Seebimeedia

Täna ma tahaks ma lihtsalt täiega maha teha ajakirjandust, täpsemalt veebiajakirjandust. Või siis seda mis ajakirjandusest järgi on jäänud tänapäeva lõputus infojadas. Infot on nii palju, info liigub nii kiiresti. Juhtub õnnetus ja juba viie minuti pärast helistab tädi lõuna-eestist ja küsib:"Mis juhtus?" Ja seda on loomulikult agaralt kasutanud ära kõik, kes vähegi suudavad klahve toksida ja ennast ajakirjanikuks, staarreporteriks või mis iganes kuradi huiamiks kutsuda. Ja nüüd tekibki kohati selline efekt, et infoühiskonna leivanumber- kiire info liikumine saab sellele samale ajakirjandusele saatuslikuks. Info on nii kiire ja lihtne, et keegi lihtsalt ei kontrolligi, mis ta sinna kirja paneb. Peaasi et sa toodad midagi, et sa kriblad midagi paberile. See kas su kuradi info ka tõele vastab ei koti kedagi. Aga kurat, kui ma loen ühel päeval delfist et inimene on surnud ja faking tunni aja pärast on uudist täiendatud, sest on selgunud, et oi plää, ta elab! WTF!? Ja samal päeval on kirjas samas kohas et keegi on uppunud ning hiljem "täiendatakse" uudist et oih, elab ikka. Kurat, kas tõesti ajakirjanik ei tule selle peale, et VÕIBOLLA on inimesel lähedasi, kes ei tunne end just kõige paremini sellise solgutamise peale. Kas artikli autor tõesti ei adu, et tema teksti loevad inimesed ja teevad sellest mingeid järeldusi. Et elu lõppemise puhul lähedased hakkavad inimest leinama, mis reegline pole väga kerge.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see veebiajakirjandus väga tihti siiski ei hiilga oma üllitistega. Igasugused tehislikud staarid ja mõttetud lood, rõhutakse sellele et tekitada skandaali ja kirjutatakse kõike mis rahvale peale läheb. Kurat, mida sa mudid seda artiklit seksikamaks. Kui on tõsine õnnetus siis pane oma faking faktid paberile ja ära iitsata enne kuskile kui sa oled kontrollinud oma infot. Ajakirjandus võiks ikka säilitada oma professionaalse võtme selliste asjade kajastamisel.

Enjoy the little things

Kuna mõnele inimesel võib jääda mulje, et ma olengi inimene kelle eesmärgiks on ainult soiguda teiste asjade kallal, mis osaliselt on muidugi ka tõsi tegelikult, siis mõtlesin et peaks end väljendama ka miskit positiivset külge pidi. Nii nagu Zombielandis oli üks reegel "enjoy the little things" niisuguse reegli peaks enda argiellu iga inimene kirjutama. Ma ise loomulikult kiirel ajal kus on teemaks ainult töökooltöötöökooltöökool kipun unustama selliseid asju. Nüüd aga, kus ma umbes nädal aega olnud püsiva valukoorma all ning kui üks päev isegi veidikene see valu taanduma hakkab, siis kohe suunurgad juba kisuvad ülesse poole ja tunned kuidas tahaks juba tegutseda, aga siiski valu naaseb. Kuid loomulikult inimene ei saa ju aru selliste loomulikult tulevate asjade tähtsusest enne, kui midagi juhtub. Kui ta ei saa käia või ta ei näe või kasvõi nt. ta ei saa joosta. Ning siis kui neid asju enam teha ei saa, siis ta mõtleb, "ooo, vot nüüd tahaks joosta, lihtsalt joosta!" Eks ikka on nii, et me hakkame igatsema/ tahtma neid asju mida ma ei saa või ei taha. Siit ka lühikese loo moraal: enjoy the little things. Nautige seda kuidas päike sitasel sügiskuul vahel end pilve tagant välja pistab. Nautige seda kui saate võimaluse vanematega koos hommikust süüa laupäeval. Nautige seda kui keegi teile hästi ütleb. Nautige õhku mis on puhas. Nautige linnulaulu. Nautige.

Faking the dream

Mulle on just viimasel ajal hakanud tunduma, et mina, kes ma olin pikka aega suur twitteri vastane ja dissisin teisi, kes olid suured propageerijad, olen avastanud selles enda jaoks juba mingi fenomeni. Ja see fenomen nimelt seisneb selles, et kui sul on igav, siis sa refreshid seda faking twitterit iga viie minuti tagant nagu mingi nõulaifer ja vaatad suu ammuli, mida teevad teised inimesed. Eriti lööb see just välja siis, kui sa jälgid endale huvitavaid inimesi, kes koguaeg mingi asjaga tegelevad ja on väga aktiivsed. Nii sa siis istudki seal ja vaatad kuidas Marko Mihkelson tuuseldab mööda Euroopat ringi nagu tuulispask. Täna Madriidis, homme Berliinis ja ülehomme juba Viljandi maanteel kihutamas. Loed ja mõtled oh kui vinge see mees ikka on, et tal on sitaks põnev elu. Kuid no tõesti peab ütlema, et see noor näitleja või laulja Miley Cyrus??, pani mind korra asjale teisiti vaatama lausa ning siis ka mina küsisin endalt, et kurat, aga miks ma ise ei tee seda kõike või kasvõi ei rebi end sinna poole. Nagu ikka, siis on ka selle asjaga nii, et liiga palju ei ole hea ning lõpuks võib jälle tekkida efekt, et inimene hakkab elama kellegi teise elule liiga hoogsalt kaasa või hakkab kunstlikult mängima oma unistusi unustades lõpuks ära omaenda reaalse elu ja tegemised. Twitterit ma selles 100% küll süüdistada ei saa, sest kui ma haiguslehel poleks, siis ma seal lehel ilmselt ka nii aktiivne poleks, aga siiski ta on ohtlik.

Kuid siit edasi jõuame juba järgmiste asjade juurde nagu seda on kõik igasugu mängud facebookis nt. Mafia wars, mingi farmi pidamine, siis sellised hittmängud nagu guitar hero ja dj hero ja veel ma ei tea mis hero. Tegelikult toodetakse inimestele elusid karbi sisse ja sa fullfillid oma unistuse kuskil virtuaalmaailmas võibolla, aga no kurat, miks mitte päriselt teha neid asju ja plõnnidagi oma kitarri, et lõpuks isegi 20 inimese ees esinedes saada päris esinemiskogemust ja lavamõnu või siis minnagi maale vanaema juurde ja proovida lambaid talitada, kindlasti on olemas võimalusi kuidas inimesed saaksid oma unistusi päriselt täita, tunda päris tundeid ja kõiki sellega kaasnevaid naudinguid, mis ma usun on tuhandeid kordi paremad emotsioonid.

Kindlasti on sellised mängud huvitavad praeguse aja inimestele, kuid milleni hakkab see asi viima meid tulevikus, kas edaspidi ongi meie muusika tehtud guitar heros? Kas järgmiste põlvkondade Metallicad, Deep Purple-id, Black Sabbathid ja Aerosmithid on lihtsalt mingid playstationi mängijad. Kas uus ristiisa valitseb hoopiski mingis kübermaailmas? Mina isiklikult eelistaksin seda Don Corleonet, kes mulle revolvri isiklikult suhu topib niiet ma tunnen raua maiku ja püssirohu lõhna. Ühesõnaga, ma püüdsin öelda seda, et elage oma elu päriselt, päris emotsioonidega, mitte mingis virtuaalmaailmas asju ette kujutades.