reede, 6. märts 2009

Tere tulemast maailma, tere tulemast!

Welcome to Estonia, it sucks ass, but it is fun as hell. 2009. aastal pole mina jõudnud absoluutselt mitte ridagi täiendada oma blogi. Kuna aga on kätte jõudnud õnnis majanduskriis, siis on tekkinud minule hetked, mil sellest rääkida. Minule on selle kriisi kulgemise jooksul aina süvenenud mõte, et Eesti "sinimustvalges" Vabariigis on midagi väga mäda. Siinkohal tsiteeriksin oma kunagist tööõpetuse õpetajat põhikooli ajal, kes esitas mulle joonest mõõdasaagimise kohta sellise retoorilise küsimuse:"Kui sa autoga kraavi sõitma hakkad, siis sa ju ei anna gaasi juurde!?" Kuid nüüd mul on tekkinud väga mulje, et meie uhke riigikene siiski trügib ajutult mingisuguste pseudoväärtuste poole ise samal ajal mitte millestki aru saades. Kuidas saab nii olla, et kõik päevalehed kisendavad kriisist, kus inimesed järjest jäävad ilma töödest, ei saa palka ja firmad langevad pankrotisajus nagu metslased mingis Braveheart-i lahingustseenis ning peaministri nägu on sama muutumatu kui Barbie kaasal Ken-il, samal ajal väites, et kõik on korras ja varsti viskame euromüntidega kulli ja kirja.
Ja siis lähenevad valimised on jälle tööle pannud ajakirjanduse vahendusel töötavad pasakahurid. Musta pori näkku lendab vasakult ja paremalt, ülalt ja alt. Vaieldakse nagu väiksed lapsed, ainult et kaalul on suuremad vahendid kui liivavormid või kühvlid. Mängus on inimeste elud, mis kõige hullem- meie kõigi omad. Ühesõnaga, miks on nii et eestis on valdav enamus poliitikuid mingisugused sulid ja pätid. Mis kuradi mikroskoopilised godfatherid nad on. Fakk, teen ise seaduse, rikun seda ja siis seadustan oma rikkumise. Sorri, kui on kuskil olemas ka ausaid poliitikuid, kes tõesti rahva huve esindavad, aga minul ajab igasugune poliitiline SITT okserefleksi peale. Ja siin on üldjuhul küll selline olukord, et pole mingit opositsiooni koalitsiooonile kaigaste kodaratesse loopimist. Ei maksa vinguda keskerakonnal ega ka reformil või IRL-l, minu arust käib asi vanasõnajärgi:"pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad". Ja mingi poliitik vastaks mulle selle peale:" aga tule tee paremini siis?" Mina pole mingi poliitikuhingega, ma olen selleks liiga imelik ja otsekohene ma arvan. Minu ettepanek aga oleks selline, et rahvasaadikutele võiksid olla kehtestatud mingid standardid. Neil peaks olema mingi teatud haridus, teatud töökogemus oma valdkonnas. Nad peaksid olema tõelised oma ala professionaalid, kes on hingega asja küljes, mitte hingega üksteisele sitaloopimise peal väljas!

Kommentaare ei ole: