Friends

Ma tahaks selle tänase überarmsa postituse pühendada oma sõpradele. Kurat, fakt on see et inimesel võib olla olemas kõik faking asjad mida ta saada tahab, nii palju pappi kui ta ever suudaks ihaldada, aga kui tal sõpru pole, siis ta on nagu koer ilma kuudita. Tal on lihtsalt külm, märg ja tal ei ole oma kohta kuhu murede eest peitu pugeda. Mina, õnneks julgen ennast lugeda nende inimeste sekka, kellel on olemas proper sõpruskond. Samas, ma isegi ei tea päris täpselt kust nad mulle tekkinud on, mitte et see midagi loeks. Aga ilmselt omasugused ikka leiavad üksteist. Minu lemmikfaktoriks sõprade juures on see, et nad on nii totaalselt erinevad. Neid vist saab tõesti igasse kategooriasse jagada- kes on ülbe, kes on rõõmus, kes on loominguline, kes on tark ja nii edasi. Aga just see, et nad on nii faking erinevad on täiesti super duper lemmiktegur. Kui feisbuuk püstitab sulle ülesande, et selekteeri endale välja sinu super parim sõber siis minu arust peaks olema selle jaoks ka mingi eraldi sõprade võrdõiguslikkuse eest võitlev foundation. Sest no mis kuradi faking moodi sa saad oma sõpru grupeerida nüüd paremateks ja halvemateks. Noh, muidugi on mingid inimesed kellega sa võibolla tihedamalt suhtled, aga see ei tee neist ju parimaid, vb siis lähedasemaid. Mingit põhjust ei ole ju grupeerida oma sõpru parimateks, halvemateks ja siis veel mingid kes sinna vahele jäävad. Sest no minge palun pe"#€e, kust otsast on see inimene sinu sõber kes on halb sõber, no ilmselt siis ei ole sõber või sa lihtsalt feigid tema tolereerimist. Kui on sitt sõber, siis ilmselt ta ei klassifitseeru üldse ju sõbrana. Sõber on see inimene, kellega sa ei pea vahepeal kasvõi aasta aega üldse suhtlema, kuid kui te kohtute siis seda tunnet ei teki vaid sa näed teda kui inimest keda sa just eile alles nägid ning on millest rääkida. See on nii lihtne värk, mitte mingit kunsti pole, ei pea mingit teksti endast välja pigistama ega ennast kuidagi feigilt väljendama ning mingit võltsi kiitust pressima. No üldiselt, feigilt ei tasu ennast üldiselt kunagi väljendada, isegi siis kui olukord tundub sitemast sitem, ausus toob august välja pareminikui kapsas. Kui asi on õige, siis loeb sinu arvamus olukorrast, mitte see kuidas sa kellelegi suudad perse pugeda. Ma vihkan pugejaid, see peaks olema seadusega karistatav. But the bottomline is- kui teil on häid sõpru, siis hoidke neid kõiki. Vanasõna et ütle mulle kes su sõbrad on ja ma ütlen sulle kes sina oled peab 150% paika. Vanarahvas pole siiamaani eksinud, ilmselt ei eksi ka edaspidi. Props ja olge tublid, kiisud!

Inspireerituna tähtpäevast

Täna hommikul üles ärgates teadsin ma et hommik on natuke erilisem. Erilisem mitte selle pärast, et täna on vaba päev vaid meie oma Vaba Riigi 92. aastapäev. Ärkasin siis ülesse optimistlikult, et minna paraadile, kuna see põhimõtteliselt akna all mul toimus, kuid siiski jäi see minek lõpuks ära, bummer. Siis ma otsustasin et viskan telekast pilgu peale, kusjuures ma pole kunagi varem paraadi telekast sihilikult vaadanud, kuid täna oli selline tunne et nagu siiski võiks ju kord aastas nii ärgas olla. Kindlasti on palju inimesi kes ütlevad, et kellele seda kuradi paraadi ja kaitseväge üldiselt üldse vaja on ning et meid litsutaks sõja ajal laiaks nagu putukaid jne. Mina aga nende inimeste hulka ei kuulu, kes ajateenistust ebavajalikuks ja paraadi mingiks mõttetuks tseremoniaalseks tsirkuseks peaks.

