Näota piparkook

Viimased kaks kuud juhtus nii, et pidin elama põhimõtteliselt internetita. Seda, MIKS see asi nii juhtus, võib lugeda eelnevatest postitustest. Kuna on olemas eelnevad postitused, siis võib eeldada, et päris internetipaastumisega ma tegelenud ei ole. Tõsi, internetti sain ma kasutada nii koolis kui ka tudengimajas, kuid selle internetini jõudmiseks ei piisanud oma arvuti avamisest, vaid tuli enne kilomeetreid väntlauda pedaalida, mõnikord läbi tiheda vihmasaju, enamasti alati räiges vastutuules ja kooli minnes alati 40-50 kraadi ülesmäge. Ehk siis pole ma varem tunniks ajaks netti saamiseks nii palju vaeva pidanud nägema.

Paar päeva tagasi saabus aga moment, mil ma suutsin murda läbi Taani bürokraatiast, kui aus olla, siis pigem hiilisin sellest mööda, ja hankida koju sellise info-, meelelahutuse-, tarkuse-, porno-, teaduse-, rõõmu-, õnne-, rikkuse-, vaesuse- ja muu hea kraami allika nagu internet! Varem, kui meie korteris ei olnud internetti ei olnud tunda elu nende seinte vahel. Mitte et siin oleks olnud koonduslaagri meeleolu, aga siiski - piparkook pole enne isuäratav, kui talle on glasuurist nägu pähe tehtud. Tunne oli nagu oleks elanud mingis ajamasinas, mis mõned aastad tagasi seisma on jäänud. Eriti süvendas sellist veendumust Bang & Olufseni telekas aastast ’80, mille me oma landlord’i juurest suures eufoorias kohale lohistasime. Telekas oli, arvutid olid, mobiilid olid, hiljem lisandus isegi mikrouun. Aga elu polnud arvutites, isegi nutitelefon tundub ilma internetita natuke toorik, ainult mikrouun on täisväärtuslik ilma internetita. Aga sealsamas arvuti ilma internetita on nagu karu ilma aruta - käia oskab, mõistus töötab, aga päris full pack ikka pole. Aga ometi ta tollel hetkel on sellegipoolest üks väga intelligentne mikrokiipne organism! Jah, ta on võimeline endiselt kõiki imelisi funktsioone mängleva kergusega sooritama - arvutama, retušeerima, fokusseerima, redigeerima, integreerima jne. Kuid siiski paelub 90% inimesi arvuti juures tema soorituse üks kõige lihtlabasemaid ülesandeid, milleks on kommunikatsioonivahendiks olemine. Milline solvang arvutile - sa oled mobiil! Arvuti on inimeste kommunikeerimist revolutsioonidega kõigutanud. On neile toonud skaibi, msn-i, feisbuuki, twitteri ja miljon kolmsadatuhat muud lehekülge, mille abil inimesed saavad end eksponeerida, hinnata teiste virtuaalseid kehasid ja kujundada oma virtuaalset kuvandit. Riputada endale külge reaalsuses võimatuid ehteid või siis sootuks kuskile sürreaalsusse ära uppuda. Arvuti võiks vabalt solvuda sellise inimese peale, kes nagu autoga sõites kunagi rohkem kui teise käiguga ei sõidaks, vaid lihtsalt vaikselt kudistaks sellel käigul mööda oma Farmville’i virtuaalseid porgandipeenraid. Kuid kõik see on võimalik ainult siis, kui on olemas arvutile eluvaimu sisse puhuv internet (jaapani nohikud kilkavad).

Interneti kohale jõudmist peale nii pikka aega võiks võrrelda karnevali linna saabumisega. Ma kujutan seda ette nagu reklaami, kus vanas linnakeses kuskil metsikus läänes hõredad heinapallid lendavad ulguvas tuules ringi. Kiiktoolis istub kauboisaabastes Clint Eastwood ja kimub suitsu. Kõik on valdavalt muserdavates toonides ning siis järsku saabub linna karneval! Karnevali analoogiks sobiks suurepäraselt minu arust üks Sony Bravia reklaam (http://www.youtube.com/watch?v=GURvHJNmGrc ), sest see lihtsalt annab minu mõtet parimal moel edasi. Ja nii ka meil oli - värvid lendasid, bännerid ja spämmerid, msn, skype ja tasuta pakutavad ajuskännerid. Testi oma profiili, kasvata endale Farmville’s kaalikaid ja telli netipoest maasikaid. Korraks oligi kõik nagu tolles reklaamis - värve lendas, pidu ja pillerkaar meie katuse all. Kuid siis sai mulle selgeks, et ikka ei ole asi hea, kohe oli vaja internetiga üle doseerida. Oli tarvis istuda iga sekund arvuti taga ja lasta koheselt end läpaka külge aheldada. Internet oli tulnud, karneval lõi algul pahviks, kuid esimese paari päeva jooksul said enamus inimesi aru, et fun pole ei jääv ega jätkusuutlik. Et elu ilma karnevalita võibolla ei olnudki nii hull, võibolla oligi hea istuda rahus ja vaikuses ning hoopis mõtiskleda, sirvida raamatut ja minna aeg-ajalt toast välja ning liigutada end alati enne internetti astumist? Võibolla peaksime me iga kord tegema tiiru ümber kvartali enne kui väärime enda perse mugavasse tooli parkimist, et siis kõik oma ajalehed ühest kohast ära lugeda? Võibolla on siiski uhke tunne kirjutada vanaemale postkaart ja kleepida sinna peale mark? Võibolla on siiski parem pigem helistada oma tüdrukule, kui talle lihtsalt saata monotoonne sõnum, millele on vaja meeleheitlikult smailidega elu sisse puhuda? Võibolla on hommikul aknast välja vaadates ja pilku kaugusse suunates mõtteid mõnusam puhastada, kui klaasistunud pilguga Farmville’i rediseid harvendama hakata?

