On see unes või ilmsi?!

Ma olen oma elus näinud ühe korra nii õudset unenägu, et ma üles ärgates olin kaetud külma higiga ja tõesti ootasin, et nüüd viiakse mind kinnimajja istuma, õnneks peale kolme ärkveloldud sekundit juba saabuski kergendus, et tegu oli vaid väga halva unenäoga. Nüüd aga meenutage, kuidas te kas täna, eile, üleeile, paar aastat tagasi või ükskõik mis hetkel oma teadliku elu jooksul vaatasite mõnda reality show´d, mis on viimastel aastatel eriti popiks saanud. Vat see on õudusunenägu, mis kuidagi ei taha lõppeda. Mina jagaksin need kahte kategooriasse.
Esimene reality žanr siis on selline pööbli lolliks tegemise koht, kus pannakse kokku ca 10-20 tavalist inimest. Pannakse nad siis kas kõik ühte tööd tegema, ühte majja kinni, ühele saarele kokku elama või siis mingeid lakutud, väidetavalt rikkaid - ent siiski mehi, kes ilma saateta vist keppi ei saakski - machosid taga ajama. Saadetesse korraldatakse mingisugused katsed või castingud nagu neid armastatakse nimetada ning tekitatakse kandidaatidele illusioon, et nad on millegi poolest erilised ja väärivad enda prožektorivalguses näitamist. Noh, tegelikult nad ongi ju erilised, nad sobivad hästi sinna saate stsenaariumisse, mille eesmärk on igasugu skandaali tekitada, millest elu24 hiljem vahutada saaks. Pakuks, et on välja mõeldud mingi psühholoogide abiga tekitatud skeem, mille järgi tuleb võimalikult vastuolulise iseloomu, vaadete või olemusega inimesed ühte tuppa kinni panna, et nad kaklema hakkaks. Nagu paneks torusiili sisse hõbepaberit, et väikse paugu saaks. Ja reeglina mingi aja möödudes need inimesed hakkavadki igasugu trikke tegema. Reaktsioon hakkab toimuma - inimesed armuvad, kaklevad, sebivad, seksivad ja karjuvad. Loomulikult ei puudu õigest reality'st ka pihitool, kus saab rahus teisi selja taga tervele Eestile bitchida - secret well kept. Kui katse on täies hoos, siis rahvas elab kogu südamest kõikidele pseudostaaridele kaasa ning kõik Nõia-Intsud, Baari-Paavod ja Farmi-Gabrielid kaunistavad järgemööda r-kioski esiseid kollaseid plakateid. Kuid siis saab saade läbi ja kuulsus kaob. Farmi Gabriel ei ole enam kuum ning peab autosid pesema ja Baari Paavo otsustab hakata ehitusärimeheks, kõik haihtub.
Teine reaalsussaadete liik, mis eriti on viimasel ajal pead tõstma hakanud on saated, kus mitte tavainimesed end lolliks ei tee, vaid seda teevad hoopis kohalikud meie oma Eestimaa "tähed", nagu tavatsetakse öelda. Need vaesed julged tähekesed, kes juba niiväga võibolla Kroonika esikaanele ei peakski nagu igatsema, neid väntsutatakse nagu väikeseid kassipoegi. Paneme Piret Järvise tantsima, sest ta tantsib samahästi kui kolmejalgne taburet ning kindlasti on vaja siiamaani minu välimuselt (mitte kindlasti vaadetelt) lemmikpoliitik Evelyn Sepp laulma panna, mis kõlab nagu teerulli alla jäänud kass Cindy Lauperi lugusid laulmas. Selle formaadi juures tekib mul juba väga suur küsimärk, et mille kuradi pärast te sinna ronite? Raha ju selle eest ei maksta ja vaevalt mõni valija selle kohutava lauluhääle eest sind valimishäälega premeerib. Ja veel võiks mainida ära käimasolevat sarja veinimõisast, mis on ikka ehtne tööinimese mõnitamine. Meie tuntud inimesed - äkki peaks lausa ütlema et koorekiht, vingub mingis sarjas nagu väikesed lapsed, et ta ei jaksa ja jonnib kui keegi teeb temast vähem tööd. Ma olen kindel, et kõik eesti mehed, kes vähegi on mõne kivi töö juures paigast liigutanud, istusid teleka ees käed kramplikult rusikas. "Häbi, häbi", ütles mulle ema väiksena selliste asjade peale.
Kokkuvõtvalt ma võrdleks neid saateid ühe korraliku peerunaljaga. Sest peerunalju tehes saab peaaegu alati kindel olla, et keegi ikka ju naerab ja isegi kui kõik ei naera, siis vahet pole, ma suutsin vähemalt mõned inimesed naerma ajada ning mõne hetke pärast keegi ei mäletagi seda labast ja mõttetut nalja. Samuti on ka reality puhul kõik ju tegelikult rahul - meie vahime kodus seda kasvõi endale taustaks või komöödia asendusena ja produtsendid kühveldavad endale vaatajareitinguid kotti, kui Dimi naisi sebib nagu mingi 8-aastane. Aga õnneks see nali lihtsalt haihtub õhku nagu üks kõige harilikum peer. Ja läinud ta ongi!