Nimelt, enne ajateenistuses käimist olin ma samal seisukohal, et kellele on seda jama vaja ja ma raiskan seal oma elu, lähen paksuks, õnnetuks, saan peksa ning üldse see on lollus. Aga tagantjärele mõeldes on see puhtalt mingi teismelise poisikluti vääksumine, viitsimatus ja teadmatus. Loomulikult ei ole ma esimene ega ka viimane, kes jääb niisugust arvamust jagama. Kuid stereotüüp, et kaitseväelane on loll ja taunik, kes ei ole keskkoolis, miks mitte ka põhikoolis, hakkama saanud või kes kukkus ülikooli esimesel kursusel koolist välja on absoluutselt vale. Muidugi, erand kinnitab reeglit nagu igal pool. Aga ajateenistus on koht kus peaks ära käima iga viimane kui sellisel arvamusel olev nolk justnimelt, sest peale kohustuse on see elus üks ainulaadsemaid kogemusi, mida ei saa mitte kuskilt mujalt osta ega hiljem naljalt järgi teha. Teisest küljest aga on see vajalik, et kasvatada inimestesse kõige lihtsamat distsipliini, kõige lihtsamaid ent samas vajalikul hetkel täiesti eluks vajalikke kogemusi. Meil oli pataljonis mehi kes polnud elu sees oma vooditki korda teinud hommikul või kirvest elus käes hoidnud. Kuid peale distsipliini kasvab seal tegelikult seesama patriotismitunne, seesama tunne, et sa oled oma kodumaal, eesti muld ja eesti süda, ning sa oled selle maa eest andnud oma sõdurivande. See tunne, millest mina sain aru siis kui Pärnus vabariigi aastapäeva paraadil ka ise osaledes tervitasin härra Ilvest ning hiljem Eesti Hümni lauldes silmad tilka kiskuma hakkasid.

Patriotismi vastu on ka kindlasti palju sõdijaid, kes soiub et see on mingisugune fabritseeritud lollus, sest ainult laulupeo ja vabariigi aastapäeva ajal ja mõnel päeval veel ollakse sõbrad ning lauldakse, et kõik on eestlased ning et nad ikka kavatsevad jääda ka selleks, aga hiljem taoks kõik üksteisel parema meelega ninad paiste ja selveris pigem ühmaks müüjale "loll" vms, kui see ta kilepakis piima kilekotti ei pane. Kui ma leian, et piisab ka sellest, et me suudame ennast ühekski päevaks kokku võtta. Vähemalt on see parem, kui see, et meid peaks tabama mingi loodusõnnetus mis 10% neid soigujaid siit armsalt Maarjamaa mullalt kõrgemate instantside juurde hauatagust elu elama saadaks. Ega ei peagi ju olema sellist overpatriotismi, mis mingil hetkel saavutab pigem tsirkuse taseme, kui vabadusekaitsjatest radikaalid mõnd teise rassi esindajat tümitavad lihtsalt tema vale tooni pärast. Või veel hullemateks inimesteks ma loeks neid kes autodega, eesti trikoloorid külje peal lehvimas, kuskil täis peaga, üle kiirusepiirangu normi ja läbi trollipostide ringi kihutavad. See kindlasti ei ole nii ehe, ei see isegi ei kannata võrdlust mida sa saad tol päeval, kui te koos lubate eestlasteks jääda. See on päev, mil laskem kõik endas see väike patrioodililleke tärgata ja lihtsalt tunda rõõmu et kõik on hästi. Sest see et meil palku kärbitakse ja inimesi koondatakse, ei ole kindlasti kõige hullem aeg mida see riik on näinud. Ka tänase paraadi ülelend hävitajate poolt kindlasti tuletas mõnele vanemale inimesele palju hämaramaid aegu, mil tõelised õudused juhtusid.

Selleks peab siiski iga eestlane seisma külge-külje kõrval ning hümni ajal tundma kuidas südame alt läheb soojaks, kasvõi veidikene ning tunda seda tunnet ja teada et järgmine aasta saab jälle seda tunda. Isegi kui seis on mäda nagu keskturu õun.