Mis on kogu selle pika pläma point? Vaevalt on see point iga inimese jaoks sama ja kindlasti varieerub, kuid tahan öelda, et sellest internetipaastust õppisin ma seda, et internetiga tuleb olla ettevaatlik. Mitte et ma oleksin varem olnud mingis sõltuvuses feisbuukist või mingist muust internetirõvedusest, kuid need harjumused on väga lihtsad külge jääma. Tihti me ise ei märkagi, kui juba ongi Nip ja Tuck skalpellidega perset diivani küljest lahti saagimas, sest oleme end sinna unustanud tundideks. Kui kasvõi üks inimene peale selle pika jutu lugemist läheb sõidab natuke rattaga või loeb läbi raamatu ning end veidi internetist eemale nihutab, siis ma olen väga rahul. Kui aga mitte keegi seda ei tee, siis vähemalt enda perset ma olen liigutanud rohkem kui küllaga ja kavatsen seda teha ka edaspidi. Cheers, kes välja kannatasid!

vingume :)

Iga algus on raske, olen ma alati endale öelnud, seda teadsin ma ka siia Taani tulles, kuid seda et see mõne koha pealt nii raske on, ei osanud ma arvata. Selline sissejuhatus võibolla ehmatab kodused liiga ära, aga kahjuks on peale 1 kuud siinviibimist kätte tulnud Taani heaoluühiskonna kitsaskohad. Kitsaskohad pruugivad nad olla küll ainult minu, kui foreigneri, jaoks, kuid ega ma siin kohaliku taanlase vaadetest ja aadetest ei püüagi kirjutada. Milles siis väljenduvad minu probleemid, mis tegelikult ei olegi minu probleemid, vaid pigem asjaolud mis on mul oma olemasoluga lihtsalt sita nii keema ajanud, et kohati tahaks mõnda inimest millegiga visata.

Kõige konstantsemad ja nõmedamad näited pärinevad siis koduseinte vahelt, kuhu kuu aja jooksul pole suudetud toimetada internetti. Kõigepealt oleme oma aega ja raha raisanud teiste kompaniide järjekorras oodates, kust lõpuks tehakse avastus et nemad ei saagi sellist asja nagu internet meile teenindada, aga siiski pakuvad. Järgmiseks aga inimesed kes meile internetti pakkuda suudavad situvad meile hinge enda kliendivaenulikkuse, aegluse, infopuuduse ja bürokraatiaga. Ja kui keegi eestis vihastas 1188 automaatvastaja peale siis tulge Taani, proovige saada reaalne inimene toru otsa mõnes telekomifirmas, seiske 15 minutit telefoni ootejärjekorras, mille jooksul antakse teile kaks vb kolm võimalust rääkida oma probleemist üks lause inimesele, kes selle väga kiirelt “õigele” inimesele ootele paneb ning kes peale kogu seda kammaijaad ütleb teile, et tema ei tea sellest midagi ja et meie aadressigi ta ei leia, pärast seda fopaad saabub veel järeltõukena telefoniarve, sest iga ootel oldud minut plekib teile 3-4 Taani krooni. Pärast selle kadalipu läbimist tahaks minna eestisse, infonumbri tädile kooki viia ja teda kallistada, et ta nii kiirelt oma tööd teeb ja päris inimene on.

Teine asi millest ma siin varem olen rääkinud oli inimeste omavaheline viisakus ja see et teenindajad naeratavad alati. Nagu kahtlustada võiski ei ole siiski ka nende lahkete vastuste ja kiirelt taevasse kõrguvate suunurkade taga alati südamesoojusest kiirgav abivalmidusetung vaid hoopiski soov sulle mingit sitta hämada ja teha nii et sa siit kontorist võimalikult kiiresti kadunud oled. Pealtnäha tundub kõik nii viisakas ja korralik, kuid tegelikult lihtsalt loksutatakse sind nagu eesnahka pornofilmi ajal edasi ja tagasi niikaua kuni süda pahaks läheb ja oksele hakkad.

Korralikkusest rääkides võib väita et see on üks asi mida ma veel ei ole lahti hammustanud, aga kahtlustan et asjad ikka nii ilusad ei ole kui nad paistavad. Eks pealtnäha täiuslikud suhted ja musterperekonnad alati varjavad endas mingisugust saladust, mis mõnel külmavärinaid tekitada võib. Alguses arvasin et ilmselt kujutan ma endale igasugu taolist jura ette ning asi on pigem luulude tasandil, kuid peale kahe Taani filmi Blinkede lygten ja Adams Æbler vaatamist olen ma juba suhteliselt 70% veendumusel, et mingid kiiksud nende õnnelikel inimestel ka olema peavad. Miks muidu kahest filmist kahes tulistatakse inimesi lõbu pärast, lastakse ajusid välja, mõnitatakse puudega inimesi jne, vb on lihtsalt huumorimeel selline, aga samas, kunagi pole keegi lõpuni korralik, seda ma küll ei usu.

Siit võib nüüd jääda muidugi mulje, et ma heidin Taanit ja taanlasi ja nende sitta ilma, kus alati tuul kolm kilomeetrit sekundis vastu puhub, nende võileivasöömise kultuuri, kus Maarjamaa mehepoeg peab saia poorides peituvatest nulltoidust toituma, mis isegi peeretama ei aja jne, siis tegelikult vist asi nii hull pole. Ma hetkel oskan kiita ainult kohalikku heeringat, taani keeli “sild”, mis maitses ikka nii et jeg got lide sild! Ilmselt tuleb mu järgmine postitus veelgi rohkem erineva arvamusega. Kui ma kahe aasta pärast Taanist väljun, siis loodetavasti ma saan teha väikese lõbusa x;y graafiku oma arvamusest Taani kohta, ma loodan et selle trendline saab märkima kallet positiivsuse poole.

PS. Taani ametnikud on nagu Madagaskari pingviinid oma probleemilahendusmeetodite poolt!

ülevõtteid

Kuna suuremalt jaolt on rutiin jalaga tagumikku löömas kuni jõuludeni tiheda õppimise näol, siis panen siia natuke pilte end ümbritsevast keskkonnast. Niisiis esimesena astuvad teie ette pisikesed konnapojad, kes leiti labori lainemasina seest:Neil sekundeerib minu igapäevane koolitee suhteliselt harvaesineva päikeselise hommikuga:
Kiirtee totaalses ummuksis:

Koolimaja koridoor:

ja rattaparkla:
ning hoov:

Jõudu tööle!

Raport

Aeg lendab ikka väga kiiresti ja ei lenda ka. Natuke vastuoluline seis on selle ajaga- päevad mõõduvad kiirelt, aga ikka on veel liiga palju aega jäänud ajani, mil Lessi näha saan ja kodustest ma üldse ei hakka rääkimagi, sest neid ma ei näe enne jõule ilmselt. Võib öelda et Taanimaal olen esimese kahe nädala jooksul elanud suht nohiklikku elu, veetes enamus oma ajast koolis õppetöödega tegeledes või siis tööd otsides. Teine ülesanne pole olnud just kõige õnnestunum, aga eks sellele ka oma aeg tule millalgi. Koolis seevastu on olnud väga mõnus ja professionaalne õhkkond, ei ole inimesi vingumas et loeng vara algab või nutmas et miks meid juba varem koju ei lasta vaid 95% inimestest mõtleb kaasa, teeb kaasa, joob õlut vahele ja käib täiesti omal vabal tahtel 5 päeva nädalas 8-16ni koolis. Loomulikult on koolipäevad tohutult erinevad Eestis toimunutest. Õppetöö on maksimaalselt praktiliseks aetud ning kuna meie semestriprojektiks saab olema Hjorringu linna põhjaveevarude modelleerimine, siis alustasime kohapeal proovide võtmisest, mis tähendas 3,5m augu kaevamist, et pääseda eri pinnasekihtidele ligi ja sealt proove võtta. Augu kaevamine oli väga lõbus tegevus, kõigil oli fun

, loomulikult jõid nii õppejõud kui tudengid õlut. Õppejõul oli laps kaasas, kes mängis väljakaevatud liiva hunnikus, päike paistis ja kõik olid rahul. Auk meenutas hauda:

aga muidu oli korralik auk, pole midagi öelda!