Anna raha, annan su elule mõtte

Kindlasti olete märganud, et üks väga populaarne ja minu arust täiesti ajuvaba amet on igasugune koolitamine. Ma ei mõtle selle all mingit sellist tugevat koolitust, et sulle õpetatakse midagi praktilist ja vajalikku, vaid tegemist on koolitustega, kus sind lihtsalt seaduslikult röövitakse. Selles mõttes on minu arust kõige suurem fail hr. Vain. Kunagi sugulaste autoga sõites avastasin, et neil on selle legendaarse koolitaja cd. Alguses mõtlesin et: oh, see võib küll olla vinge. Kuulates seda otseses mõttes jura 10 minutit otsustasin ma loobuda. Sest no mida kuradit - mingi vend lihtsalt tuleb ja hakkab mind õpetama kuidas ma pean oma eesmärke saavutama ja milleks ma üldse pean neid püstitama ning mis on nende eesmärkide avamise kood. Ja kõik see jutt on in general ümber nurga käimine ja hämamine. A’la "et saada lahti oma tuleviku elu taba, on sul vaja võtit" loogika, no tõesti, heureka, ma poleks ise selle peale tulnudki. Ja põhiline on see, et inimesed maksavad rämedaid summasid, et tuleks mingi vend ja ütleks talle väga keerulisel viisil, et tõuse nüüd siit toolilt püsti ja liiguta oma perset kui sa midagi saavutada tahad. Väike filosoofiline taust ja paar metafoori sinna juurde lisada ja sul on olemas koolitus. Voila! Kindlasti on inimesi kellel seda vaja on ja see pole mingi isiklik vimm Vain & Partnersi vastu, vaid lihtsalt minu isiklik arvamus sellest asjast.

Teine lahe asi on minu meelest selline asi nagu ajajuhtimine. Taaskord, not my cup of tea, mingite tabelite koostamine, graafikute joonistamine jms selleks, et sa jõuaksid oma elu elatud. Esiteks tekib mul küsimus, et kas tõesti nüüd tegusal inimesel, kel on nii palju vaja teha, et ta ilma ajajuhtimiseta hakkama ei saa, pole olemas korraliku arvutiga ühilduvat telefoni ja läpakat? Kahtlen selles sügavalt, see on tegusale eesti inimesele ju peaaegu sama loogiline, et ta hommikul sokid jalga paneb ja õhtul ära võtab. Ja Enn, näe imet - nendel riistapuudel on olemas sellised väga vinged asjad nagu kalendrid, kuhu saab ilusti oma elu kirja panna. Ma ei näe küll nüüd põhjust veel enda pead vaevata mingite graafikute koostamisega või midagi. See võtab ka ju aega. Kurat, kui kalendris ei oska kohtumisi erinevatele kellaaegadele panna, siis oled lihtsalt loll. Oma aega saab alati jooksvalt planeerida mõeldes natuke laiemas plaanis asju läbi. Ja jällegi on see minu isiklik arvamus ning keegi ei pea nüüd solvuma ega häbenema, kui ta kodus mingeid pie chart’e joonistab oma päeva tegemistest.

