Bumerang

„Mäletad, kuidas me eelmisel aastal veetsime oma vana-aasta viimase ja uue-aasta esimese päeva?“ küsis mu teine pool mult täna hommikul. „Farmis olime?“ vastasin mina. „Jaa, korjasime viinamarjadelt võrseid!“ vastas tema. Ja siis mul järsku plahvatas, et jeerum, see kõlab küll masendava aastavahetusena. Alates tatikaeast on see pigem assotseerunud ikka ilutulestiku, rosoljekuhjade ja šampusepopsatustega. Aga seal me olime - keset kõrbe, ei ainsatki ilutulestikku silmapiiril - ning läksime kell üheksast magama, et esimesel jaanuaril kell 5 tõusta.

Kuid nüüdseks on jaanuarist saanud detsember ning möödunud on ilmselt elu ühed vingeimad 12 kuud. Selle aja jooksul on tee mind toonud läbi Austraalia, Aasia ja Euroopa, koju, Eestisse. Sellesse imepisikesse küünemusta suurusesse riiki - Eesti, kus ma viimased kolm aastat pole püsivalt viibinud.

Peale igat siit pikemalt eemal viibitud perioodi on alati õhus selline ootusärevus. Niipea kui lennuki telik maad puudutab hakkab süda rõõmust pumpama sellist ootusärevust, et midagi on nüüd muutunud, midagi on teistmoodi. Kuid siis väljud lennujaamast ja reeglina ei ole muutunud mitte midagi. Vähemalt esmapilgul. Esmapilgul tundus kõik sama ka peale seekordset üle aasta aja ära oldud aega. Tormasin poodi, et osta suitsuvorsti, vürtsikilu, merevaiku, kohukest, kohupiima ja kõike muud head paremat. Maitsemeeled isegi ei olnud nende vastu tõrksaks muutnud. Vahest sinep võttis silmad esimese hooga veele, kuid siiski, milline äratundmisrõõm! Milline kohtumine nende vanade, maitsvate sõpradega, milline kulinaarne nauding! Ei olnud muutunud ka Eesti loodus, kus teed looklevad paksude metsade vahel. Mäletan kuidas Taanist naastes ma bussiaknast lihtsalt vahtisin puid, sest polnud ammu neid väga näinud. Oli imeline juba Tallinna lennujaamas wifi pakutavat meelelahutust nautida, täiesti probleemivabalt, aukudeta, tasuta, liinibussis! Oli imeline kodus, papagoi õlal, silmaklapp peas filme ja muusikat tõmmata, limiitideta!

Kuid see joovastav välismaa odoor hajub riietelt üsnagi kiiresti, kui sa Eestisse pikemalt plaanid jääda. Eks alati tulda ju lootuses, et kodumaa ootab sind ning loomulikult selle tähtsaim osa, pere, ootab sind niikuinii, loodetavasti ka sõbrad. Aga üldiselt, peale kolme kuud Eestis ei ole ma kindel, kas kodumaa enda praegusigi elanikke siia tahab või vastupidi. Ma tean, et on kohatu võrrelda omavahel Taanit ja Eestit või Austraaliat ja Eestit. Kuid siiski saab vaadata seda, kas Eesti liiguks nende kohtade suunas või neist eemale. Ilmselt võiks isegi võrrelda näiteks Indoneesiat ja Eestit. Ilmselgelt mitte majanduslikult või maksupoliitiliselt, aga kui võrrelda näiteks neid kolme riiki puht inimlikul tasandil, siis mulle jääb mulje, et kaotajaks jääb ikka Eesti inimene. Midagi pole teha, et Austraallane on oma eluohtlikult kuumast päikesest lolliks läinud ja naeratus on suule kangestunud. Midagi pole teha, et taanlase suu on naerule kangestunud üle Põhja-Jäämere puhuvast tuulest ja vihmast. Või et Bali inimene usub nii siiralt oma jumalaid, et see teda õnnejoovastusse ajab ning raha üle kindlasti ei kurda. Aga kogu selle edetabeli lõpus on ikka eestlane. Eestlane, kes on madalam kui muru, kui ta on vaene ja kes on kõrgem kui šeikide pilvelõhkujad, kui tal juba 1000 eurot pangakontol on. Kui mujal riikides enamasti kannatavad sallimatuse all immigrandid või muuvärvilised, siis meie, siin läänemere kaldamättal, oleme vihased üksteise peale. Oleme üksteisega ebaviisakad, käredad, ülbed, üleolevad. Täielik elamus on kui vahel harva keegi sabast kinni haarab, et “Vabandust, kas teie suitsuvorst jäi sinna letiäärele?”. Muidugi on ilmselge, et on raske, aga eks inimene ongi nii loodud, et alati jääb puudu. Kui on raha, et osta Land Cruiser, siis olen kurb, et ei ole Ferrari jne. Ent siiski rõõmsaimad näod on mulle vastu vaadanud vaeseimates riikides.

Tulles tagasi selle vana-aasta jutu juurde, tahan ma öelda seda, et kõik, kes seda loevad täidaks oma kontod uueks aastaks suure kuhja viisakusvaluutaga. See ei maksa midagi, see ei sõltu poliitikast, palgast ega kasukamaterjalist. See on lõputu ressurss ning seda kasutades muutub ka õhk su ümber ilmselt paremaks. Võib-olla mitte täna või homme, aga miks mitte ülejärgmine aasta. Ja kui tundub et üldiselt midagi ei muutu, siis küll karma selle tagasi toob, ainult sulle, isiklikult. Tema ei unusta.