Ja veelkord palun, ärge üle tõmmake selle liigse patriotismiga, see on veel rõvedam kui selle puudumine oleks.

"Trick!"

Kurat küll, alati on väga tore vaadat neid filme/ sarju misiganes asju, kus kõik asjad lõppevad hästi- kõik saavad õnnelikuks, leiavad endale armastuse ja siis on hullult häppid ruudus nagu üks faking tõeline ameerika unelm. Kuid let's face the fact, see kuradi õnn ei jõuagi kaugemale sellest et plakati peal on inimesed kelle naeratused on photoshopis ilusaks tehtud. Ehk siis kokkuvõtvalt kergelt feik värk. Oojaa, ma olen nii õnnelik mul on kõik korras ja ilus ning rutiini tempel on nagu pähe kinni taotud. Mitte et ma oleks nüüd mingi eriti kibestunud inimene, sest ma ei ole kunagi kedagi armastanud, et ma olen mingi idikas ja ma pean elama kuskil kuudis, ei vastupidi, ma olen kõiki neid ilusaid, fantastilisi emotsioone tunda saanud ja tõeliselt head tunnete lainete peal driftinud. Muidugi, see kõik on superilus ja seda väärt, iga inimene peaks seda kogema. Aga lihtsalt on nagu vahe sellel millest sa unistad ja mis on see reaalsus mis sulle jalaga näkku lööb. See tallanumber mis sulle vahetu elu poolt näkku pressitakse ei pruugi olla nii ilusa ja perfektselt sümmeetrilise kujuga kui see kook millest sa unistasid. Jaa, sa mõtlesid et kõik läheb loogilist käiku pidi. Jaa, sa mõtlesid, et sul on koer kes situb sinu maja ees olevasse tulbipeenrasse samal ajal kui sa oma jumalike kaksikutega jalutamas käid, kes suureks kasvades oleksid sama siniste silmadega nagu Vera Farmiga ja kellel oleks sama kaunis tagumik nagu J-lo-l (eeldusel et nad on female). Mitte et sa tahaks oma lastest nii mõelda, aga siiski on reaalsus see et sa pead ennast müüma igal võimalikul kombel. Sa pead koguaeg tõestama kellelegi et sa oled väärt oma ande jagamise eest võrdset tasu saama. Et sa oled piisavalt vinge inimene et sa saaksid endale oma kabineti. Fuck yeah, hell yeah ja kõik muud yeah-d sinna otsa ka veel. See on sitt unistus- odav, vana ja klišee. Sinu unistuseks peab olema kõik see mida sa tahad teha, kõik see mida sulle meeldib teha ja mida tehes sa tunned et sa nagu oleksid eufoorias. On inimesi kellel on see unistus olemas lapsest saadik ja on inimesi kellel seda unistust pole. Nii tobe kui see ka pole, siis mina olen see inimene kellel pole unistust, kellel pole oma Himaalajat mida vallutada ja kes leiab end järjekordset kooli lõpetades mõttelt et mida perset ma selle diplomi/ tunnistuse/ misiganes aumedaliga nüüd peale peaksin hakkama. Kas ma lähen nüüd tööle ja lükkan oma diplomi lauale tõendamaks seda et ma olen sitaks tark isegi siis kui ma tean et kui mind panna battle-isse mingi kohaliku spetsialistiga kellega kõrvutades ma paistaksin välja nagu tõeline idioot. No ei, nii halba valgusse küll ennast panna ei tahaks.

Kõige lahedam on see, et ma isegi ei tea mis ma selle jutuga öelda tahan. Kedagi niisama sõimata pole mõtet, kui see oleks argumenteeritud siis ma saaks seda kutsuda konstruktiivseks kriitikaks, aga NOT! Ja muidugi see eneseleidmise jutt ei ole ka just mingi eriline uudis igale vähegi mõtelda suutvale inimesele. See on veel odavam kui jalgratta leiutamine, aga no kui sa selle postituse läbi lugesid, siis alati on võimalus end anonüümsete kommentaaride näol pettunud vihast pimestunult välja elada!