Mis ma siis selle järjekordse soigumisega öelda tahan on ilmselt see, et väga palju igasugu lollusi suudetakse inimestele ikka müüa. Pane inimene uskuma, et tal on vaja innustuskõnet ja oodi edukusele, ning ta sitsib su ees nagu väike krants ja veel maksab ka. Väga palju selliseid pseudoprobleeme võib endale nii tekitada ja nii enda elu veel raskemaks teha. Mõtle kui sa avastad, et Vainu seatud edu sinuni kunagi ei jõua ja sa jääd lihtsalt tavaliseks reatöötajaks. Depressioon - siit ma tulen on siis, sest sa pole olnud edukas. No mis kuradi standard see on, et ma nüüd pean olema edukas - ma olen see kes mulle meeldib olla ja kes ma tahan olla. Ja seda tean mina ise kõige paremini.

Nüüd olen mina see innustuskoolitaja, ainult tasuta.

E-porno!

Järgnev siia kirjapandu võib olla pisut ülepaisutatud ja võib tunduda vahest põhjendamatult liiga karm. Kuid reaalsus on see, et olukord tavainimese jaoks on 70% juhtudest kõike muud kui mugav. Nimelt käib jutt sellest, et eesti on ennast juba pikemat aega reklaaminud välismaailmale, kui geniaalset ning innovatiivset riiki, kes on absoluutselt igatepidi suunanud oma elu mugavuse ja kiiruse poole, kasutades selleks kõikvõimalikke e-teenuseid. Meil on e-pangandus, e-maksuamet, e-riik, e-kinnisturegister, e- registreerimised igale poole, saame id-kaardiga raamatukogust raamatuid jne. No milline muinasjutt, elu on ilus, istun ainult kodus ja muudkui liigutan miljoneid, klikin siia, klikin sinna ja valin uusi poliitikuid pukki. Tõesti, see on ilmselt pilt, mis maaliti neid suurepäraseid süsteeme tutvustavate esitluste ajal kuskil Stenbocki majas kus hr. peaminister peaasjalikult selle peale ainult noogutas ja rõõmustas, kui ta sai anda oma klikkhääle. Kuid ma julgen arvata, et tund aega varem seisis kindlasti Ansipi kabinetis arvuti ümber haaremitäis it-mehi, kes kõik koos sinna id-kaardi lugejat installisid ja sertifikaate uuendasid. Peaministril vedas, ta sai ainult sisestada ja imestada, kui lihtsalt Alice-i imedemaa uksed avanesid. "Braavo, poisid", hüüdis Andrus ja pokaalid kõlisesid.

Armas, aga nüüd võiks rääkida kuidas asjad tegelikult toimivad. Minul endal on isiklikult tuua kaks väga mõnusat näidet. Esimene katastroof oli see kui mulle anti arsti poolt kätte digiretsept e. siis kätte reaalselt ei antud midagi. Ma olin alguses juba päris õnnelik, lausa rõõmus, et ma ei pea eraldi Saaremaale retsepti järgi sõitma ning kerge heldimus puges lausa naha vahele, miljonid on kulutatud ja kõik veel nii otstarbekalt, mega. Kuid minnes esimesse apteeki, selgus tõsiasi, et seal ei ole digiretsepti. Kuna asi oli siis veel suhteliselt uus olin algul parasjagu leebe ja mõtlesin, et noh, lähen hüppan siis järgmisse apteeki. Apteegil oli ukse peal lausa eraldi silt, et rõõmsad digiretseptiga (retseptita) ravimiihalejad on siia oodatud. "Magnifico!" käis mu peast taaskord läbi rõõmuhüüd. Astusin sirge seljaga sisse, ulatasin id-kaardi ja jäin ootama. Pinge oli juba kasvamas, kuid siis selgus et apteeker ei mäleta oma pin-koode ja et parem oleks ikka tulla koos paberilehega igaks juhuks. WTF?!? Et nagu mul on pangakaart, aga igaks juhuks peab alati tuhat krooni rahakotis olema, sest 50% on tõenäosus tehingu õnnestumiseks v? Kuid õnneks ma olen suht rahulik inimene ja proovin mitte teiste peale viha välja valada, vaid kuskil poksisaalis end maandada. Seega jätsin tädiga hüvasti ja edasi jätkus mu ristiretk kolmandasse apteeki Tallinna kesklinnas, kus kordus jälle sama kuradi farss, ainult selle vahega et apteeker teadis koode, aga süsteem lihtsalt keeldus seekord töötamast. Sealt välja astudes tõesti oli tunne nagu mingil jobul, keda lihtsalt keegi mõnitab ning irvitab nurga taga mu üle ning hea meelega oleks tahtnud lihtsalt kägistada selle juranduse leiutajat, lühidalt.

