Bumerang

„Mäletad, kuidas me eelmisel aastal veetsime oma vana-aasta viimase ja uue-aasta esimese päeva?“ küsis mu teine pool mult täna hommikul. „Farmis olime?“ vastasin mina. „Jaa, korjasime viinamarjadelt võrseid!“ vastas tema. Ja siis mul järsku plahvatas, et jeerum, see kõlab küll masendava aastavahetusena. Alates tatikaeast on see pigem assotseerunud ikka ilutulestiku, rosoljekuhjade ja šampusepopsatustega. Aga seal me olime - keset kõrbe, ei ainsatki ilutulestikku silmapiiril - ning läksime kell üheksast magama, et esimesel jaanuaril kell 5 tõusta.

Kuid nüüdseks on jaanuarist saanud detsember ning möödunud on ilmselt elu ühed vingeimad 12 kuud. Selle aja jooksul on tee mind toonud läbi Austraalia, Aasia ja Euroopa, koju, Eestisse. Sellesse imepisikesse küünemusta suurusesse riiki - Eesti, kus ma viimased kolm aastat pole püsivalt viibinud.

Peale igat siit pikemalt eemal viibitud perioodi on alati õhus selline ootusärevus. Niipea kui lennuki telik maad puudutab hakkab süda rõõmust pumpama sellist ootusärevust, et midagi on nüüd muutunud, midagi on teistmoodi. Kuid siis väljud lennujaamast ja reeglina ei ole muutunud mitte midagi. Vähemalt esmapilgul. Esmapilgul tundus kõik sama ka peale seekordset üle aasta aja ära oldud aega. Tormasin poodi, et osta suitsuvorsti, vürtsikilu, merevaiku, kohukest, kohupiima ja kõike muud head paremat. Maitsemeeled isegi ei olnud nende vastu tõrksaks muutnud. Vahest sinep võttis silmad esimese hooga veele, kuid siiski, milline äratundmisrõõm! Milline kohtumine nende vanade, maitsvate sõpradega, milline kulinaarne nauding! Ei olnud muutunud ka Eesti loodus, kus teed looklevad paksude metsade vahel. Mäletan kuidas Taanist naastes ma bussiaknast lihtsalt vahtisin puid, sest polnud ammu neid väga näinud. Oli imeline juba Tallinna lennujaamas wifi pakutavat meelelahutust nautida, täiesti probleemivabalt, aukudeta, tasuta, liinibussis! Oli imeline kodus, papagoi õlal, silmaklapp peas filme ja muusikat tõmmata, limiitideta!

Kuid see joovastav välismaa odoor hajub riietelt üsnagi kiiresti, kui sa Eestisse pikemalt plaanid jääda. Eks alati tulda ju lootuses, et kodumaa ootab sind ning loomulikult selle tähtsaim osa, pere, ootab sind niikuinii, loodetavasti ka sõbrad. Aga üldiselt, peale kolme kuud Eestis ei ole ma kindel, kas kodumaa enda praegusigi elanikke siia tahab või vastupidi. Ma tean, et on kohatu võrrelda omavahel Taanit ja Eestit või Austraaliat ja Eestit. Kuid siiski saab vaadata seda, kas Eesti liiguks nende kohtade suunas või neist eemale. Ilmselt võiks isegi võrrelda näiteks Indoneesiat ja Eestit. Ilmselgelt mitte majanduslikult või maksupoliitiliselt, aga kui võrrelda näiteks neid kolme riiki puht inimlikul tasandil, siis mulle jääb mulje, et kaotajaks jääb ikka Eesti inimene. Midagi pole teha, et Austraallane on oma eluohtlikult kuumast päikesest lolliks läinud ja naeratus on suule kangestunud. Midagi pole teha, et taanlase suu on naerule kangestunud üle Põhja-Jäämere puhuvast tuulest ja vihmast. Või et Bali inimene usub nii siiralt oma jumalaid, et see teda õnnejoovastusse ajab ning raha üle kindlasti ei kurda. Aga kogu selle edetabeli lõpus on ikka eestlane. Eestlane, kes on madalam kui muru, kui ta on vaene ja kes on kõrgem kui šeikide pilvelõhkujad, kui tal juba 1000 eurot pangakontol on. Kui mujal riikides enamasti kannatavad sallimatuse all immigrandid või muuvärvilised, siis meie, siin läänemere kaldamättal, oleme vihased üksteise peale. Oleme üksteisega ebaviisakad, käredad, ülbed, üleolevad. Täielik elamus on kui vahel harva keegi sabast kinni haarab, et “Vabandust, kas teie suitsuvorst jäi sinna letiäärele?”. Muidugi on ilmselge, et on raske, aga eks inimene ongi nii loodud, et alati jääb puudu. Kui on raha, et osta Land Cruiser, siis olen kurb, et ei ole Ferrari jne. Ent siiski rõõmsaimad näod on mulle vastu vaadanud vaeseimates riikides.

