Täpselt
need kolm märksõna ilmselt iseloomustavad kõige paremini meie nüüdseks juba 9
Austraalias veedetud kuud ja ning ilmselt saab nendega laias laastus kokku
võtta kõik siiamaani toimunud ja võibolla mittetoimunud sündmused.
Alustades otsast siis
loomulikult tuleb ilmselt peaaegu iga Eesti noor siia nö malevaviisaga ehk siis
viisaga mis kohustab meid vähemalt 3 kuud töötama farmis kui me ka teise
aastakese tahame siin liivases ja kuumas maailmanurgas veeta. Paar kuud pärast
enda 3 ja isegi veidi enamat farmikuud mulle järsku torkas pähe, et tegemist on
ju sisuliselt sellesama helde ja õndsa maleva või EÜE või misiganes ajaga,
millest ilmselt enamike meie vanemad heietanud on. Kus küll Peeter kunagi lõkke
ääres lembelaule laulis ja Mart Mallega lakas hullas. Ja põhimõtteliselt toimub
siin farmielu elades samasugune noorte südamete lõimumine ning töö tegemine
ainult et Peetri asemel on Jean-Marc ja Malle võibolla hullab Dave'ga ja mitte
lakas. Rästikute asemel on heinas sadu kordi mürgisemad maod ning aasa peal
loomad ei jookse ringi vaid põrkavad nagu pallid, kukrud ees. Paljudel juhtudel
ei pruugi ka olla aasa, vaid lihtsalt liivane kuivanud kõrbemaastik.
Loomulikult on võimalik teenida rohkem ka raha ja näha rohkem maailma,
täpsemalt selle lõunapoolset nurka tegelikult. Aga siiski ma ütleks et working holiday on lihtsalt maleva upgrade ja üldsegi mitte paha upgrade.
Aga ega enamasti noor
siiski pikalt malevas olla ei viitsi ja kisuvad enda poole suurlinnatuled, nii
ka meid siiski metropoli poole tõmbas ja nii me sattusimegi elama Perth'i,
Lääne-Austraalia pealinna, kus elab ligi 1.9 miljonit inimest. Pildi pealt
tundub tõeline metropol. Kohale jõudes päriselu pilti vaadates aga selgub, et
Tallinn kesklinna suurust metropoli ja ärilinnakut ümbritseb päkapikumaa, mis
ei ole sarnane Eesti aedlinnadele kus aed ja linn käsikäes käivad, vaid
tegemist on lihtsalt elumajadega, mis on kohati nii kokku ehitatud, et naabrid
praktiliselt oma vihmaveetorusid jagada saavad. Legendi järgi pidavat uuemates
majades olema, soe sest seal on soojustus ja topeltaknad. Siiamaani on olnud
meil siiski au peatuda ainult majades kus tuul ulub ligi 2 cm laiusest
“uksepraost” sisse ja paratamatult mõtlen aegadele, kus Eesti talves ahjuääres
sooja sai. Kohalikud andsid hüva nõu, et hea soojuspump peab olema, proovisin
kodus, on päris hea küll, aga jalad on ikka kuradima külmad. Tundub et peab
kodust villaseid sokke tellima hakkama.
Kui aga villastest
sokkidest rääkida, siis tuleb juba ka mängu fakt, et villased sokid puust
põranda peal on kerge ohufaktor. Nagu lehm libedal jääl. Nali naljaks, aga
ohutus ei ole Austraalias naljaasi. Kui ma Austraalia päeval pargis väikese
neegripoisi käest lendu pääsenud kriketikurikaga peaaegu vastu nägu poleks
saanud, siis ma ilmselt pakuks nende rahvusspordiks ohutustamise e siis kes
kõige ohutumalt suudab läbi elu kulgeda. Malevas olles on ohutus
teisejärguline, seal on metsik lääs, reeglid ei kehti ja võib vabalt flip
floppides traktoriga sõita, tõusta tabureti peal püsti ilma working in heights loata ja tulistada
püssi suvalises suunas. Linnas aga asjad nii ei käi. Linnas käib ohutus kaasas
igal sammul ja igal tööl. Tuleb selga
panna kirevat värvi kollane särk, terasninadega saapad ja hankida endale luba.
Luba teha raskete masinatega tööd, luba hoida haamrit käes, luba ronida
redelile jne. Ma kindlasti ei taha väita, et ohutus mingi naljaasi on, aga
kuskilt läheb piir. Kui tänava äärde kõnniteele on keegi labidaga augu
kaevanud, siis ilmselt ei ole vajalik tervet tänavat igaks juhuks sulgeda.
Aga
muretsemiseks pole põhjust, never.
Isegi kui midagi peaks olema, kallid sõbrad, siis no drama, no worries ja
ärge muretsege ma “kindlasti” helistan tagasi!
