Niisiis on läbi saanud ilus aeg, kus kõik KOV-i kandideerijad olid nagu algklasside lapsed klassis käsi püsti entusiastlikult vehklemas, et õpetaja kutsuks neid tahvli ette vastama. Nüüd on siis valikud tehtud ja tahvli ees seisavad uued omavalitsuste juhid ja juhtkonnad. Ja oodata on ainult ilusaid vastamisi. Erinevalt teise klassi õpilastest on aga valitavad inimesed nii arenenud, viisakad, ilusad ja toredad, et enne valimist üksteist ikka korralikult nügivad, sõimavad ja kõikvõimaliku pasaga loobivad. Ja selle kõige muu kõrval tuleb aeg-ajalt meelde, et valijale tuleb ikka mingit präänikut ka lubada, mis omakorda toob kaasa lubadused kus kõik kratid ja pätid püütakse kinni, mõistetakse süüdi ja inimestele pakutakse taevalikku nestet igal maitsele, meepotist oma lusikatäis lubatakse kõigile. See on kõik kokku nagu mingisugune väike multikas, kus tehakse pulli või tsirkus, kus klounid on omavahel riidu läinud. Kuid siis saabub "the end" multikale ja inimesed valivad.
Saabub kätte tõehetk ja inimesed valivad. Valivad ja valivad mitu päeva, kirjutavad hoolsalt numbreid paberile ning hoiavad omadele põialt. Valimispäeva õhtul kui komisjonides hääli loetakse on ka valitavad ennast üles löönud ja läinud peenematesse kohtadesse istuma, kes suuremale peole, kes väiksemale peole. Mõni pidu on nagu mingi spektaakel lausa kus kankaani vehitakse jne. Saabub öö, kõik lähevad tuttu, mõni loeb valijale unejuttu!
Valitud on valitud ja vaenlastest saavad jälle sõbrad. Oled sa parempoolne või vasakpoolne, "lepime ära, tegelikult ma sind üldse valimiste ajal ei sõimanudki, ma niisama tõgasin" võetakse käest kinni ja enamasti läheb täpselt sama joru edasi. Sittagi pole muutunud, lubadused jäävad enamasti lubaduseks ja eks nad nagunii olid veidi liialdatud ja tegelikult kõik teadsid et väikesest meepurgist kõigile ikka ei jätku, need kes aga ligi saavad kühveldavad kõik ilusti oma vajaduse järgi ringi ja naeratavad. Naeratus on lai ja elu ilus. Järgmisel korral e. tahan minagi oma lusikat saada, et mett kühveldama saaks.
Siis ma olen nagu mesikaru,
kellel oma mesitaru
Saabub kätte tõehetk ja inimesed valivad. Valivad ja valivad mitu päeva, kirjutavad hoolsalt numbreid paberile ning hoiavad omadele põialt. Valimispäeva õhtul kui komisjonides hääli loetakse on ka valitavad ennast üles löönud ja läinud peenematesse kohtadesse istuma, kes suuremale peole, kes väiksemale peole. Mõni pidu on nagu mingi spektaakel lausa kus kankaani vehitakse jne. Saabub öö, kõik lähevad tuttu, mõni loeb valijale unejuttu!
Valitud on valitud ja vaenlastest saavad jälle sõbrad. Oled sa parempoolne või vasakpoolne, "lepime ära, tegelikult ma sind üldse valimiste ajal ei sõimanudki, ma niisama tõgasin" võetakse käest kinni ja enamasti läheb täpselt sama joru edasi. Sittagi pole muutunud, lubadused jäävad enamasti lubaduseks ja eks nad nagunii olid veidi liialdatud ja tegelikult kõik teadsid et väikesest meepurgist kõigile ikka ei jätku, need kes aga ligi saavad kühveldavad kõik ilusti oma vajaduse järgi ringi ja naeratavad. Naeratus on lai ja elu ilus. Järgmisel korral e. tahan minagi oma lusikat saada, et mett kühveldama saaks.
Siis ma olen nagu mesikaru,
kellel oma mesitaru
