"Mr. Karli Aau and
Ms. Olesja Peljuh, your plane to Denpasar is ready for
boarding...", kostis Perthi lennujama kõlaritest, kui me oma kottidega
läbi lennujaama jooksime. Loomulikult oli valuutavahetuses mingi error ja keegi
pidi peldikus käima ning siin me nüüd olime, otsaesine leemendamas,
flip-floppide pläterdamise saatel, jooksime lennuki poole. Lennukile me siiski
jõudsime, esmakordselt viimastena, mis irooniliselt kombel oli päris mõnus. Ei
mingit trügimist, ei mingit lennuki vahekäigus kõveras ootamist. Marsid sirge
seljaga sisse ja istud maha. Lendame!
Kuna meie senine kontakt
Aasiaga oli seni olnud ainult Hongkong, siis me olime valmis parasjagu suureks
šokiks. Maandudes hakkaski esimese asjana kohe silma lennujaam, mis oma punaste
telliste ja nõukaaegse olemisega kangesti Kuressaare bussijaama meenutas.
Ainult et seal oli kuum, kohutavalt kuum! Pärast me küll nägime ka lennujaama
uuemat osa, mis nägi välja ülišikk ja ilus. Mitte Taani moodsa arhitektuuri
moodi surmigavalt ilus ja korrektne, vaid rohkem selline Buddhade Lexus, särav,
keeruliste ja sofistikeeritud kaunistustega ja elevandiluust. Selle ilu
hoomamise kõrvalt tuli loomulikult kiirelt harjuda ka igasuguste hawker-itega,
sest Aasias ei ole turist mingi vabalt ekslev lontrus, vaid ta saab
konstantselt nõu ja pakkumisi, sõpru ja diile. Ning mitte mingeid, mul on sulle
suur allahindlus diile, vaid alati parimaid. "Hello my friend, you need a
hotel, boat, taxi, driver, excursion, scubadiving, drugs, prostitute?"
Unustage e-kaubamajad, see on äri, siin ja praegu, kohe nüüd või mitte kunagi,
pakkumised on kuumad! Otsustasime kiirelt- "mitte täna" variandi
kasuks ja haakisime end oma autojuhi sappa. Väike mees, kellel nimeks Yam Yam
toimetas kiirelt meid enda Daihatsusse ja liikluses me olimegi. Hoobilt olid
imestusest terve tee lahti ka meie silmad ja suud ning lahti nad jäidki.
Rollerid, igal pool rollerid ja veelkord rollerid. Liiklusreeglid, mitte kuskil
pole liiklusreegleid! Vahel mõni politseinik vehib kuskil kätega, aga liikluse
kuldreegel on siiski signaal. Kui sul pole signaali, pole sind olemas. Signaal
on sinu anna teed märk ja signaal on sinu - mul on kiirem lase mind läbi või sa jääd alla - märk. Signaal on sinu
iga märk ja pühakiri! Hoolimata esmapilgul täiesti kaootilisena tunduvast
liiklussüsteemist, mis pigem meenutab sattumist mingisse pesumasinate
matrjoškasse mille sisu on täis autosid ja rollereid tundub see liiklus paari
nädala pärast täiesti okei. Pean tunnistama, et ilmselt on ohtlikum Tallinnast
Kuressaarde autoga sõita?!
Koha peal maha rahunedes
torkab kohe silma inimeste suhtumine, just kohalike inimeste, kes sulle näole
naelutatud naeratuse saatel on valmis kasvõi aluspesu vahetama. Selle üle sa
oled siiralt rõõmus ja ahhetad rõõmust täpselt nii kaua kuni sa ööklubis oled
poole rahast vetsus, kätepesija -kuivataja mehele, maksnud. Kuid isegi kui nad
on parasjagu ahned, ei saa seda alati pahaks panna. Tuleks leppida sellega, et
sina oled see jalgadega šortsides rahakott ning nemad tahavad sult maksimumi
pigistada. Mõnele tundub see väga pealetükkiv, aga kui õigesti nendega suhelda
siis võib alati nalja saada, kõigil. Ei maksa stressata, pigem siis juba
nautida, et sa saad neile vähemalt mingilgi moel kasuks olla. Nagunii tuled
nende paradiisisaarele risustama ja lebama, et siis kõik sitt endast sinnapaika
maha jätta ja õnnelikult 5000 km eemale tagasi koju prügi sorteerima lennata.
