Mäletan, et kunagi veel Vanalinna Koolis käies kõlas nii kauge ja kättesaamatu, ent siiski helesinise unistusena, ülikooli minek. Arvasin, et selleks ajaks olen ma oma mikroskoopilisest põhikoolikasvust üle saanud ja jube tark ka veel. Kasvust sain ma juba keskkoolis üle - mikroskoopiline pole ma enam ammugi. Aga tarkusega tundub ikka nii olevat, et mida rohkem ma teada saan, seda lollimaks ma jään. Nüüd kui on kätte jõudnud see hetk, kus nö kõrghariduse esimene level on läbi saamas ning peaks omama erialaselt juba päris vinget kompetentsi, teoorias muidugi, olen ma iga päevaga tööl olles aina rohkem mõistnud, kui vähe meile koolis õpetatakse, kui lambana meid ellu visatakse - ja seda juba teist korda. Kui keskkooli lõpus meid nagu petanque’i palle laiali loobiti, suhteliselt sihitult, sattus enamus sinna, kuhu parasjagu juhtus, siis nüüd on uus viskamine selle erinevusega, et seekord on pallidele sildid külge pandud. Ühe palli peal on kirjas it-mees, teise peal keemik, kolmanda peal arst, neljandal torumees, viiendal insener jne jne. Kuid ega see silt suurt sittagi muidu ei muuda, vaja on osavat viskajat, kelle abiga on lihtne õigesse kohta sattuda.
Öeldakse ju, et iga lõpp on uue algus ja eks ta õige ole, olgu see lõpp siis täielik katastroof või geniaalne õnnestumine, alati saab peale seda mõni vastanduv sündmus vastavalt elulainetuse reeglitele laineid pea kohal kokku lüüa.
Kui nüüd jätkata seda petanque’i-palliteooriat, siis saab veel ühe hea paralleeli tuua maha potsatanud palliga. Enam ei olegi vahet, mis palliga täpselt tegu on, peaasi et on ümmargune. Nimelt kui see kera on sattunud õigele pinnasele, siis ta jääb paigale, on stabiilne ning pika peale hakkab tal igav. Kuid kui pall on visatud ebatasasele pinnasele, siis algab tormiline sõit. Kera põrkab erinevatelt mätastelt, lendab üles-alla, veel parem oleks kummipall, mis oma põrkamisel vaid hoogu juurde saab. Kuid samamoodi võib saada elust ka golfipall, mis lihtsalt auku kukub, see aga ei pruugi olla veel fataalne - keegi korjab palli august välja ja annab uue obaduse golfikepiga. Ja nii edasi ja nii edasi olemegi me elus kõik kerad. Kerad mis lendavad, mida loobitakse ja mis põrkavad ringi; kerad, mis purunuevad; kerad, mis võivad lõhki minna; kerad, millest sõidetakse autoga üle ja mis lähevad naela otsa lennates puruks. Kerad!
Kokkuvõtvalt tahan ma selle täiesti ajuvaba pallijutuga öelda seda, et meist endist elus sõltub liiga vähe. Me võime ennustada siin pudrumägesid ja piimajõgesid, lexuseid ja kobedaid medõdesid, aga 70% meie teest määrab see, kes meie palli lendu saadab, kui osav ta selles on ja kas see pall kukub õigesse kohta ning mida see keskkond otsustab sellega peale hakata. Pallist endast sõltub see, kui tugev, raske, täiuslikult ümmargune või täis pumbatud ta on. Ja siis lõppu paljude pallimängutreenerite lemmikfraas:"Mängu kulg on alati ootamatu, sest pall on ümmargune!"