Järgmine päev hakkasime oma mullakottidega siis laboris möllama ja uurima, puurima ning kuumutama oma kalleid pinnaseproove, et selgitada välja kui suured on terad pinnases, palju on orgaanilist ainet mingis kihis jne jne. Laboris muide on koolis päris huvitavaid asju nagu nt hispaanlasest PhD tudengi mudel oma kodulinna sadamast , mis lastakse vett täis, tekitatakse laineid ja siis katsetatakse erinevaid kaldarajatiste materjale.

Ma ei ole kindel kas Tehnikaülikoolis tehakse mudeleid mis võtavad enda alla ligi 150-200 ruutmeetrit põrandapinda, aga see on üks kuradima awesome poiste mänguasi, ma pean ütlema.

Kui nüüd keegi peaks küsima, et "ooo...kuidas siis on olla selles rahvuste kompotis ja saad tutvuda nii palju igasuguste uute ja lahedate inimestega?" Siis ta saaks platoonilise vastuse, et see on minu arust täiesti pointless mingisuguste endale meeleheitlikult uusi tutvusi otsivate inimeste kamarajura. Jah, alguses arvasin ka mina seda et nii tore ja lahe ja mõnna et saan endale sõbra Hispaaniast ja semu Bulgaariast ning kolleegi Tansaaniast. Aga, vähemalt esialgu igasugu kuradi tutvumispäevadel ja misiganes kohtades, kus ma olen pidanud koos seisma sabas Datsuni ja teiste muchacho-dega olen ma alati tahtnud nende peale karjuda või midagi sellist. Esiteks on see juba nii koormav, et kõik on pandud mingisugusesse piirsituatsiooni, kus nad on sunnitud üksteisega tutvuma ja mingeid lollakaid tutvumismänge tegema ning see on lihtsalt nii vale. Või siis see on midagi mis ei sobi ainult mulle. Kes nüüd muretsema hakkas, et väike Karli on kaugel maal nii üksik, siis need ärgu muretsegu. See et mul pole sabas jooksmas kolme Bulgaarlast, kes oma imelikus vene aktsendiga inglise keeles kõige peale vinguvad, kes peavad ilmselt iga 5 minuti tagant habet ajama, et seda ohjeldada. Prantslasi, kes unustavad oma sigarette suitsetades ja groissante mugides ja trying to look sexy olles üldse muu maailma ära. Hispaanlasi või Portugallasi, pmslt vahet pole, kelle 5m raadiuses läheduses olles tahaks et mingi Jose Jalopeno mind maha laseks, sest et ma pole eriline seebikafänn. Ja siis minu lemmikud on loomulikult hiinlased/ jaapanlased kes on alati väga sapsus, ei saa mitte millestki aru mis toimub ja tahavad kõigest oa võtta, ilmselt nad osaleksid ka oma koduküla okupeerimises, lihtsalt sellepärast et nad ei teadnud mis see inglise keels tähendab. Ent siiski mul on väga palju tuttavaid Taanlasi, kes tunduvad olevat siiamaani väga mõnusad inimesed. Pealegi tunnen ma end koolis juba rohkem kohaliku inimesena, kui rahvusvahelise tudengina. Samuti ma pigem eelistaks keskenduda ühele kultuurile ja tutvuda sellega põhjalikumalt. Mitte lihtsalt lugeda igast raamatust läbi esimene peatükk või lihtsalt sissejuhatus, teada selles midagi ja siis aimata et seal võib olla midagi sellist vaid lugeda üks raamat kaanest-kaaneni läbi.

Ja kui nüüd veel rääkida linnakesest nimega Aalborg, siis tegemist on vist mingi Tartu suuruse linnaga San Fransisco võtmes. San Fransisco sellepärast, et tegemist on väga mägise alaga ja kohati on tänavad ikka nii viltu, et kole. Pühapäeval järjekordsel rattaseiklusel linnatänavatel sattusime hr. Pilguga tänavale, kust minu oranž pisike mind lihtsalt üles ei vedanud ja parem põlv andis lihtsalt alla. Aga view from the top:

Aga eks ma raporteeri millalgi jälle, kui midagi öelda on!

kiirmärkused koolist

Täna siis oli mul esimene koolipäev, mis algas koolimajas, õigemini kooli ühes korpuses Sohngardholmsvej 57 (te ei taha kuulda kuidas taanlased seda hääldavad), mille hoov nägi välja nagu mingi hotelli sisehoov pigem, minu arust. Igatahes see oli väga ilus. Lihtsalt selline sõna nagu ilus iseloomustab olukorda väga hästi, lihtsalt ilus! (pilt on halva kvaliteediga ja vb ei anna edasi kogu emotsiooni, aga mind peate uskuma lihtsalt)

Teine tore asi mis selgus päeva alguses oli fakt, et ma olen oma kursusel ainus võõramaalane ja põhimõtteliselt ühinesin kursusega, kes on 3a juba koos õppinud. Alguses oli esimene mõte et ma olen omadega fucked aga siis selgus et nad on kõik väga sõbralikud ja abivalmid ning sain kohe hakata mööda koolimaja ringi seiklema.