Kui need süümepiinad
kohalike prügiprobleemide pärast kõrvale jätta, siis Balil on pakkuda ilmselt
kõike - randu, templeid, surfikohti, ööklubisid, paradiisisaari,
snorgeldamist, paraplaanimist jne. Kõik on olemas. Surfamine oli üks tegevusi,
mida ma olin tahtnud proovida alates Austraaliasse saabumisest. Alati aga
suutsin leida mingi ettekäände – miks mitte veel. Kuta rannas sai see wet
dream aga lõpuks ära tehtud. Rand minusugusele rookie-le
täpselt paras. Väga mõnusad, ent siiski kohati surfilaud üle pea näkku, lained
ja palju rotikaid kohalike surfikoole, kust odavalt esimesi näpunäiteid saada.
Ja nii sai ka esimest korda ühe korraliku hiigelplaadiga esimesed triibud
tehtud. Madalal vees ja 60% cheat-ides, aga siiski, triip on triip
onju. Ma pean ütlema, et see esimene kord kui sa tõesti suudad selle laua peal
mõnda aega püsida on täiesti orgasmic. Ja nagu kiimaste
meestega kord juba on, siis seda tahetakse veel ja veel, uuesti ja uuesti.
Kiiremini kõrgemalt ja kauem. Igale algajale surfijõmmile, kes varem ookeanis
pole ujunud, aga ütlen, et enne kui lähed vette, vaata ette ja igaks
juhuks taha ka. Nii võid ennast mõnest kergemast või raskemast ehmatusest
säästa. Aga proovida, kindlasti ja korduvalt, soovitan soojalt või ka külmalt!
Loomulikult ei pääse Balil
mööda templitest. Saar on täis pikitud tuhandeid, ja ilmselt rohkemgi,
templeid. Templihierarhia on umbes selline, et kõigepealt on igal mehel kodus
oma väike tempel, siis külas, siis maakonnas ja lõpuks on terve saare peale üks
peatempel. Ja ikka selleks et oma jumalatele ande panna saaks, et hoida nende
tuju hea ja et nad viitsiksid ikka oma tööd teha. Usk on ka see, mis kõikides
külades tundub inimesi väga tihedalt kogukonna sees siduvat. Ei ole mingit
omapead uitamist. Näiteks kui külas sureb üks peremees ära, siis nädal aega
käivad teised küla mehed lese juures vaikivaks toeks. Nad ei tohi midagi
küsida, kui just ei pakuta, ei mingeid nõudmiste esitamisi, isegi magamiskohta
ei tehta, magad seal kus oled. Aga siiski, kõik on ühtsed, hoiavad kokku, ei
isetse. Templite disain aga on väga sarnane, iseloomulikud kõrged
kolmnurgataoliste postidega väravad on nii igal majal kui ka templil. Loomulikult
on väga palju käsitööd ja kõike muud, aga sellesse ma ilmselgelt süübima ei
hakka, sest midagi pole teha, ma ei ole pädev. Küll aga oli üks tempel, mis jäi
rohkem meelde oma mobster-ahvide tõttu, kes sul kotist kõik
lahtised asjad võisid ära varastada. Süüdistama peab siinkohal taaskord
turiste, kes hoolimata keeldudest ikka banaan käes sinna ronivad ja pärast
imestavad, miks ahvid neid taga ajavad. No võta kinni onju? Küll aga sai neid
ahve vaadates mulle selgeks see, et minu jaoks ei ole selge, kuidas on inimesi,
kes ei usu evolutsiooni. Sest vaadates neid väikeseid elukaid banaani oma
pisikeste sõrmedega lahti koorimas oli küll tunne, et see on lihtsalt mõne
karvasema mehe laps. "Ja veel nii armas!" lisaks Olesja. Tõenäoliselt
siiski mitte. Ma loodan. Loomulikult aga kaasneb kogu selle templimõlluga
selline iidne vibe, mis tundub samal
ajal nii täiesti uskumatu, aga ka suht Indiana Jones. No mis teha, rikutud me oleme. Igaveseks.
