Ära kadus!

Kuna viimase aja vintsutused on mulle paari päevaga päris huvitava põntsu pannud, siis mõtlesin, et võiks ju rääkida sellest, mis tunne on kahe päeva jooksul kaotada täiesti out of nowhere oma kodu ja töö. No ma võin öelda, et tegelt see pole üldse nii hull, see on lihtsalt nii hull, et hoopis pull on. See on olukord, mille juhtumist sa ootaksid ainult kuskil filmis, ent nii tragikoomiline kui see ka poleks - see on päris. A no mis teha, shit happens ja life goes on. Muutused on head ja neid ongi vaja, ega mingit jalgratast selle jutuga ei leiuta.

Kuid teine asi, mille kaotamisest ma veel tahaksin rääkida, on märksa proosalisem ja ehk veidi romantilinegi. Selle kaotus tundub kaasaegsele inimesele täieliku suremisena - temalt võetakse ära kõik eluks vajalik - jah, jutt käib elektrist, sellest samast maagilisest nähtusest, mille Franklin oma lohega kõuetormis tilbendades avastas. Nagu nii mõnegi asjaga siin ilmas tänasel päeval, inimene lihtsalt mugandudes muudab ennast igatepidi nii kuradi sõltuvaks, et ta on hullem kui heroiinisõltlane. Ja kõige hullem on see, et selle probleemi vastu pole AA-klubisid, on ainult üks klubi mille nimi on EE. Ning EE pole mitte mingi tugigrupp vaid tõeline Scarface selle kraami jagamiseks - suur diiler, ainus diiler. Ning problem ei teki enne kui elekter kaob. Kas ei kõla mitte veidralt? Kuid selle elektroluminestsents-džunglis, neoontulede ja prožektorite valgel ringi loivav inimloom lihtsalt ei mõistagi enam selle eheda, romantilise ja sooja küünlavalguse väärtust. Ning teine suurepärane asi, mis elektri kadumisel selle sensuaalse valgusmeeleolu juurde tekib on vaikus. Sul on kodus totaalne haudvaikus ning lihtsalt mõtled, et keegi võiks selle põhja keerata nii et sa ei kuuleks ka veel viimast summutatud naabrite müra.

Aga sellest pole hullu. Igatahes kui pöörduda tagasi elektri juurde, siis reaalsus on see, et kogu kaasaegse inimese elu on üles ehitatud sellele samale maagilisele nähtusele. Kui võtta ära Tallinna linnalt elekter paariks tunniks, oleks juba selle väikese ajaga garanteeritud totaalne kaos, marodöörlus ja kriisiolukord. Kuid peale selle kasvatavad inimesed jätkuvalt end lollimaks. Mida me teeme kui me ei tea isegi küünlavalgel minna oma sõbra sünnipäevale, sest näoraamat ei informeeri meid? Või mis veel parem, kui näoraamat enam ei soovita mulle, kes võiks mu sõbrad olla, sest tema mingitel põhjustel nii arvab. Koolis enam lapsed ei teaks üldse, kes oli Tammsaare või kui must lagi oli J. Liivi toal, kui nad oma iPod-i audiotarkust alla laadida ei saaks. Lõppkokkuvõttes on ilmselt risk, et kui juhe seinast välja tõmmata, siis on ka lihast ja luust inimesel vähemalt mõistus võetud ja alustame kõik uuelt lehelt, mina kaasa arvatud!