The battle of sexes

Eile sattusin töökaaslasega vaidlusse, mis käis selle üle, et kas õigem või parem juht oleks mees või hoopiski naine. Eeldatavasti mina siis olin selles šovinistliku macho rollis, kes pidi ühele klassikalisele täiesti tavalisele terve mõistuse juures olevale naisterahvale selgitama miks mehed võiksid paremad olla juhtidena. Nii autojuhtidena kui ka muude juhtidena, tööl ja igal pool mujalgi. Ühesõnaga, mina kui ilmselt suhteliselt suur vanamoodsuse fänn püüdsin väita seda, et moodsate naiste karjääriredelil ronimise püüdlus kuskile suurte korporatsioonide etteotsa ja meeletu võimuihalus ning nähtamatu kohustus maailma poolt sellel redelil edasi ronida on mingisugune kaasaegse ühiskonna loodud lõks, mille poole paljud naised jooksevad. Jooksevad nagu hullud, ronivad ja õpivad ning higistavad niikaua kuni avastavad, et nende elus ei ole mitte miski mitte sittagi midagi väärt. Kuhu jäi mu armastus? Kuhu jäid mu lapsed või siis isegi kui nad on olemas, siis nad on suure tõenäosusega mingit jõukad juhmardid, kes koolis paksule poisile jalaga perse löövad ning miks mu mees noorema naisega nahhui tõmbas või lihtsalt mingit seanahka veab konstantselt. Nii istubki see naine lõpuks oma lõputu karjäärihunniku otsas ja avastab, et ta oleks ilmselt ka väga superõnnelik kui ta lihtsalt pagarina oma bakery-s oleks töötanud või teinud midagi muud lihtsat, mis talle meeldib, mitte oma päevi veetnud koosolekutel mingit korporatiivset pläusti suust välja ajades ja ülemuste ees lömitades.
Ja asi pole mitte ainult juhtimises- naised lausa jooksevad tormi töödele, mis on traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaa (naisehitajad, naismehaanikud ja naissõjaväelased jne). Kõik see on mingil jonnimise eesmärgil, et "mina saan ja oskan ka seda teha kui mehed seda teha saavad". No aga milleks? Mehed ei ole ju naiste peale kadedad, et nemad ei saa kududa või solaariumis käia, kui noh, loomulikult igasugused metroseksuaalid, triseksuaalid ja ma ei tea mis kuradi ilmaeluimed välja jätta hetkeks. Siiski on fakt, et naine ei saa olla nt. tööde peal, mis on füüsiliselt rasked, aga selle peale kohe agaramad naised kindlasti vaidlevad vastu, et nemad kohe läheks trenni ja pumpaks ka end üles. Just nagu mehed seda teevad.
Aga asi pole selles, et ma keelaks naistel seda teha. Asi pole selles, et ma kardaksin nüüd mingit mehaanikutest traktoristnaiste armeed meestelt tööd võtmast. Ei, sugugi mitte. Nii keeruline kui see ka ei tundu, siis ma pigem pean ennast naiste poolel olevaks isikuks, kes nii nagu traditsioonidele kohane peab lähtuvalt meie ürgsetest instiktidest meest tugevamaks pooleks ja naist tema väga tähtsaks toeks. Ning kui sinna laps ja vb teinegi juurde liita, siis võib saada kokku täiesti okei perekonna. Perekond tähendab et igaühel on teatud aja jooksul täita üks roll, mis elu jooksul muidugi transformeerub lapsest vanemaks ja vanavanemaks ja vb veel paar astet. Kuid fakt on see, et isegi siis kui mees karunahk ümber perse oda käes metsas ringi jooksis, siis naine hoidis kodus lapsi ja kodukoldel elu sees. Kui see nüüd võtta vundamendiks, siis siit tulenevalt langeks teatud ametite ja ühiskondlike rollide puhul minu eelistus meestele. Ja seda sellepärast, et jahtimine nõuab teatud oskusi, ning ka füüsilisi ja psühholoogilisi eeldusi mida kudumine ei nõua. Kindlasti enamus naisi tahaks selle kirjutise peale mind ise odaga metsas taga ajada, aga taaskord, te olete disainitud siin maailmas olema soojad, südamlikud ning koduhoidjad haldjad, kes peaksid olema oma mehele siis nagu kaardilugejad sellel käänulisel, libedal rallirajal, mis tähendab väga võrdseid ja eeldab mõlemalt tähtsaid rolle, sest mees naiseta on siiski kui peata kana. (kui keegi loeb siit välja et naine peab olema kodus tegema mehele süüa, nõeluma sokke, seksima alati vajadusel, õlut ette tooma teleka ette, lapsi kantseldama ja tube koristama, siis te olete feminist, sorri!)