Teine probleem on võibolla rohkem päevakajalisem Macintosh arvuti kasutajatele ja selleks on lihtne toiming nagu internetipanka sisenemine. Kõigepealt saab end igate pidi uuendada koos oma sertifikaatide muu juraga, installida ja kontrollida ning niisama nillida. Ja siis taaskord saab pinget õhust lausa noaga lõigata ning taaskord kõik lihtsalt kukub läbi, sest arvuti ei tunnista minu mingeid paroole või lihtsalt ütleb et mul on nad valed. Ja mis kõige müstilisem, siis kui ma tööle lähen saan ma kõike digiallkirjastada ja orjastada nii et koliseb, no võta siis kinni.

Ma tean, et nüüd kargavad kõik sõbrad(vb ka mittesõbrad) it-mehed mulle kraesse, et ma olen lammas ja ei oska asju õigesti installida ning et mutid ise on süüdi, et nemad ei tea oma koode jne. Kõike on testitud ja tuunitud viimase kiiruse peale välja ning bravissimo. Kuid mulle siiski jääb väga halb maik suhu, mis minu jaoks ütleb et asju on tehtud liiga suure kiiruga ja lihtsalt ei ole korralikult enne läbi proovitud ning katsetatud mingite katsejäneste peal. Pluss igasuguste selliste süsteemide arendajatele tahaks ma panna südamele, et võtke endale igasugu juranduste arendamisel kõrvale testlambaks mõni vanaema, kelle abiga te saate oma süsteemi uuendused ja tuuningu võimalikult triviaalseks timmida. Küsige lihtsalt kuidas tema seda teeks vms. Kõik lihtsalt ei mõtle kahendkoodis ega situ endas mingit C++ -i välja. Nad mõtlevad nagu lihtsad inimesed ja eeldavad, et need asjad on ausalt tehtud ja töötavad nii nagu lubatud on.

Edu ja jõudu tööle!

Masumuinasjutt

Juba umbes poolteist kuni kaks aastat olen ma koguaeg kuulnud mingeid kõlakaid ühest jubedast loomast nimega Masu, kes tuli nüüd lõpuks ometi kõikide nende asjade järele, mis Maarjamaa pojad ja tütred talt suures rikaste riikide top viite trügimise tuhinas endale kokku laenasid. Autod, majad, ratta, pesumasinad, sms-raha, geelküüned ja uued tissid. Kõik võetakse tagasi, kui midagi võtta pole, siis võetakse riided seljast ning kuna küte on naabrimehe pärast kinni keeratud, siis hakkab kodus külm ja pott on jääs - paha tunne hakkab. Mäletan kui mind EKV-st koju lasti, siis ma olin ka kuulnud sellest müstilisest loomast, aga mitte midagi täpsemalt. Oli teine veel ohutult ketistatud ja ma jäin siis veel ta haardeulatusest välja. Läksin tööle, hakkasin vingelt palka saama ja olin lõbusa elu peal nagu maakler majanduslaine harjal.