Ja taaskord hakkas algusest peale mulle silma inimeste vahetu suhtlemine. Õppejõud ja tudeng ei ole mingisuguses ülemus ja alluv suhtes vaid on pigem kolleegid, kes omavahel teevad nalja ja õpetavad üksteist. Tudengid räägivad kaasa ja osalevad diskussioonis ning väga palju toimub tudengi ja lektori vahel dialoogi. Mitte nagu eestimaa tippülikoolides, millede sajainimese loengud sarnanevad kinos mingi igava filmi vaatamisega. Järgmiseks oli pisut üllatus see, et meile ei hakatud üldse pidama mingit loengut ei täna, ega ka edaspidi vaid 90% ajast on õpe eraldi grupiruumides, mis on kindlatel aegadel ning kus tegutsetakse grupis oma projekti kallal. Abi saab loomulikult küsida õppejõududelt kes on alati vajadusel olemas, kuid eesmärk on läbi projekti lahendamise protsessi õppida ning hetkel olen väga hyped selle süsteemi pärast, kuna olen ise juba pikemat aega samal arvamusel olnud. Saab näha kas ka toimib siis. Peale selle et teooriaosa omandatakse gruppides on ülesannet veelgi elulähedasemaks tehtud andes tudengitele lahendada reaalne elu probleem, mis meie grupi jaoks tähendab seda, et detsembri kuuks peaks meie grupil olema Põhja-Taanis asuva Hjorringi linna reostunud põhjavee probleemi lahendamiseks pakkuda välja lahendus. Ja lahenduse on ülikoolilt tellinud riik ehk siis on tegemist täiesti käega katsutavate reaalelu probleemidega.

Kokkuvõtvalt võin ma öelda, et mu ootused on seatud suht kõrgele, sest oodata on väga põnevat semestrit ning väga vingeid kogemusi. Cheers!

Märkmed vol 3,5

Niisiis, kolm ja pool päeva heaoluühiskonnas ringi kooberdades on möödunud suhteliselt kiirelt. Ja mis ma oskan öelda- päris niisama sooja õhku selle sõnaga HEAOLU siin ei puhuta. Tõepoolest, paljud asjad ongi nii nagu räägitud- for example inimesed on väga toredad. Ja vähemalt esialgselt vaatamisel ma kahtlustan, et nad ei olegi Potjomkini küla moodi inglaslikult toredad, kes sind nurgataga pigem stääbiks kui koos õlut jooks, vaid tõepoolest toredad. Rongis oli esimene märk sellest MITTEkränki konduktor, kelle roll sarnanes vagunis pigem pulmaisa kui piletikontrolöri omaga. Rääkis rahvale nalju ja tegi lastele nalja nagu krokodill, kes lapsed toast välja ajas.

Teine asi on viisakus ja abivalmidus ning ausus. Mina, eestlasena, ütleks et seda testitakse igal sammul kuigi nad ise ilmselt selle peale ei tulegi, et olukorras kus kassa on keset poodi keegi võiks ju väga lihtsalt poest midagi varastada. "Varastada, mismõttes?", küsiks ilmselt taanlane. Ja nii ongi, pole turvakaameraid ega turvamehi ja kolme päeva jooksul olen ma näinud 1 kord politseinikuid, enne seda mõtlesin et neid polegi siin olemas. Aga nad vist on rohkem niisama profülaktika mõttes olemas siin.

Ja siis last but not least- rattandus. Siin on kõik inimesed ratastel k.a. mina ja mul on kahe päevase ringiketramise peale peas haamerdamas ainult küsimus, et millal saavad eesti türastunud poliitikud ja ehitajad ja kõik muud inimesed aru et rattatee peaks olema loogiline tee osa. Sama loogiline nagu kõnnitee või autotee või telgjoon keset teed! Ratas on tõeline linnadžungli kuningas niiet Nissan Qashqai võta sutti!

Uus algus

Praegusel hetkel seda blogisissekannet kirjutades asun ma rongis, mis tuiskab läbi Kopenhaageni. Seljataha on jäänud väga ilus suvi, toredate inimeste ja ühe eriti erilise inimesega. Väljaski on ilm jäänud selliseks nõdravõitu- enam pole valangutena tulevaid kuumalaineid ja puhkuseperioode. Põhjus miks ma Kopenhaagenis rongis olen on väga lihtne- lähen Taani magistrikursust tegema. Miks välismaale? Ma ei oska öelda, lihtsalt oli tahtmine teada saada, mis väljaspool turvalise ja koduse Maarjamaa seinu toimub. Siin ma siis nüüd aga olen, lendasin lennukiga Kopenhaagenisse ja nüüd rändan edasi rongiga Aalborgini, kus minu ülikool asub. Tuju pole laes, kuna olen täiesti üksi ja eestisse jäi mind ootama palju sõpru ja üks eriti armastatud inimene. Kuid reisist rääkides hakkas mulle juba kohvrit check-in-i tuues silma lennujaam, kui selline põhimõtteliselt elusorganism. Kuna ma varem polnud lennujaamas väga käinud, ega lendavaid inimesi näinud, siis nüüd hakkas mulle otsekohe silma see kui fancy-t ühiskonnakihti esindab lennujaam ja kõik sellega seonduv. Lennukitega lendavad teatavasti ärimehed ja jõukamad turistid. Lennukijuhid ja lennujuhid on kõrgepalgalised ja ametid väga glamuursed. Kõikide lennujaamas olevate inimeste elud on pakitud kohvrisse ja ekspresselu ühest maailma otsast teise käib täie hooga, seda iseloomustavad jõukus, moekus, luksus ja kallidus. Seda kõike on käegakatsutavalt näha kui te sõidate Tallinna Lennujaama parklasse- üks luksusauto on teise küljes kinni, täpselt nagu sõber ütles:”lennujaam- iPhone-id, iPad-id, iPod-id.”

Äraminekust niipalju et alati on jube minna ära, eriti kui jääb palju kalleid inimesi maha ja lennujaamas pisaraid valatakse. Siis on see koht kus ma tahaks küsida endalt miks ma seda teen? Aga vastus on väga lihtne- ma teen seda selleks et avardada oma maailmapilti, saada kogemusi ja õppida midagi elust välismaal, milleks antud juhul on puhtalt kooli pärast sattunud Taani kuningiik. Ma ei plaani kindlasti Eestist jäädavalt eemale jääda vaid pigem oma kogemusi jagada kohalikule kogukonnale ja teha selle kogemusega pigem midagi kodumaa heaks ära. Selline patriotish lause. Selle kohta öeldakse, et selleks et aru saada kui hea kodus on, peab sealt mõnda aega eemal olema.

Hetkel ma olen sattunud mingit ulme juhendamist pidi rongi, mis mu eelduste kohaselt liigub Aalborgi poole. Kõik inimesed räägivad võõras keeles ja päris harjumatu on. Mis ma muud oskan öelda, kui et eks ma raporteerin Aalborgist uuesti teile!

Keda uskuda?