Tulles tagasi selle vana-aasta jutu juurde, tahan ma öelda seda, et kõik, kes seda loevad täidaks oma kontod uueks aastaks suure kuhja viisakusvaluutaga. See ei maksa midagi, see ei sõltu poliitikast, palgast ega kasukamaterjalist. See on lõputu ressurss ning seda kasutades muutub ka õhk su ümber ilmselt paremaks. Võib-olla mitte täna või homme, aga miks mitte ülejärgmine aasta. Ja kui tundub et üldiselt midagi ei muutu, siis küll karma selle tagasi toob, ainult sulle, isiklikult. Tema ei unusta.

Malev, külmetavad jalad ja ülevoolav ohutus.

Täpselt need kolm märksõna ilmselt iseloomustavad kõige paremini meie nüüdseks juba 9 Austraalias veedetud kuud ja ning ilmselt saab nendega laias laastus kokku võtta kõik siiamaani toimunud ja võibolla mittetoimunud sündmused.

Alustades otsast siis loomulikult tuleb ilmselt peaaegu iga Eesti noor siia nö malevaviisaga ehk siis viisaga mis kohustab meid vähemalt 3 kuud töötama farmis kui me ka teise aastakese tahame siin liivases ja kuumas maailmanurgas veeta. Paar kuud pärast enda 3 ja isegi veidi enamat farmikuud mulle järsku torkas pähe, et tegemist on ju sisuliselt sellesama helde ja õndsa maleva või EÜE või misiganes ajaga, millest ilmselt enamike meie vanemad heietanud on. Kus küll Peeter kunagi lõkke ääres lembelaule laulis ja Mart Mallega lakas hullas. Ja põhimõtteliselt toimub siin farmielu elades samasugune noorte südamete lõimumine ning töö tegemine ainult et Peetri asemel on Jean-Marc ja Malle võibolla hullab Dave'ga ja mitte lakas. Rästikute asemel on heinas sadu kordi mürgisemad maod ning aasa peal loomad ei jookse ringi vaid põrkavad nagu pallid, kukrud ees. Paljudel juhtudel ei pruugi ka olla aasa, vaid lihtsalt liivane kuivanud kõrbemaastik. Loomulikult on võimalik teenida rohkem ka raha ja näha rohkem maailma, täpsemalt selle lõunapoolset nurka tegelikult. Aga siiski ma ütleks et working holiday on lihtsalt maleva upgrade ja üldsegi mitte paha upgrade.

Aga ega enamasti noor siiski pikalt malevas olla ei viitsi ja kisuvad enda poole suurlinnatuled, nii ka meid siiski metropoli poole tõmbas ja nii me sattusimegi elama Perth'i, Lääne-Austraalia pealinna, kus elab ligi 1.9 miljonit inimest. Pildi pealt tundub tõeline metropol. Kohale jõudes päriselu pilti vaadates aga selgub, et Tallinn kesklinna suurust metropoli ja ärilinnakut ümbritseb päkapikumaa, mis ei ole sarnane Eesti aedlinnadele kus aed ja linn käsikäes käivad, vaid tegemist on lihtsalt elumajadega, mis on kohati nii kokku ehitatud, et naabrid praktiliselt oma vihmaveetorusid jagada saavad. Legendi järgi pidavat uuemates majades olema, soe sest seal on soojustus ja topeltaknad. Siiamaani on olnud meil siiski au peatuda ainult majades kus tuul ulub ligi 2 cm laiusest “uksepraost” sisse ja paratamatult mõtlen aegadele, kus Eesti talves ahjuääres sooja sai. Kohalikud andsid hüva nõu, et hea soojuspump peab olema, proovisin kodus, on päris hea küll, aga jalad on ikka kuradima külmad. Tundub et peab kodust villaseid sokke tellima hakkama.

Kui aga villastest sokkidest rääkida, siis tuleb juba ka mängu fakt, et villased sokid puust põranda peal on kerge ohufaktor. Nagu lehm libedal jääl. Nali naljaks, aga ohutus ei ole Austraalias naljaasi. Kui ma Austraalia päeval pargis väikese neegripoisi käest lendu pääsenud kriketikurikaga peaaegu vastu nägu poleks saanud, siis ma ilmselt pakuks nende rahvusspordiks ohutustamise e siis kes kõige ohutumalt suudab läbi elu kulgeda. Malevas olles on ohutus teisejärguline, seal on metsik lääs, reeglid ei kehti ja võib vabalt flip floppides traktoriga sõita, tõusta tabureti peal püsti ilma working in heights loata ja tulistada püssi suvalises suunas. Linnas aga asjad nii ei käi. Linnas käib ohutus kaasas igal  sammul ja igal tööl. Tuleb selga panna kirevat värvi kollane särk, terasninadega saapad ja hankida endale luba. Luba teha raskete masinatega tööd, luba hoida haamrit käes, luba ronida redelile jne. Ma kindlasti ei taha väita, et ohutus mingi naljaasi on, aga kuskilt läheb piir. Kui tänava äärde kõnniteele on keegi labidaga augu kaevanud, siis ilmselt ei ole vajalik tervet tänavat igaks juhuks sulgeda. 

Aga muretsemiseks pole põhjust, never. Isegi kui midagi peaks olema, kallid sõbrad, siis no drama, no worries ja ärge muretsege ma “kindlasti” helistan tagasi!