kesklinnakeeris

 Kuna minu kodutee on hakanud kulgema läbi kesklinna, täpsemalt kaubamaja juurest stockmannini ja sealt natuke edasi, siis ma olen kuidagi hakanud nautima seda imetillukest metropolitunnet. Tallinn kindlasti on suurlinna mõistest miilide kaugusel, kuid kui olla selle mäsu keskel on tunne hoopis teistsugune. Nii kuradi naljakas on vaadata inimesi, kes muudkui kiirustavad igal poole. Jooksevad peaaegu punase tulega üle tee, räägivad telefoniga ja on kõik nii hõivatud koju minemisega. Ma ei saa sellest üldse aru. Ega kodu kuskile eest ära ei jookse ju ja kui on muid tegemisi, siis hea planeerimisega jõuab alati õigel ajal ja rahulikul sammul kohale. Mina küll jõuan vähemalt. Niiet inimesed, võtke vabalt ega elule järgi joosta ei jõua keegi vaid õigel ajal tuleb samm paika seada.

Uus positsioon

Niisiis on minu ellu hakanud viimasel ajal suurelt puhuma muutustetuuled- nimelt olen siis suutnud muuta oma asukoha Kristiine hubasest ja soojast aedlinnast sündmuste epitsentrisse. Selleks epitsentriks on siis Tallinna kesklinn. Alguses see koht ajas mulle suhteliselt korraliku kassi peale, kuid nüüdseks tundub see asi mulle juba päris põnev, isegi hea. Mulle on hakanud tunduma, et siin linnas ongi kõige õigem elada keskel ja olla koguaeg sündmuste keerises, sest nii ehk naa pole selle kära ja müra eest pääsu ennem kui oled puudutanud jalaga Saaremaa pinda ja ninna tungib mõnusalt haisev meri- adrune ja värske. Siin olles aga vaatan ma rõdult Olümpia hotelli ja mõtlen et sealt ülevalt peaks ikka jube hea vaade olema. Mul pole kunagi olnud võimalust oma silmaga hoomata Tallinna siluetti, aga kilukarbilt ja Tornimäe kaksiktornide kuulutustelt saab juba kätte aimduse, et see on kuradima ilus. Uhked kirikutornid ja sädelevad ärimajad. Olgu siis majanduskriis või mitte, tornid sädelevad ikka päikese käes ükskõik kui loojas see päike seal seinte vahel ka siis pole. Vähemalt saab oma 30. korruse kontoriaknast imetleda ilusat vaadet. Seda vaadet ei vii ka praegu vältav majandusporno kuskile. Aga let's face it, minu majast avaneb rohkem vaade, mis meenutab Sügisballi filmi kaadreid, kui just välja arvata fakt et sinna oleks siis lisatud Swissotel-i ja teiste pealinna pilvelõhkujate läikivad buumimonumendid (v.a. Olümpia ja Viru hotell loomulikult). Olgu kuidas on, mulle sobivad need majad hetkel visaalse varandusena väga hästi nagu oleks ajalooõpik maja ette ehitatud! :D 

Word

Tere tulemast maailma, tere tulemast!

Welcome to Estonia, it sucks ass, but it is fun as hell. 2009. aastal pole mina jõudnud absoluutselt mitte ridagi täiendada oma blogi. Kuna aga on kätte jõudnud õnnis majanduskriis, siis on tekkinud minule hetked, mil sellest rääkida. Minule on selle kriisi kulgemise jooksul aina süvenenud mõte, et Eesti "sinimustvalges" Vabariigis on midagi väga mäda. Siinkohal tsiteeriksin oma kunagist tööõpetuse õpetajat põhikooli ajal, kes esitas mulle joonest mõõdasaagimise kohta sellise retoorilise küsimuse:"Kui sa autoga kraavi sõitma hakkad, siis sa ju ei anna gaasi juurde!?" Kuid nüüd mul on tekkinud väga mulje, et meie uhke riigikene siiski trügib ajutult mingisuguste pseudoväärtuste poole ise samal ajal mitte millestki aru saades. Kuidas saab nii olla, et kõik päevalehed kisendavad kriisist, kus inimesed järjest jäävad ilma töödest, ei saa palka ja firmad langevad pankrotisajus nagu metslased mingis Braveheart-i lahingustseenis ning peaministri nägu on sama muutumatu kui Barbie kaasal Ken-il, samal ajal väites, et kõik on korras ja varsti viskame euromüntidega kulli ja kirja.
Ja siis lähenevad valimised on jälle tööle pannud ajakirjanduse vahendusel töötavad pasakahurid. Musta pori näkku lendab vasakult ja paremalt, ülalt ja alt. Vaieldakse nagu väiksed lapsed, ainult et kaalul on suuremad vahendid kui liivavormid või kühvlid. Mängus on inimeste elud, mis kõige hullem- meie kõigi omad. Ühesõnaga, miks on nii et eestis on valdav enamus poliitikuid mingisugused sulid ja pätid. Mis kuradi mikroskoopilised godfatherid nad on. Fakk, teen ise seaduse, rikun seda ja siis seadustan oma rikkumise. Sorri, kui on kuskil olemas ka ausaid poliitikuid, kes tõesti rahva huve esindavad, aga minul ajab igasugune poliitiline SITT okserefleksi peale. Ja siin on üldjuhul küll selline olukord, et pole mingit opositsiooni koalitsiooonile kaigaste kodaratesse loopimist. Ei maksa vinguda keskerakonnal ega ka reformil või IRL-l, minu arust käib asi vanasõnajärgi:"pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad". Ja mingi poliitik vastaks mulle selle peale:" aga tule tee paremini siis?" Mina pole mingi poliitikuhingega, ma olen selleks liiga imelik ja otsekohene ma arvan. Minu ettepanek aga oleks selline, et rahvasaadikutele võiksid olla kehtestatud mingid standardid. Neil peaks olema mingi teatud haridus, teatud töökogemus oma valdkonnas. Nad peaksid olema tõelised oma ala professionaalid, kes on hingega asja küljes, mitte hingega üksteisele sitaloopimise peal väljas!