Seebimeedia

Täna ma tahaks ma lihtsalt täiega maha teha ajakirjandust, täpsemalt veebiajakirjandust. Või siis seda mis ajakirjandusest järgi on jäänud tänapäeva lõputus infojadas. Infot on nii palju, info liigub nii kiiresti. Juhtub õnnetus ja juba viie minuti pärast helistab tädi lõuna-eestist ja küsib:"Mis juhtus?" Ja seda on loomulikult agaralt kasutanud ära kõik, kes vähegi suudavad klahve toksida ja ennast ajakirjanikuks, staarreporteriks või mis iganes kuradi huiamiks kutsuda. Ja nüüd tekibki kohati selline efekt, et infoühiskonna leivanumber- kiire info liikumine saab sellele samale ajakirjandusele saatuslikuks. Info on nii kiire ja lihtne, et keegi lihtsalt ei kontrolligi, mis ta sinna kirja paneb. Peaasi et sa toodad midagi, et sa kriblad midagi paberile. See kas su kuradi info ka tõele vastab ei koti kedagi. Aga kurat, kui ma loen ühel päeval delfist et inimene on surnud ja faking tunni aja pärast on uudist täiendatud, sest on selgunud, et oi plää, ta elab! WTF!? Ja samal päeval on kirjas samas kohas et keegi on uppunud ning hiljem "täiendatakse" uudist et oih, elab ikka. Kurat, kas tõesti ajakirjanik ei tule selle peale, et VÕIBOLLA on inimesel lähedasi, kes ei tunne end just kõige paremini sellise solgutamise peale. Kas artikli autor tõesti ei adu, et tema teksti loevad inimesed ja teevad sellest mingeid järeldusi. Et elu lõppemise puhul lähedased hakkavad inimest leinama, mis reegline pole väga kerge.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see veebiajakirjandus väga tihti siiski ei hiilga oma üllitistega. Igasugused tehislikud staarid ja mõttetud lood, rõhutakse sellele et tekitada skandaali ja kirjutatakse kõike mis rahvale peale läheb. Kurat, mida sa mudid seda artiklit seksikamaks. Kui on tõsine õnnetus siis pane oma faking faktid paberile ja ära iitsata enne kuskile kui sa oled kontrollinud oma infot. Ajakirjandus võiks ikka säilitada oma professionaalse võtme selliste asjade kajastamisel.