaaegu iga uue tehnoloogilise arenguga kaob mingi väike rituaal meie elust. Muusika näitel on käega katsutavast plaadist saanud üks õrn pöidlapuudutus, mida sa isegi ei näe rohkem kui pealkirjana. Ja neid asju, mis käega katsumise asemel kahendkoodiks on kehastunud, võib kokku lugeda lõpmatuseni- rahast kuni armastuseni. Ei pea kirja saatmiseks enam läbi mõtlema oma juttu otsast lõpuni ja kallimale kalligraafias tähti maalima ega seda pärast hoolikalt postkasti viima. Ei ole vaja meeles pidada sõbra sünnipäeva, vaid väriseb telefon või vilgub punane latern facebook’is. Isegi selline, korralikule portsigari ja zippo’ga suitsumehele, püha graal nagu suitsu läitmine on suudetud ära lörtsida elektroonilise sigaretiga. On ju sigareti süütamine või kasvõi kellelegi tule pakkumine ka üks tobikultuuri tähtsaid kergelt tseremoniaalseid osi.

Aga ma siiski tahan öelda, et rituaal on paljude asjade puhul on asendamatu. See on nagu eelmäng, milleta suurt lähedust voodis ei tunta. See on nagu soojendusharjutus enne kõvemat trenni või siis hääleharjutused enne laulmist. See on kui sissejuhatus raamatusse või filmi, ilma selleta me avaks raamatu suvalisest kohast ning vahel ei mõistakski, mis toimub. Tõenäoliselt viskaks hiljem selle sama targalt nurka. Aga kui keegi näeb piisavalt vaeva, et võtta kätte endale üks raamat, siis see on juba osa sissejuhatusest. Sellest hetkest alates on inimene pühendunud ainult sellele tegevusele ja teda on sellesse teemasse sisse juhatatud. Ta on läinud raamaturiiuli juurde ning end kuskile mugavalt sisse sättinud, et lugeda ja ainult lugeda. Sama tunne oleks plaadimasinasse plaati hoolikalt välja valides ja seda hiljem kuulates. Võib ju juhtuda üks muusika kuulamise tippsündmusi, kus kogemata avastad plaadilt uue geniaalse loo, mida pole nii palju promotud või suures hoos pole varem leidnud, aga mis sind köidab rohkem kui kõik reklaamitud kokku.

Kindel on see, et loomulikult üksi rituaalid ei mängi siin rolli ning ka see et igasugused tseremooniad ja traditsioonid muutuvad ajas ja adapteeruvad koos tehnoloogia arenguga. Võibolla ongi neist kinni hoidvad inimesed veidi tagurlikud dinosaurused, kuid antud juhul ma siiski näen seda pigem kui abimeest keskendumisel. Kui väikest, aga olulist ettevalmistust, mis on eelduseks pühendumusele. Pühendumus aga tundub olevat üks kaup mida turult on aina vähem saada. Mina investeeriks pühendumusse!