Kes veel ikka mind ei usu, siis kuulake seda lugu: http://www.youtube.com/watch?v=vQh112HQsoE ja mõelge nüüd igaüks ise kui palju need šovinistidest mehed teile tegelikult meeldivad.

Ära kadus!

Kuna viimase aja vintsutused on mulle paari päevaga päris huvitava põntsu pannud, siis mõtlesin, et võiks ju rääkida sellest, mis tunne on kahe päeva jooksul kaotada täiesti out of nowhere oma kodu ja töö. No ma võin öelda, et tegelt see pole üldse nii hull, see on lihtsalt nii hull, et hoopis pull on. See on olukord, mille juhtumist sa ootaksid ainult kuskil filmis, ent nii tragikoomiline kui see ka poleks - see on päris. A no mis teha, shit happens ja life goes on. Muutused on head ja neid ongi vaja, ega mingit jalgratast selle jutuga ei leiuta.

Kuid teine asi, mille kaotamisest ma veel tahaksin rääkida, on märksa proosalisem ja ehk veidi romantilinegi. Selle kaotus tundub kaasaegsele inimesele täieliku suremisena - temalt võetakse ära kõik eluks vajalik - jah, jutt käib elektrist, sellest samast maagilisest nähtusest, mille Franklin oma lohega kõuetormis tilbendades avastas. Nagu nii mõnegi asjaga siin ilmas tänasel päeval, inimene lihtsalt mugandudes muudab ennast igatepidi nii kuradi sõltuvaks, et ta on hullem kui heroiinisõltlane. Ja kõige hullem on see, et selle probleemi vastu pole AA-klubisid, on ainult üks klubi mille nimi on EE. Ning EE pole mitte mingi tugigrupp vaid tõeline Scarface selle kraami jagamiseks - suur diiler, ainus diiler. Ning problem ei teki enne kui elekter kaob. Kas ei kõla mitte veidralt? Kuid selle elektroluminestsents-džunglis, neoontulede ja prožektorite valgel ringi loivav inimloom lihtsalt ei mõistagi enam selle eheda, romantilise ja sooja küünlavalguse väärtust. Ning teine suurepärane asi, mis elektri kadumisel selle sensuaalse valgusmeeleolu juurde tekib on vaikus. Sul on kodus totaalne haudvaikus ning lihtsalt mõtled, et keegi võiks selle põhja keerata nii et sa ei kuuleks ka veel viimast summutatud naabrite müra.

Aga sellest pole hullu. Igatahes kui pöörduda tagasi elektri juurde, siis reaalsus on see, et kogu kaasaegse inimese elu on üles ehitatud sellele samale maagilisele nähtusele. Kui võtta ära Tallinna linnalt elekter paariks tunniks, oleks juba selle väikese ajaga garanteeritud totaalne kaos, marodöörlus ja kriisiolukord. Kuid peale selle kasvatavad inimesed jätkuvalt end lollimaks. Mida me teeme kui me ei tea isegi küünlavalgel minna oma sõbra sünnipäevale, sest näoraamat ei informeeri meid? Või mis veel parem, kui näoraamat enam ei soovita mulle, kes võiks mu sõbrad olla, sest tema mingitel põhjustel nii arvab. Koolis enam lapsed ei teaks üldse, kes oli Tammsaare või kui must lagi oli J. Liivi toal, kui nad oma iPod-i audiotarkust alla laadida ei saaks. Lõppkokkuvõttes on ilmselt risk, et kui juhe seinast välja tõmmata, siis on ka lihast ja luust inimesel vähemalt mõistus võetud ja alustame kõik uuelt lehelt, mina kaasa arvatud!