Vanas Egiptuses oli Osiris see vend, kes siis allmaailma kohtukullina kaalus surmamõistetute südameid ning selle järgi langetas konkreetse otsuse, kes oli olnud halb ja kes oli olnud hea. Analoogsel põhimõttel tegutsevad ka päkapikud ja jõuluvana - head lapsed saavad kommi ja kinki, aga halvad lapsed ei saa midagi või kui saavad, siis vitsa. Järgmiseks on Eesti Vabariiki loodud selline institutsioon nagu kohtusüsteem. See süsteem omakorda jaguneb siis kolmeks leveliks nagu olümpiavõitjate pjedestaal, kuid vahe on selles, et esimese koha omanik ei ole mitte kõige kõrgemal, vaid kõige madalamal. Ja siis saab end kaevata nö tahapoole. Seega kaebame kõigepealt maakonnakohtusse, ei meeldi, kaebame edasi ringkonnakohtusse, ikka ei meeldi, siis kaebame riigikohtusse. Nemad on kõige kõvemad kohtukunnid meie riigis ja neile peaks jääma lõppsõna. Või siiski! Peale Euroopa Liitu astumist on nüüd olemas ka Euroopa Kohus, kuhu võib ka oma osariigi kõige kõvemaid päid valetajateks nimetades edasi kaevata ja õigust edasi nõuda.
Nüüd kui vaadata tagasi viimase aja sündmustele, siis on olnud mitu päris palju meediakära tekitanud kohtuotsust, milles osalenud on väga prominentsed ja lugupeetud inimesed. Tulevad kohtumajja, näod pruunid, lipsud ees, läikima löödud ülikonnad - maik on päris prominentne. Liivalaia tänavat mööda veerevad Porsched, 7. Seeria BMW-d, Phaetonid ja muu taoline elitaarne ossindus. Nagu tänane Ekspress näitas, siis on neile isegi omad pehmed toolikesed toodud. No mida kuradit, minu arust see juba näitab natuke kohtualuste ebavõrdset kohtlemist, et üks saab oma perset mõnusas nahktoolis laiaks istuda, samal ajal kui puupingi peal istuvat tavainimesel juba ammu pinnud perse hõõrutud ja kannikad haiged on. Kohtus ei tohiks keegi tunda ennast mugavalt, mingi aukartus võiks sellise institutsiooni ees siiski olla. Kuid see selleks, loomulikult ei ole patt end ilusalt riidesse panna ja sõita kiirete autodega, kuid kogu see kompott hakkab ikka ja jälle tekitama minus sellist okserefleksi finaaliosas. Just see hetk kui loetakse ette kohtuotsus, mis siis olenemata sellest, mis teel tõendid on saadud, on leidnud süüdimõistva lahendi. Kuid see on nende meeste jaoks vist juba igapäevane olme (minule veel ulme), et tuleb endal munad pihku võtta, minna pressi ette ja igasse kaamerasse, mikrofoni, diktofoni valjul ja selgel häälel öelda: “Ei koti, ma kaeban edasi, ma ei ole rahul selle otsusega!“ Viimase kahe nädala jooksul on vist olnud vähemalt 4 istungit, kus mehed sirgel seljal tulevad välja ja sedasama ütlevad. Või võibolla ma olen lihtsalt nii ignorantne, et lihtsalt ei tea, kuidas kohtus käituda tuleb, vb on kohtumaja sisekorraeeskirjas esimene punkt, et kui keegi küsib siis vastad: „Ei tea, mina pole teinud, kaeban edasi!“
Põhimõtteliselt selle igasuguste kohtuskäimistega on mulle kui noorele, kohtus mitte eriti palju (loe üldse mitte) käinud inimesele jäänud mulje, et tegemist on rohkem sellise pulli tegemisega. Kohtunik, noh ta istub seal küll kurja näoga haamer käes, aga ega ta sittagi ei tee. Teeme kohtunikule pai ja vb maksame natuke ning küll õige otsus ka tuleb, kui ei tule siis lihtsalt eitame ja otsime uue kohtuniku. See vist peaks nüüd tähendama seda, et lihtrahva silme ees jagab kohus poliitikutele maksumaksja raha eest peldikupaberit, mille peale on ka printeritinti veel raisatud. Kurb on tõdeda, aga igasugune õiglustunne kaob sellisel moel ära. Ükskõik kas härrad tegid koerustükke või siis ei teinud, kuid ma kaldun arvama, et miski peab ikka mäda olema, kohtunik on ka inimene, aga isegi inimesed ei eksi nii mitu korda jutti.