Vanas Egiptuses oli Osiris see vend, kes siis allmaailma kohtukullina kaalus surmamõistetute südameid ning selle järgi langetas konkreetse otsuse, kes oli olnud halb ja kes oli olnud hea. Analoogsel põhimõttel tegutsevad ka päkapikud ja jõuluvana - head lapsed saavad kommi ja kinki, aga halvad lapsed ei saa midagi või kui saavad, siis vitsa. Järgmiseks on Eesti Vabariiki loodud selline institutsioon nagu kohtusüsteem. See süsteem omakorda jaguneb siis kolmeks leveliks nagu olümpiavõitjate pjedestaal, kuid vahe on selles, et esimese koha omanik ei ole mitte kõige kõrgemal, vaid kõige madalamal. Ja siis saab end kaevata nö tahapoole. Seega kaebame kõigepealt maakonnakohtusse, ei meeldi, kaebame edasi ringkonnakohtusse, ikka ei meeldi, siis kaebame riigikohtusse. Nemad on kõige kõvemad kohtukunnid meie riigis ja neile peaks jääma lõppsõna. Või siiski! Peale Euroopa Liitu astumist on nüüd olemas ka Euroopa Kohus, kuhu võib ka oma osariigi kõige kõvemaid päid valetajateks nimetades edasi kaevata ja õigust edasi nõuda.

Nüüd kui vaadata tagasi viimase aja sündmustele, siis on olnud mitu päris palju meediakära tekitanud kohtuotsust, milles osalenud on väga prominentsed ja lugupeetud inimesed. Tulevad kohtumajja, näod pruunid, lipsud ees, läikima löödud ülikonnad - maik on päris prominentne. Liivalaia tänavat mööda veerevad Porsched, 7. Seeria BMW-d, Phaetonid ja muu taoline elitaarne ossindus. Nagu tänane Ekspress näitas, siis on neile isegi omad pehmed toolikesed toodud. No mida kuradit, minu arust see juba näitab natuke kohtualuste ebavõrdset kohtlemist, et üks saab oma perset mõnusas nahktoolis laiaks istuda, samal ajal kui puupingi peal istuvat tavainimesel juba ammu pinnud perse hõõrutud ja kannikad haiged on. Kohtus ei tohiks keegi tunda ennast mugavalt, mingi aukartus võiks sellise institutsiooni ees siiski olla. Kuid see selleks, loomulikult ei ole patt end ilusalt riidesse panna ja sõita kiirete autodega, kuid kogu see kompott hakkab ikka ja jälle tekitama minus sellist okserefleksi finaaliosas. Just see hetk kui loetakse ette kohtuotsus, mis siis olenemata sellest, mis teel tõendid on saadud, on leidnud süüdimõistva lahendi. Kuid see on nende meeste jaoks vist juba igapäevane olme (minule veel ulme), et tuleb endal munad pihku võtta, minna pressi ette ja igasse kaamerasse, mikrofoni, diktofoni valjul ja selgel häälel öelda: “Ei koti, ma kaeban edasi, ma ei ole rahul selle otsusega!“ Viimase kahe nädala jooksul on vist olnud vähemalt 4 istungit, kus mehed sirgel seljal tulevad välja ja sedasama ütlevad. Või võibolla ma olen lihtsalt nii ignorantne, et lihtsalt ei tea, kuidas kohtus käituda tuleb, vb on kohtumaja sisekorraeeskirjas esimene punkt, et kui keegi küsib siis vastad: „Ei tea, mina pole teinud, kaeban edasi!“

Põhimõtteliselt selle igasuguste kohtuskäimistega on mulle kui noorele, kohtus mitte eriti palju (loe üldse mitte) käinud inimesele jäänud mulje, et tegemist on rohkem sellise pulli tegemisega. Kohtunik, noh ta istub seal küll kurja näoga haamer käes, aga ega ta sittagi ei tee. Teeme kohtunikule pai ja vb maksame natuke ning küll õige otsus ka tuleb, kui ei tule siis lihtsalt eitame ja otsime uue kohtuniku. See vist peaks nüüd tähendama seda, et lihtrahva silme ees jagab kohus poliitikutele maksumaksja raha eest peldikupaberit, mille peale on ka printeritinti veel raisatud. Kurb on tõdeda, aga igasugune õiglustunne kaob sellisel moel ära. Ükskõik kas härrad tegid koerustükke või siis ei teinud, kuid ma kaldun arvama, et miski peab ikka mäda olema, kohtunik on ka inimene, aga isegi inimesed ei eksi nii mitu korda jutti.

Palliteooria

Mäletan, et kunagi veel Vanalinna Koolis käies kõlas nii kauge ja kättesaamatu, ent siiski helesinise unistusena, ülikooli minek. Arvasin, et selleks ajaks olen ma oma mikroskoopilisest põhikoolikasvust üle saanud ja jube tark ka veel. Kasvust sain ma juba keskkoolis üle - mikroskoopiline pole ma enam ammugi. Aga tarkusega tundub ikka nii olevat, et mida rohkem ma teada saan, seda lollimaks ma jään. Nüüd kui on kätte jõudnud see hetk, kus nö kõrghariduse esimene level on läbi saamas ning peaks omama erialaselt juba päris vinget kompetentsi, teoorias muidugi, olen ma iga päevaga tööl olles aina rohkem mõistnud, kui vähe meile koolis õpetatakse, kui lambana meid ellu visatakse - ja seda juba teist korda. Kui keskkooli lõpus meid nagu petanque’i palle laiali loobiti, suhteliselt sihitult, sattus enamus sinna, kuhu parasjagu juhtus, siis nüüd on uus viskamine selle erinevusega, et seekord on pallidele sildid külge pandud. Ühe palli peal on kirjas it-mees, teise peal keemik, kolmanda peal arst, neljandal torumees, viiendal insener jne jne. Kuid ega see silt suurt sittagi muidu ei muuda, vaja on osavat viskajat, kelle abiga on lihtne õigesse kohta sattuda.

Öeldakse ju, et iga lõpp on uue algus ja eks ta õige ole, olgu see lõpp siis täielik katastroof või geniaalne õnnestumine, alati saab peale seda mõni vastanduv sündmus vastavalt elulainetuse reeglitele laineid pea kohal kokku lüüa.

Kui nüüd jätkata seda petanque’i-palliteooriat, siis saab veel ühe hea paralleeli tuua maha potsatanud palliga. Enam ei olegi vahet, mis palliga täpselt tegu on, peaasi et on ümmargune. Nimelt kui see kera on sattunud õigele pinnasele, siis ta jääb paigale, on stabiilne ning pika peale hakkab tal igav. Kuid kui pall on visatud ebatasasele pinnasele, siis algab tormiline sõit. Kera põrkab erinevatelt mätastelt, lendab üles-alla, veel parem oleks kummipall, mis oma põrkamisel vaid hoogu juurde saab. Kuid samamoodi võib saada elust ka golfipall, mis lihtsalt auku kukub, see aga ei pruugi olla veel fataalne - keegi korjab palli august välja ja annab uue obaduse golfikepiga. Ja nii edasi ja nii edasi olemegi me elus kõik kerad. Kerad mis lendavad, mida loobitakse ja mis põrkavad ringi; kerad, mis purunuevad; kerad, mis võivad lõhki minna; kerad, millest sõidetakse autoga üle ja mis lähevad naela otsa lennates puruks. Kerad!

