Inspireerituna tähtpäevast

Täna hommikul üles ärgates teadsin ma et hommik on natuke erilisem. Erilisem mitte selle pärast, et täna on vaba päev vaid meie oma Vaba Riigi 92. aastapäev. Ärkasin siis ülesse optimistlikult, et minna paraadile, kuna see põhimõtteliselt akna all mul toimus, kuid siiski jäi see minek lõpuks ära, bummer. Siis ma otsustasin et viskan telekast pilgu peale, kusjuures ma pole kunagi varem paraadi telekast sihilikult vaadanud, kuid täna oli selline tunne et nagu siiski võiks ju kord aastas nii ärgas olla. Kindlasti on palju inimesi kes ütlevad, et kellele seda kuradi paraadi ja kaitseväge üldiselt üldse vaja on ning et meid litsutaks sõja ajal laiaks nagu putukaid jne. Mina aga nende inimeste hulka ei kuulu, kes ajateenistust ebavajalikuks ja paraadi mingiks mõttetuks tseremoniaalseks tsirkuseks peaks.

Nimelt, enne ajateenistuses käimist olin ma samal seisukohal, et kellele on seda jama vaja ja ma raiskan seal oma elu, lähen paksuks, õnnetuks, saan peksa ning üldse see on lollus. Aga tagantjärele mõeldes on see puhtalt mingi teismelise poisikluti vääksumine, viitsimatus ja teadmatus. Loomulikult ei ole ma esimene ega ka viimane, kes jääb niisugust arvamust jagama. Kuid stereotüüp, et kaitseväelane on loll ja taunik, kes ei ole keskkoolis, miks mitte ka põhikoolis, hakkama saanud või kes kukkus ülikooli esimesel kursusel koolist välja on absoluutselt vale. Muidugi, erand kinnitab reeglit nagu igal pool. Aga ajateenistus on koht kus peaks ära käima iga viimane kui sellisel arvamusel olev nolk justnimelt, sest peale kohustuse on see elus üks ainulaadsemaid kogemusi, mida ei saa mitte kuskilt mujalt osta ega hiljem naljalt järgi teha. Teisest küljest aga on see vajalik, et kasvatada inimestesse kõige lihtsamat distsipliini, kõige lihtsamaid ent samas vajalikul hetkel täiesti eluks vajalikke kogemusi. Meil oli pataljonis mehi kes polnud elu sees oma vooditki korda teinud hommikul või kirvest elus käes hoidnud. Kuid peale distsipliini kasvab seal tegelikult seesama patriotismitunne, seesama tunne, et sa oled oma kodumaal, eesti muld ja eesti süda, ning sa oled selle maa eest andnud oma sõdurivande. See tunne, millest mina sain aru siis kui Pärnus vabariigi aastapäeva paraadil ka ise osaledes tervitasin härra Ilvest ning hiljem Eesti Hümni lauldes silmad tilka kiskuma hakkasid.

Patriotismi vastu on ka kindlasti palju sõdijaid, kes soiub et see on mingisugune fabritseeritud lollus, sest ainult laulupeo ja vabariigi aastapäeva ajal ja mõnel päeval veel ollakse sõbrad ning lauldakse, et kõik on eestlased ning et nad ikka kavatsevad jääda ka selleks, aga hiljem taoks kõik üksteisel parema meelega ninad paiste ja selveris pigem ühmaks müüjale "loll" vms, kui see ta kilepakis piima kilekotti ei pane. Kui ma leian, et piisab ka sellest, et me suudame ennast ühekski päevaks kokku võtta. Vähemalt on see parem, kui see, et meid peaks tabama mingi loodusõnnetus mis 10% neid soigujaid siit armsalt Maarjamaa mullalt kõrgemate instantside juurde hauatagust elu elama saadaks. Ega ei peagi ju olema sellist overpatriotismi, mis mingil hetkel saavutab pigem tsirkuse taseme, kui vabadusekaitsjatest radikaalid mõnd teise rassi esindajat tümitavad lihtsalt tema vale tooni pärast. Või veel hullemateks inimesteks ma loeks neid kes autodega, eesti trikoloorid külje peal lehvimas, kuskil täis peaga, üle kiirusepiirangu normi ja läbi trollipostide ringi kihutavad. See kindlasti ei ole nii ehe, ei see isegi ei kannata võrdlust mida sa saad tol päeval, kui te koos lubate eestlasteks jääda. See on päev, mil laskem kõik endas see väike patrioodililleke tärgata ja lihtsalt tunda rõõmu et kõik on hästi. Sest see et meil palku kärbitakse ja inimesi koondatakse, ei ole kindlasti kõige hullem aeg mida see riik on näinud. Ka tänase paraadi ülelend hävitajate poolt kindlasti tuletas mõnele vanemale inimesele palju hämaramaid aegu, mil tõelised õudused juhtusid.

Selleks peab siiski iga eestlane seisma külge-külje kõrval ning hümni ajal tundma kuidas südame alt läheb soojaks, kasvõi veidikene ning tunda seda tunnet ja teada et järgmine aasta saab jälle seda tunda. Isegi kui seis on mäda nagu keskturu õun.

Ja veelkord palun, ärge üle tõmmake selle liigse patriotismiga, see on veel rõvedam kui selle puudumine oleks.