Faking the dream

Mulle on just viimasel ajal hakanud tunduma, et mina, kes ma olin pikka aega suur twitteri vastane ja dissisin teisi, kes olid suured propageerijad, olen avastanud selles enda jaoks juba mingi fenomeni. Ja see fenomen nimelt seisneb selles, et kui sul on igav, siis sa refreshid seda faking twitterit iga viie minuti tagant nagu mingi nõulaifer ja vaatad suu ammuli, mida teevad teised inimesed. Eriti lööb see just välja siis, kui sa jälgid endale huvitavaid inimesi, kes koguaeg mingi asjaga tegelevad ja on väga aktiivsed. Nii sa siis istudki seal ja vaatad kuidas Marko Mihkelson tuuseldab mööda Euroopat ringi nagu tuulispask. Täna Madriidis, homme Berliinis ja ülehomme juba Viljandi maanteel kihutamas. Loed ja mõtled oh kui vinge see mees ikka on, et tal on sitaks põnev elu. Kuid no tõesti peab ütlema, et see noor näitleja või laulja Miley Cyrus??, pani mind korra asjale teisiti vaatama lausa ning siis ka mina küsisin endalt, et kurat, aga miks ma ise ei tee seda kõike või kasvõi ei rebi end sinna poole. Nagu ikka, siis on ka selle asjaga nii, et liiga palju ei ole hea ning lõpuks võib jälle tekkida efekt, et inimene hakkab elama kellegi teise elule liiga hoogsalt kaasa või hakkab kunstlikult mängima oma unistusi unustades lõpuks ära omaenda reaalse elu ja tegemised. Twitterit ma selles 100% küll süüdistada ei saa, sest kui ma haiguslehel poleks, siis ma seal lehel ilmselt ka nii aktiivne poleks, aga siiski ta on ohtlik.

Kuid siit edasi jõuame juba järgmiste asjade juurde nagu seda on kõik igasugu mängud facebookis nt. Mafia wars, mingi farmi pidamine, siis sellised hittmängud nagu guitar hero ja dj hero ja veel ma ei tea mis hero. Tegelikult toodetakse inimestele elusid karbi sisse ja sa fullfillid oma unistuse kuskil virtuaalmaailmas võibolla, aga no kurat, miks mitte päriselt teha neid asju ja plõnnidagi oma kitarri, et lõpuks isegi 20 inimese ees esinedes saada päris esinemiskogemust ja lavamõnu või siis minnagi maale vanaema juurde ja proovida lambaid talitada, kindlasti on olemas võimalusi kuidas inimesed saaksid oma unistusi päriselt täita, tunda päris tundeid ja kõiki sellega kaasnevaid naudinguid, mis ma usun on tuhandeid kordi paremad emotsioonid.

Kindlasti on sellised mängud huvitavad praeguse aja inimestele, kuid milleni hakkab see asi viima meid tulevikus, kas edaspidi ongi meie muusika tehtud guitar heros? Kas järgmiste põlvkondade Metallicad, Deep Purple-id, Black Sabbathid ja Aerosmithid on lihtsalt mingid playstationi mängijad. Kas uus ristiisa valitseb hoopiski mingis kübermaailmas? Mina isiklikult eelistaksin seda Don Corleonet, kes mulle revolvri isiklikult suhu topib niiet ma tunnen raua maiku ja püssirohu lõhna. Ühesõnaga, ma püüdsin öelda seda, et elage oma elu päriselt, päris emotsioonidega, mitte mingis virtuaalmaailmas asju ette kujutades.