Kokkuvõtvalt tahan ma selle täiesti ajuvaba pallijutuga öelda seda, et meist endist elus sõltub liiga vähe. Me võime ennustada siin pudrumägesid ja piimajõgesid, lexuseid ja kobedaid medõdesid, aga 70% meie teest määrab see, kes meie palli lendu saadab, kui osav ta selles on ja kas see pall kukub õigesse kohta ning mida see keskkond otsustab sellega peale hakata. Pallist endast sõltub see, kui tugev, raske, täiuslikult ümmargune või täis pumbatud ta on. Ja siis lõppu paljude pallimängutreenerite lemmikfraas:"Mängu kulg on alati ootamatu, sest pall on ümmargune!"

Poliitika?

Mäletan väga selgelt oma ühiskonnaõpetuse õpetaja sõnu keskkoolis - lugege ajalehti ja hoidke end kursis poliitika ja igapäevaselt maailmas toimuvate protsessidega. Üks sellistest müstilistest igapäevaprotsessidest on ka poliitika. See kuradi poliitika, mis tegelikult puudutab praktiliselt iga päev kõiki selle vabariigi kodanikke, kuid mis läheb korda vähestele. Miks siis nii?

Kõigepealt poliitikat nö. „teevad“ poliitikud, kelleks on siis inimesed, kellel on mingid kindlad poliitilised vaated maailmas ja ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Vähemalt teoorias peaks olema poliitikud minu arust inimesed, kes omavad mingit ARVESTATAVAT arvamust ja missioonitunnet, kuid praegusel hetkel on tegemist inimestega, kes on lihtsalt ärimeeste käepikendus ja tööriist elu mugandamisel ja õigete seaduste läbi surumisel. Need on inimesed, kes ütlevad, õigemini sirgelt valetavad, et nad hoolivad lastest; kes lubavad kohvritega raha kõigile koju tassida; kes lubavad venelastele uut trammiliini lõpp-peatusega Narvas või siis mõni hull lausa lubab olla äraostmatu jne jne. Põhimõtteliselt on see nagu teleturg või Selecti kataloog, kus kiidetakse enda kullast sitapotti taevani ning pildi peal on peokingad, kuid kui oled postiga kauba kätte saanud, siis sul on kuivkäimla, mille lampkast ajab üle ääre ja peokingad, mis on tegelikult kalossid. Täpselt samamoodi tegutsevad poliitikud - täiesti nahaalselt ja süüdimatult lubavad kokku täiesti totaalselt tühje lubadusi, aga kui on tegudeaeg, siis on tuhat vabandust varnast võtta ja isegi siis, kui lubadus kuidagimoodi täitub, siis käib see kellegi teise heaolu arvelt ja on ajutine täpselt niikaua, kuni tuleb uus lammas uute lubadustega ja kurss muutub jälle 90 kraadi. Ja nii seda palli taotakse ühe värava alt teise alla, kuid väravaid ei lööda. Kurb.

Teine asi, mis mind kohutavalt närvi ajab on meetodid, millega ollakse nõus oma eesmärke saavutama, justnimelt oma eesmärke, mitte inimeste heaolu eest võitlemist. Nimelt see, kuidas poliitikud käituvad üksteisega, on võrreldav sellega, et te lähete nt. peole ja hakkate valimatult inimeste peale oksendama, et te saaksite endale tantsuplatsile rohkem ruumi. Lihtsalt teie käitumine on nii rõve ja tülgastav, et inimesed jooksevad laiali. Teie olete seal oma okseloigus aga õnnelik, sest teie eesmärk on täidetud ja saate oma tantsupoognaid tõmmata just nii pikki, kui vähegi tarvis on. Suurepärane ju, teie ei tunne mingit häbi enda pärast. Miks te peaksite no, te ju täitsite oma eesmärgi kuhjaga. Ja taaskord, jätkates seda sama nahaalsuse ja pasarahe kurssi saavutavad erakonnad vahendeid valimata oma isiklikke eesmärke. Keskerakond peseb ajusid Lasnamäe inimestel ja samal ajal sotsiaaldemokraadid, eesotsas hallipäise vanamehega, loputavad Härra nuustikut solgipanges.

Need kes selle teksti lugemisega niikaugele on jõudnud, on ilmselt saanud aru et jutt kisub suht rõvedaks ja ajab isegi veidi öökima võibolla. Aga siinkohal ma küsiks teilt, et kas teid ei aja vahel poliitika lihtsalt öökima? Mind näiteks küll ajab. Minu arust see on lihtsalt nii rõve ja tülgastav, kuidas inimesed valetavad, vassivad ja ajavad paska. Sa näed inimese näost, et ta teab ise ka väga hästi, millist kuradi pläusti ta suust pritsib, kuid ta jätkab rääkimist ning väidab veel sinna otsa, et see on õige ja tõsi. See pole siin küll mingi riigiteaduste magistri arvamus asjast, kuid on kõige lihtsama ja tavalisema inimese nägemus sellest, mismoodi manipuleeritakse tema eluga. Ja nagu öeldakse, et tule vastu saab võidelda tulega, siis poliitikuks on võimalik ka ju enamikel inimestel end valida lasta jne, demokraatlik riik and shit. Kuid mina küll ei tahaks sitaga määritud saada. Tuletage meelde mulle neid sõnu, kui te mind kuskil kandideerimas näete.

Aga kes siis laseb sellel kammaijaal Eesti mulla ja eesti pinna peal toimuda ? See on kõige tavalisem Eesti inimene, kes poliitilises mõttes on otsustusvõimetu nagu üks suur peenis, mis ei suuda otsustada, millises sääres oleks täna õige olla ja mis on alati manipuleeritav esimese naise poolt, kes end kiirelt paljaks koorib. Kahju!

A ja siia lõppu sobib see lugu küll nüüd: http://www.youtube.com/watch?v=-PI9T0tODsA

Kalamälu?!