Istusin mina siis oma armsas kontoris, väikeses riik riigis, kus kõik oli korras. Kuna firma pakkus teenust, milleta praktiliselt elu eksisteerida ei saa, siis olid kõik töötajad optimistlikud. Liisisid endale kauni auto ja ostsid järelmaksuga telefoni. Otsustasin isegi ennast natuke hullutada - ostsin endale Maci. Õnneks ma ei liisinud teda tuhandeks valgusaastaks, ei hakanud liitintressiga endale hingekella lööma, vaid kogusin sääste ja vabastasin masuhunti igaks juhuks peljates end kiirelt võlakoormast. Edasi aga tumedad pilved aina kogunesid. Masu kaelarihm läks lõdvemaks ja ta raisk pääses lahti. Perutas nagu hull - näris riigieelarve kallal ja nussis relva ähvardusel poliitikute ajusid. Kõik kartsid, et Masu tuleb ka neist tükki rebima. Mõni targem ja ettenägelikum päästis end juba varem, jooksis ära välismaale või läks Helsingisse töötuskindlustust küsima. Inimesed olid nõutud ja poliitikud väitsid, et force majeure olukord on, nemad pole teadnud, et Masu nii nõrgalt kinni oli ja et keegi tal harja nii punaseks on ajanud. Lubasid, et küll ta maha rahuneb. Kuid siiski, Masu oli juba päris kõvasti hävitustööd teinud - töökohad oli ära söönud ja jalge alla trampinud, rätsepal polnud nõelagi, rääkimata niidist mida sealt läbi torgata. Pole nõela, pole tööd.

Ja siis jõudis kätte see sünge must päev. Käis uksekell ja mina läksin pahaaimamatult ukse peale, mõtlesin et kes see niisugusel kellaajal küll olla võiks. Kuna kõik tundus ohutu, siis avasin ukse ja seal ta oli. Üllatavalt stoilise rahuga andis ta mulle paberi, millele oli kirjutatud "KOONDAMINE", kirjutasin alla ja naersin. "Miks sa naerad?" küsis Masu ja ma ütlesin talle: "Mul pole enam mitte midagi - eile viis sinu käsul elektrik meie korterist voolu ja sinu maksuhaldurist lapselaps küsis pangalaenu katteks korteri tagasi... pole tööd, pole elukohta". Masu, üllataval kombel püüdis selle peale viisakas olla ja ütles siis et pole hullu, ta läheb kunagi ikka ära ka. Aga niikaua pidagu ma vastu. Vastasin talle, et püüan optimistlik siis olla. Nii ma siis läksingi koju ja ütlesin, et Masu, vana bully, võttis mult kõik ära.

Õnneks olid vanemad õigel ajal omas kohas ning käskisid mul reageerida, mitte lollitada ja nukrutseda. Asusin siis kohe tegutsema ja mõtlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Läksin tagasi oma linnriiki ning ütlesin et olen tark ja tubli tööline. Selle peale öeldi riigis, et olgu, "me võtame sind Masu eest varju!" Aga vastutasuks pead sa meile palju tööd tegema ja seda vähema toidu eest. Olles nagu ristisõdijate eest Lembitu külje alla linnussesse peitu pugenud, olin õnnelik. Kuid kui juba harjusin, turvalise tundega mugandusin, siis hakkasin taas leivale paksemat vorstiviilu nõudma ja suuremat piimakruusi lauale. Kuid kuuldes väljast kostuvat Masu möirgamist, tuli mulle meelde, mis tunne oli väljaspool linnuseväravaid olla. Nii üksi ja tühi ning allakäigutee stardipakul.

(tulevikus) Edaspidi olin ma lihtsalt rahul sellega, et sain lõbusalt linnuses omasoodu tegutseda. Niimoodi ma seal siis elasingi õnnelikult, kuni Masu ära väsima hakkas ja taaskord vabaduse maik ka linnuse elanikele suhu tungis. Kuid siis need lollakad aga taaskord tsükli otsast peale käivitasid, Masu üles äratasid, hiljem üksteise kallal käratsesid....

Again, and again...