The battle of sexes

Eile sattusin töökaaslasega vaidlusse, mis käis selle üle, et kas õigem või parem juht oleks mees või hoopiski naine. Eeldatavasti mina siis olin selles šovinistliku macho rollis, kes pidi ühele klassikalisele täiesti tavalisele terve mõistuse juures olevale naisterahvale selgitama miks mehed võiksid paremad olla juhtidena. Nii autojuhtidena kui ka muude juhtidena, tööl ja igal pool mujalgi. Ühesõnaga, mina kui ilmselt suhteliselt suur vanamoodsuse fänn püüdsin väita seda, et moodsate naiste karjääriredelil ronimise püüdlus kuskile suurte korporatsioonide etteotsa ja meeletu võimuihalus ning nähtamatu kohustus maailma poolt sellel redelil edasi ronida on mingisugune kaasaegse ühiskonna loodud lõks, mille poole paljud naised jooksevad. Jooksevad nagu hullud, ronivad ja õpivad ning higistavad niikaua kuni avastavad, et nende elus ei ole mitte miski mitte sittagi midagi väärt. Kuhu jäi mu armastus? Kuhu jäid mu lapsed või siis isegi kui nad on olemas, siis nad on suure tõenäosusega mingit jõukad juhmardid, kes koolis paksule poisile jalaga perse löövad ning miks mu mees noorema naisega nahhui tõmbas või lihtsalt mingit seanahka veab konstantselt. Nii istubki see naine lõpuks oma lõputu karjäärihunniku otsas ja avastab, et ta oleks ilmselt ka väga superõnnelik kui ta lihtsalt pagarina oma bakery-s oleks töötanud või teinud midagi muud lihtsat, mis talle meeldib, mitte oma päevi veetnud koosolekutel mingit korporatiivset pläusti suust välja ajades ja ülemuste ees lömitades.
Ja asi pole mitte ainult juhtimises- naised lausa jooksevad tormi töödele, mis on traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaa (naisehitajad, naismehaanikud ja naissõjaväelased jne). Kõik see on mingil jonnimise eesmärgil, et "mina saan ja oskan ka seda teha kui mehed seda teha saavad". No aga milleks? Mehed ei ole ju naiste peale kadedad, et nemad ei saa kududa või solaariumis käia, kui noh, loomulikult igasugused metroseksuaalid, triseksuaalid ja ma ei tea mis kuradi ilmaeluimed välja jätta hetkeks. Siiski on fakt, et naine ei saa olla nt. tööde peal, mis on füüsiliselt rasked, aga selle peale kohe agaramad naised kindlasti vaidlevad vastu, et nemad kohe läheks trenni ja pumpaks ka end üles. Just nagu mehed seda teevad.
Aga asi pole selles, et ma keelaks naistel seda teha. Asi pole selles, et ma kardaksin nüüd mingit mehaanikutest traktoristnaiste armeed meestelt tööd võtmast. Ei, sugugi mitte. Nii keeruline kui see ka ei tundu, siis ma pigem pean ennast naiste poolel olevaks isikuks, kes nii nagu traditsioonidele kohane peab lähtuvalt meie ürgsetest instiktidest meest tugevamaks pooleks ja naist tema väga tähtsaks toeks. Ning kui sinna laps ja vb teinegi juurde liita, siis võib saada kokku täiesti okei perekonna. Perekond tähendab et igaühel on teatud aja jooksul täita üks roll, mis elu jooksul muidugi transformeerub lapsest vanemaks ja vanavanemaks ja vb veel paar astet. Kuid fakt on see, et isegi siis kui mees karunahk ümber perse oda käes metsas ringi jooksis, siis naine hoidis kodus lapsi ja kodukoldel elu sees. Kui see nüüd võtta vundamendiks, siis siit tulenevalt langeks teatud ametite ja ühiskondlike rollide puhul minu eelistus meestele. Ja seda sellepärast, et jahtimine nõuab teatud oskusi, ning ka füüsilisi ja psühholoogilisi eeldusi mida kudumine ei nõua. Kindlasti enamus naisi tahaks selle kirjutise peale mind ise odaga metsas taga ajada, aga taaskord, te olete disainitud siin maailmas olema soojad, südamlikud ning koduhoidjad haldjad, kes peaksid olema oma mehele siis nagu kaardilugejad sellel käänulisel, libedal rallirajal, mis tähendab väga võrdseid ja eeldab mõlemalt tähtsaid rolle, sest mees naiseta on siiski kui peata kana. (kui keegi loeb siit välja et naine peab olema kodus tegema mehele süüa, nõeluma sokke, seksima alati vajadusel, õlut ette tooma teleka ette, lapsi kantseldama ja tube koristama, siis te olete feminist, sorri!)

Kes veel ikka mind ei usu, siis kuulake seda lugu: http://www.youtube.com/watch?v=vQh112HQsoE ja mõelge nüüd igaüks ise kui palju need šovinistidest mehed teile tegelikult meeldivad.