„Plirts plärts käes on märts“, oli ilmselt juba väikse tatikana minu üks lemmikfraase. Nüüdseks, olles juba saavutanud täiskasvanu inimesena õigused kasiinosõltuvusele ja enda nö mällu joomisele saab taaskord seda väljendit väga ilmekalt kasutada. Tänavune kevad saabus nii mõnelegi inimesele ikka päris korraliku lärtsuga. Kauaoodatud mõnus lumine talv suutis oma pikkusega inimesi juba korralikult ruineerida ja frustreerida ning sinna otsa tuli kevad, mis maitses seekord eriti bittersweet’lt. Kuid kevadel oli oma repertuaaris pakkuda meile enamat, kui ainult üks suur plärts. Maakeeli öeldes võiks ju öelda, et emakesel maal oli meile pakkuda ka üks korralik purts. Nimelt siis vulkaan nimega Eijaf….kull (olgem ausad, paljud meist seda õigupoolest õigesti hääldada oskavad?), mis otsustas oma sõnumit levitada üle Euroopa üpriski enesekesksel moel - taevalaotuse musta vulkaanituhka täis ladudes.

Sellised väikesed jõudemonstratsioonid on siis emakesel maal meile see aasta välja pakkuda, pole paha. Inimesed olid ehmunud, olid vihased, kurvad, nördinud, hakkasid otsima süüdlasi. Nii väikese kodukohaüleujutuse, kui ka kogu Euroopa halvanud tuhapilve mõju korral oli muidugi peamine peale esimest šokki alanud nõiajaht süüdlaste otsimisele. Loomulikult on jaht intensiivsem suurema jama puhul, aga põhimõte on ikkagi sama- keegi peab olema süüdi. Kui nüüd kohalikul tasandil muretseda, siis jah, süüdi on kinnisvaraarendaja, kes ehitas teile maja kuskile emajõe deltasse või siis lihtsalt suure hooga raha taskusse kühveldades unustas torud ühendada. Kindlasti saab lennufirma, kellel rahakotist raha lihtsalt välja voolab, süüdistada geolooge, klimatolooge, vulkanolooge, pedagooge, imagolooge ja omaenda vihahooge selles, et Euroopa kohal on tuhapilv ning raudlinnud raha ei teeni. Jah, alati on võimalik kedagi süüdistada omaenda hädades või lolluses ning nõuda. Nõuda ja karjuda loomulikult oma raha järgi. Kas siis tühja makstud või mis veel hullem saamata jäänud raha järgi.

Kui zoom’ida ennast sellest üksteist üles puua üritavast sipelgapesast natuke väljapoole ning püüda näha metsa nende suurte puude taga, siis on asi pigem selles, et inimesed unustavad liiga kiiresti ära, kes on selle planeedi BOSS. Ristiisaliku hoolitsusega meile kõikvõimalikke produkte pakkuva planeedi vilju maitseme me kõik igal võimalikul moel, kuid vastutasuks ei suuda me isegi koostööd teha, ei püüdle sinna poolegi. Ma ei hakka siin nüüd pidama mingit epistlit sellest kuidas me kõik peaks puid kallistama hakkama, vaid pigem kuidas loll inimene võiks kunagi aru saada, et looduse vastu ei saada mitte mingil moel ning loodusjõududega tuleb alati arvestada, lihtsalt neid arvesse võtta, mitte üritada neid võita. Tuleb välja mõelda alternatiive ja proovida alati arvestada oma kõige suurema ja võimsama partneriga, kui vaja siis lihtsalt endale piisavalt tugev varjualune ehitada. Ma ei käsi vulkaanidele korki peale panna ega majade ehitamist lõpetada, aga siiski ma käsiksin inimestel mäletada. Praegune olukord näitab väga ilmekalt, kuidas ajakirjandus kisendab vulkaanipurskest niikaua kuni lennukid on maas ja peale esimese lennu õhkutõusmist juba hõisatakse, unustades, et õige kahurivägi on tõenäoliselt alles välja toomata. Niikui inimesel on jälle hea, mugav ja soe olla, unustab ta paari sekundiga juba, kui halb tal eelmine nädal oli. Samuti olen 100% kindel, et järgmine pangaarvel 6-kohalisi numbreid imetlev kinnisvarahai suudab tulevikus teile paari miljoniga järjekordse kipsist onni müüa, mille saate järgmise 10 aasta jooksul lodjaks ümber tuunida vähemalt korra, kui mitte rohkem.

Ühesõnaga - act local, think global!

On see unes või ilmsi?!