Loomulikult ega kaua seda templis olemise ja hinduismiga sügavalt tutvumise osa
teha ei jaksa kui just väga pühendunud turist ei ole. A’la selliseid, ma
ütleks, valgeuskseid seal ikka aeg-ajalt pühas vees kümblemas nägi. Puhtaks
seal võib saada, kuigi ilmselt suurem on tõenäosus mustaks saada.
Kui vaimutoitu on templis piisavalt
sisse ahmitud siis õnneks on seda alati väga lihtne kuskil peotänaval või
rannas endast välja raputada. Aktiivsematel tänavatel on peopäev iga päev ja
vahel on mõnesse klubisse sisse astudes tunne nagu oleks sattunud kuskile
paralleeluniversumisse, kus pole ei troopilist kuumust, uberikke maju, rotte,
papagoisid ahve ega madusid. Küll aga võib kohata nooremapoolseid rikkamate
riikide turiste, kes troopilises kuumuses kohati üldse endale riided selga
panna unustavad. See kohe kindlasti kiitust väärt pole ja eks nii ka kohalikel
meestel arusaam välismaa naistest võib parasjagu keerdu minna. Austraalias
olles räägiti päris palju ka Balil ja Tais klubides ja pubidest antavatest
jookidest, mis halvemal juhul võivad teie viimasteks jääda. Põhjus nimelt siis
selles, et asiaadid, sellised üliefektiivsed nagu nad on, vahel oma kohalikku
kärkunni araki metanoolist tegema kipuvad. Teatavasti metanool on siis etanooli
kuri kasuvend, kes teil järgmiseks päevaks palju kõvemaid probleeme kui peavalu
tuua võib. Küll aga on ta odav ja nii võibki sellise reha otsa astuda. Küll
soovitatakse seal jälgida oma joogitegemise protsessi ja mitte juua
kokteile jne, aga no come on ma olen puhkusel, ma ei hakka ju
baarmeniga siin anaalitsema et ta mulle mingit demosegamist teeks. Aga üldiselt
proovige end mingitest väga shady-dest kohtadest eemale hoida. Need
korrad kui me aga klubis käisime oli õnneks meie ainsaks jääkproduktiks kehva
pea ja Less oli ühest kõrvast kurt. Aga see läks üle.
Peale
kahte nädalat Balil oli meil loomulikult väga kahju ära minna, sest selle koha
selline easy going vibe ei ole midagi sellist mille vastu
saaks midagi olla. On täiesti lihtne ja aktsepteeritav unustada ära oma mured
ja päeval rannas surfida ning õhtuks päikeseloojangus lesida ja mõnusat mahedat
Bintangi kõrvale rüübata. Aga kuna alati kõike nagunii ära rääkida ei jõua,
siis altpoolt võib vaadata ka meie videomärkusi. Kuna tegemist on ikkagi päris
pika amatöörvideoga, võibolla lausa lühifilmiga, siis soovin pikka närvi ja
mitte väga kriitilist meelt. Ja vabandan heli pärast paaris kohas! Head vaatamist.
1 kommentaar:
Ma olen lennukile jõudnud nii, et uksed olid juba kinni ja nendest pidi vaakumi jälle välja laskma... psssssssssh
Postita kommentaar