"Trick!"

Kurat küll, alati on väga tore vaadat neid filme/ sarju misiganes asju, kus kõik asjad lõppevad hästi- kõik saavad õnnelikuks, leiavad endale armastuse ja siis on hullult häppid ruudus nagu üks faking tõeline ameerika unelm. Kuid let's face the fact, see kuradi õnn ei jõuagi kaugemale sellest et plakati peal on inimesed kelle naeratused on photoshopis ilusaks tehtud. Ehk siis kokkuvõtvalt kergelt feik värk. Oojaa, ma olen nii õnnelik mul on kõik korras ja ilus ning rutiini tempel on nagu pähe kinni taotud. Mitte et ma oleks nüüd mingi eriti kibestunud inimene, sest ma ei ole kunagi kedagi armastanud, et ma olen mingi idikas ja ma pean elama kuskil kuudis, ei vastupidi, ma olen kõiki neid ilusaid, fantastilisi emotsioone tunda saanud ja tõeliselt head tunnete lainete peal driftinud. Muidugi, see kõik on superilus ja seda väärt, iga inimene peaks seda kogema. Aga lihtsalt on nagu vahe sellel millest sa unistad ja mis on see reaalsus mis sulle jalaga näkku lööb. See tallanumber mis sulle vahetu elu poolt näkku pressitakse ei pruugi olla nii ilusa ja perfektselt sümmeetrilise kujuga kui see kook millest sa unistasid. Jaa, sa mõtlesid et kõik läheb loogilist käiku pidi. Jaa, sa mõtlesid, et sul on koer kes situb sinu maja ees olevasse tulbipeenrasse samal ajal kui sa oma jumalike kaksikutega jalutamas käid, kes suureks kasvades oleksid sama siniste silmadega nagu Vera Farmiga ja kellel oleks sama kaunis tagumik nagu J-lo-l (eeldusel et nad on female). Mitte et sa tahaks oma lastest nii mõelda, aga siiski on reaalsus see et sa pead ennast müüma igal võimalikul kombel. Sa pead koguaeg tõestama kellelegi et sa oled väärt oma ande jagamise eest võrdset tasu saama. Et sa oled piisavalt vinge inimene et sa saaksid endale oma kabineti. Fuck yeah, hell yeah ja kõik muud yeah-d sinna otsa ka veel. See on sitt unistus- odav, vana ja klišee. Sinu unistuseks peab olema kõik see mida sa tahad teha, kõik see mida sulle meeldib teha ja mida tehes sa tunned et sa nagu oleksid eufoorias. On inimesi kellel on see unistus olemas lapsest saadik ja on inimesi kellel seda unistust pole. Nii tobe kui see ka pole, siis mina olen see inimene kellel pole unistust, kellel pole oma Himaalajat mida vallutada ja kes leiab end järjekordset kooli lõpetades mõttelt et mida perset ma selle diplomi/ tunnistuse/ misiganes aumedaliga nüüd peale peaksin hakkama. Kas ma lähen nüüd tööle ja lükkan oma diplomi lauale tõendamaks seda et ma olen sitaks tark isegi siis kui ma tean et kui mind panna battle-isse mingi kohaliku spetsialistiga kellega kõrvutades ma paistaksin välja nagu tõeline idioot. No ei, nii halba valgusse küll ennast panna ei tahaks.

Kõige lahedam on see, et ma isegi ei tea mis ma selle jutuga öelda tahan. Kedagi niisama sõimata pole mõtet, kui see oleks argumenteeritud siis ma saaks seda kutsuda konstruktiivseks kriitikaks, aga NOT! Ja muidugi see eneseleidmise jutt ei ole ka just mingi eriline uudis igale vähegi mõtelda suutvale inimesele. See on veel odavam kui jalgratta leiutamine, aga no kui sa selle postituse läbi lugesid, siis alati on võimalus end anonüümsete kommentaaride näol pettunud vihast pimestunult välja elada!