Ma olen oma elus näinud ühe korra nii õudset unenägu, et ma üles ärgates olin kaetud külma higiga ja tõesti ootasin, et nüüd viiakse mind kinnimajja istuma, õnneks peale kolme ärkveloldud sekundit juba saabuski kergendus, et tegu oli vaid väga halva unenäoga. Nüüd aga meenutage, kuidas te kas täna, eile, üleeile, paar aastat tagasi või ükskõik mis hetkel oma teadliku elu jooksul vaatasite mõnda reality show´d, mis on viimastel aastatel eriti popiks saanud. Vat see on õudusunenägu, mis kuidagi ei taha lõppeda. Mina jagaksin need kahte kategooriasse.
Esimene reality žanr siis on selline pööbli lolliks tegemise koht, kus pannakse kokku ca 10-20 tavalist inimest. Pannakse nad siis kas kõik ühte tööd tegema, ühte majja kinni, ühele saarele kokku elama või siis mingeid lakutud, väidetavalt rikkaid - ent siiski mehi, kes ilma saateta vist keppi ei saakski - machosid taga ajama. Saadetesse korraldatakse mingisugused katsed või castingud nagu neid armastatakse nimetada ning tekitatakse kandidaatidele illusioon, et nad on millegi poolest erilised ja väärivad enda prožektorivalguses näitamist. Noh, tegelikult nad ongi ju erilised, nad sobivad hästi sinna saate stsenaariumisse, mille eesmärk on igasugu skandaali tekitada, millest elu24 hiljem vahutada saaks. Pakuks, et on välja mõeldud mingi psühholoogide abiga tekitatud skeem, mille järgi tuleb võimalikult vastuolulise iseloomu, vaadete või olemusega inimesed ühte tuppa kinni panna, et nad kaklema hakkaks. Nagu paneks torusiili sisse hõbepaberit, et väikse paugu saaks. Ja reeglina mingi aja möödudes need inimesed hakkavadki igasugu trikke tegema. Reaktsioon hakkab toimuma - inimesed armuvad, kaklevad, sebivad, seksivad ja karjuvad. Loomulikult ei puudu õigest reality'st ka pihitool, kus saab rahus teisi selja taga tervele Eestile bitchida - secret well kept. Kui katse on täies hoos, siis rahvas elab kogu südamest kõikidele pseudostaaridele kaasa ning kõik Nõia-Intsud, Baari-Paavod ja Farmi-Gabrielid kaunistavad järgemööda r-kioski esiseid kollaseid plakateid. Kuid siis saab saade läbi ja kuulsus kaob. Farmi Gabriel ei ole enam kuum ning peab autosid pesema ja Baari Paavo otsustab hakata ehitusärimeheks, kõik haihtub.
Teine reaalsussaadete liik, mis eriti on viimasel ajal pead tõstma hakanud on saated, kus mitte tavainimesed end lolliks ei tee, vaid seda teevad hoopis kohalikud meie oma Eestimaa "tähed", nagu tavatsetakse öelda. Need vaesed julged tähekesed, kes juba niiväga võibolla Kroonika esikaanele ei peakski nagu igatsema, neid väntsutatakse nagu väikeseid kassipoegi. Paneme Piret Järvise tantsima, sest ta tantsib samahästi kui kolmejalgne taburet ning kindlasti on vaja siiamaani minu välimuselt (mitte kindlasti vaadetelt) lemmikpoliitik Evelyn Sepp laulma panna, mis kõlab nagu teerulli alla jäänud kass Cindy Lauperi lugusid laulmas. Selle formaadi juures tekib mul juba väga suur küsimärk, et mille kuradi pärast te sinna ronite? Raha ju selle eest ei maksta ja vaevalt mõni valija selle kohutava lauluhääle eest sind valimishäälega premeerib. Ja veel võiks mainida ära käimasolevat sarja veinimõisast, mis on ikka ehtne tööinimese mõnitamine. Meie tuntud inimesed - äkki peaks lausa ütlema et koorekiht, vingub mingis sarjas nagu väikesed lapsed, et ta ei jaksa ja jonnib kui keegi teeb temast vähem tööd. Ma olen kindel, et kõik eesti mehed, kes vähegi on mõne kivi töö juures paigast liigutanud, istusid teleka ees käed kramplikult rusikas. "Häbi, häbi", ütles mulle ema väiksena selliste asjade peale.
Kokkuvõtvalt ma võrdleks neid saateid ühe korraliku peerunaljaga. Sest peerunalju tehes saab peaaegu alati kindel olla, et keegi ikka ju naerab ja isegi kui kõik ei naera, siis vahet pole, ma suutsin vähemalt mõned inimesed naerma ajada ning mõne hetke pärast keegi ei mäletagi seda labast ja mõttetut nalja. Samuti on ka reality puhul kõik ju tegelikult rahul - meie vahime kodus seda kasvõi endale taustaks või komöödia asendusena ja produtsendid kühveldavad endale vaatajareitinguid kotti, kui Dimi naisi sebib nagu mingi 8-aastane. Aga õnneks see nali lihtsalt haihtub õhku nagu üks kõige harilikum peer. Ja läinud ta ongi!

Anna raha, annan su elule mõtte

Kindlasti olete märganud, et üks väga populaarne ja minu arust täiesti ajuvaba amet on igasugune koolitamine. Ma ei mõtle selle all mingit sellist tugevat koolitust, et sulle õpetatakse midagi praktilist ja vajalikku, vaid tegemist on koolitustega, kus sind lihtsalt seaduslikult röövitakse. Selles mõttes on minu arust kõige suurem fail hr. Vain. Kunagi sugulaste autoga sõites avastasin, et neil on selle legendaarse koolitaja cd. Alguses mõtlesin et: oh, see võib küll olla vinge. Kuulates seda otseses mõttes jura 10 minutit otsustasin ma loobuda. Sest no mida kuradit - mingi vend lihtsalt tuleb ja hakkab mind õpetama kuidas ma pean oma eesmärke saavutama ja milleks ma üldse pean neid püstitama ning mis on nende eesmärkide avamise kood. Ja kõik see jutt on in general ümber nurga käimine ja hämamine. A’la "et saada lahti oma tuleviku elu taba, on sul vaja võtit" loogika, no tõesti, heureka, ma poleks ise selle peale tulnudki. Ja põhiline on see, et inimesed maksavad rämedaid summasid, et tuleks mingi vend ja ütleks talle väga keerulisel viisil, et tõuse nüüd siit toolilt püsti ja liiguta oma perset kui sa midagi saavutada tahad. Väike filosoofiline taust ja paar metafoori sinna juurde lisada ja sul on olemas koolitus. Voila! Kindlasti on inimesi kellel seda vaja on ja see pole mingi isiklik vimm Vain & Partnersi vastu, vaid lihtsalt minu isiklik arvamus sellest asjast.

Teine lahe asi on minu meelest selline asi nagu ajajuhtimine. Taaskord, not my cup of tea, mingite tabelite koostamine, graafikute joonistamine jms selleks, et sa jõuaksid oma elu elatud. Esiteks tekib mul küsimus, et kas tõesti nüüd tegusal inimesel, kel on nii palju vaja teha, et ta ilma ajajuhtimiseta hakkama ei saa, pole olemas korraliku arvutiga ühilduvat telefoni ja läpakat? Kahtlen selles sügavalt, see on tegusale eesti inimesele ju peaaegu sama loogiline, et ta hommikul sokid jalga paneb ja õhtul ära võtab. Ja Enn, näe imet - nendel riistapuudel on olemas sellised väga vinged asjad nagu kalendrid, kuhu saab ilusti oma elu kirja panna. Ma ei näe küll nüüd põhjust veel enda pead vaevata mingite graafikute koostamisega või midagi. See võtab ka ju aega. Kurat, kui kalendris ei oska kohtumisi erinevatele kellaaegadele panna, siis oled lihtsalt loll. Oma aega saab alati jooksvalt planeerida mõeldes natuke laiemas plaanis asju läbi. Ja jällegi on see minu isiklik arvamus ning keegi ei pea nüüd solvuma ega häbenema, kui ta kodus mingeid pie chart’e joonistab oma päeva tegemistest.

Mis ma siis selle järjekordse soigumisega öelda tahan on ilmselt see, et väga palju igasugu lollusi suudetakse inimestele ikka müüa. Pane inimene uskuma, et tal on vaja innustuskõnet ja oodi edukusele, ning ta sitsib su ees nagu väike krants ja veel maksab ka. Väga palju selliseid pseudoprobleeme võib endale nii tekitada ja nii enda elu veel raskemaks teha. Mõtle kui sa avastad, et Vainu seatud edu sinuni kunagi ei jõua ja sa jääd lihtsalt tavaliseks reatöötajaks. Depressioon - siit ma tulen on siis, sest sa pole olnud edukas. No mis kuradi standard see on, et ma nüüd pean olema edukas - ma olen see kes mulle meeldib olla ja kes ma tahan olla. Ja seda tean mina ise kõige paremini.

Nüüd olen mina see innustuskoolitaja, ainult tasuta.