Karlito tee: november 2011

“Miks kurat sa pead seda räbi ja rokki nii valjult koguaeg kuulama?!” See on üks legendaarne vihane küsimus (muutmata kujul) mis mulle on jäänud meelde minu teismeeast kui ma olin endale saanud oma esimese cd-plaadi, milleks oli Linkin Parki “Hybrid Theory”, mis röökis cd-pleieris ja radiotehnika kõlaritest kokku pandud “muusikakeskusest”. Ja no loomulikult võis see tunduda mu vanematele nagu täiesti ajutu röökimine ning kartus et poeg on tõenäoliselt pea tugevasti ära löönud oli ilmselt suur. Kuid tagasi vaadates oli see plaat mulle nagu mingi verstapost mu muusikamaitse kujunemisel. Enne seda plaati polnud ma eriti muusikast kuigi sügavalt või põhjalikult kunagi eriti huvitunud, sest peamiselt puutusin ma kokku kas mingi tümpsuva muusika, mingisuguse meloodilise lämisemise või siis Modern Talkinguga. See plaat aga oli midagi mis tõeliselt meeldis ja pani mind kuidagi rohkem kõrvu kikitama. Isegi olles muusikainstrumentidest muidu tuttav ainult triangliga suutsin ma siiski hakata lugudes eristama huvitavaid trummi ja (bass)kitarrikäike ning leidma endale nüansse, mis tegid kuidagi rõõmsaks. Ja mis kõige tähtsam sellist muusikat kuulates sai ennast välja elada. Kuna tegelesin siis palju ka nö. trikiuisutamisega, siis polnud midagi paremat kui ennast korraliku karjumise ja röökimise taustal veriseks ja hambutuks kukkuda.

Kuid algus oli tehtud ja avanesid Kazaad ja uued võimalused muusikat endale hankida ning ka aeg oli Kuressaares sellise veidi alternatiivsema muusikaga tutvumiseksväga soodne. Niimoodi tekkisidki esimesed assotsiatsioonid räppmuusikaga. Mäletan väga selgelt Chalice-i lugu “Ajumeditsiin” mis tollel ajal tundus midagi hüperunderground muusika sarnast ning mis kasvatas huvi sellele geniaalse musikaalse sõnamängu vastu. Nendele esimestele kontaktidele järgnesid peod Kuressaare Linnateatris, mis kindlasti avardasid väga paljude tolleaegsete Kuressaare nolkide muusikalist maailmavaadet. Suur tänu ja props tervele sellele entusiastide tiimile, kes viitsisid sellega tegeleda! Seda ei juhtunud ilmselt igas Eesti otsas et teatrimajas on pidu, kus mängitakse hip hop’i, dnb’d, funk’i, metal’it, ämbienti ja downbeat’i. Pigem ootaks mingit a la Kihnu Virve taolist jauramitega kooslust. Kuid nagu iga hea asi saab otsa, nii said ka need peod otsa ja inimesed liikusid edasi. Koos sellega arenesid edasi ka minu muusika maitseretseptorid. Metalsest muusikast sai räppimine, räppimisest said mahedad ja liibuvad saksofonihelid, millest mingi hetk hakkasid jälle läbi peksa trummibassi helid. Kuid mingi hetk jäid bassikäigud pikemalt käima või siis saabus üldse vaikus ja meloodiat hakkas läbistama väga järjekindel viiuli või mahe kontrabassi heli. Tundub siiamaani, et muusikamaailma avastamine on lõputu protsess, millel puuduvad piirid. Kuid iga uue keerutuse ja segamise peale ei visanud ma vanemat muusikat kunagi ära. Ta jäi mõneks ajaks tahaplaanile, kuid siis ma avastasin sahtlipõhjast plaadi, panin selle viis aastat hiljem mängijasse ning mu nägu läks naerule. Süda hüppas sees rõõmust, sest see oli nagu vana hea sõbraga kohtumine. Aga nagu sellisel puhul ikka ei olnud sellist tunnet, et me pole üksteist viis aastat näinud. Tunne oli selline nagu oleks eile alles kohtunud. Ja jutuajamine kestis kaua ja kvaliteetselt. Nüüd umbes täpselt kümme aastat hiljem ma ei saa öelda, et ma olen mingi kindla muusikastiili mees nagu mitte keegi ei saa kindlalt öelda, mis taga homme või tunni aja pärast juhtub. Lihtsalt nii läheb ja nii on. Peaasi, et sõitu saab nautida. Selle nö. väikese juubeli puhuks tegime koos oma girlfriend’iga endale Top 20 muusikaedetabelid. Täiesti enda isiklikud, sest keda need raadio omad ikka kotivad. Ja uskuge mind, kui teid vähegi muusika huvitab, siis sellise asja tegemisel on hasart kerge tulema. Aga siin nad siis on, minu 20 vanat ja vahel mitte nii vanat sõpra suvalises järjekorras:

The Streets- Blinded by the lights