Ma olen oma elus näinud ühe korra nii õudset unenägu, et ma üles ärgates olin kaetud külma higiga ja tõesti ootasin, et nüüd viiakse mind kinnimajja istuma, õnneks peale kolme ärkveloldud sekundit juba saabuski kergendus, et tegu oli vaid väga halva unenäoga. Nüüd aga meenutage, kuidas te kas täna, eile, üleeile, paar aastat tagasi või ükskõik mis hetkel oma teadliku elu jooksul vaatasite mõnda reality show´d, mis on viimastel aastatel eriti popiks saanud. Vat see on õudusunenägu, mis kuidagi ei taha lõppeda. Mina jagaksin need kahte kategooriasse.
Esimene reality žanr siis on selline pööbli lolliks tegemise koht, kus pannakse kokku ca 10-20 tavalist inimest. Pannakse nad siis kas kõik ühte tööd tegema, ühte majja kinni, ühele saarele kokku elama või siis mingeid lakutud, väidetavalt rikkaid - ent siiski mehi, kes ilma saateta vist keppi ei saakski - machosid taga ajama. Saadetesse korraldatakse mingisugused katsed või castingud nagu neid armastatakse nimetada ning tekitatakse kandidaatidele illusioon, et nad on millegi poolest erilised ja väärivad enda prožektorivalguses näitamist. Noh, tegelikult nad ongi ju erilised, nad sobivad hästi sinna saate stsenaariumisse, mille eesmärk on igasugu skandaali tekitada, millest elu24 hiljem vahutada saaks. Pakuks, et on välja mõeldud mingi psühholoogide abiga tekitatud skeem, mille järgi tuleb võimalikult vastuolulise iseloomu, vaadete või olemusega inimesed ühte tuppa kinni panna, et nad kaklema hakkaks. Nagu paneks torusiili sisse hõbepaberit, et väikse paugu saaks. Ja reeglina mingi aja möödudes need inimesed hakkavadki igasugu trikke tegema. Reaktsioon hakkab toimuma - inimesed armuvad, kaklevad, sebivad, seksivad ja karjuvad. Loomulikult ei puudu õigest reality'st ka pihitool, kus saab rahus teisi selja taga tervele Eestile bitchida - secret well kept. Kui katse on täies hoos, siis rahvas elab kogu südamest kõikidele pseudostaaridele kaasa ning kõik Nõia-Intsud, Baari-Paavod ja Farmi-Gabrielid kaunistavad järgemööda r-kioski esiseid kollaseid plakateid. Kuid siis saab saade läbi ja kuulsus kaob. Farmi Gabriel ei ole enam kuum ning peab autosid pesema ja Baari Paavo otsustab hakata ehitusärimeheks, kõik haihtub.
Teine reaalsussaadete liik, mis eriti on viimasel ajal pead tõstma hakanud on saated, kus mitte tavainimesed end lolliks ei tee, vaid seda teevad hoopis kohalikud meie oma Eestimaa "tähed", nagu tavatsetakse öelda. Need vaesed julged tähekesed, kes juba niiväga võibolla Kroonika esikaanele ei peakski nagu igatsema, neid väntsutatakse nagu väikeseid kassipoegi. Paneme Piret Järvise tantsima, sest ta tantsib samahästi kui kolmejalgne taburet ning kindlasti on vaja siiamaani minu välimuselt (mitte kindlasti vaadetelt) lemmikpoliitik Evelyn Sepp laulma panna, mis kõlab nagu teerulli alla jäänud kass Cindy Lauperi lugusid laulmas. Selle formaadi juures tekib mul juba väga suur küsimärk, et mille kuradi pärast te sinna ronite? Raha ju selle eest ei maksta ja vaevalt mõni valija selle kohutava lauluhääle eest sind valimishäälega premeerib. Ja veel võiks mainida ära käimasolevat sarja veinimõisast, mis on ikka ehtne tööinimese mõnitamine. Meie tuntud inimesed - äkki peaks lausa ütlema et koorekiht, vingub mingis sarjas nagu väikesed lapsed, et ta ei jaksa ja jonnib kui keegi teeb temast vähem tööd. Ma olen kindel, et kõik eesti mehed, kes vähegi on mõne kivi töö juures paigast liigutanud, istusid teleka ees käed kramplikult rusikas. "Häbi, häbi", ütles mulle ema väiksena selliste asjade peale.
Kokkuvõtvalt ma võrdleks neid saateid ühe korraliku peerunaljaga. Sest peerunalju tehes saab peaaegu alati kindel olla, et keegi ikka ju naerab ja isegi kui kõik ei naera, siis vahet pole, ma suutsin vähemalt mõned inimesed naerma ajada ning mõne hetke pärast keegi ei mäletagi seda labast ja mõttetut nalja. Samuti on ka reality puhul kõik ju tegelikult rahul - meie vahime kodus seda kasvõi endale taustaks või komöödia asendusena ja produtsendid kühveldavad endale vaatajareitinguid kotti, kui Dimi naisi sebib nagu mingi 8-aastane. Aga õnneks see nali lihtsalt haihtub õhku nagu üks kõige harilikum peer. Ja läinud ta ongi!
Esimene reality žanr siis on selline pööbli lolliks tegemise koht, kus pannakse kokku ca 10-20 tavalist inimest. Pannakse nad siis kas kõik ühte tööd tegema, ühte majja kinni, ühele saarele kokku elama või siis mingeid lakutud, väidetavalt rikkaid - ent siiski mehi, kes ilma saateta vist keppi ei saakski - machosid taga ajama. Saadetesse korraldatakse mingisugused katsed või castingud nagu neid armastatakse nimetada ning tekitatakse kandidaatidele illusioon, et nad on millegi poolest erilised ja väärivad enda prožektorivalguses näitamist. Noh, tegelikult nad ongi ju erilised, nad sobivad hästi sinna saate stsenaariumisse, mille eesmärk on igasugu skandaali tekitada, millest elu24 hiljem vahutada saaks. Pakuks, et on välja mõeldud mingi psühholoogide abiga tekitatud skeem, mille järgi tuleb võimalikult vastuolulise iseloomu, vaadete või olemusega inimesed ühte tuppa kinni panna, et nad kaklema hakkaks. Nagu paneks torusiili sisse hõbepaberit, et väikse paugu saaks. Ja reeglina mingi aja möödudes need inimesed hakkavadki igasugu trikke tegema. Reaktsioon hakkab toimuma - inimesed armuvad, kaklevad, sebivad, seksivad ja karjuvad. Loomulikult ei puudu õigest reality'st ka pihitool, kus saab rahus teisi selja taga tervele Eestile bitchida - secret well kept. Kui katse on täies hoos, siis rahvas elab kogu südamest kõikidele pseudostaaridele kaasa ning kõik Nõia-Intsud, Baari-Paavod ja Farmi-Gabrielid kaunistavad järgemööda r-kioski esiseid kollaseid plakateid. Kuid siis saab saade läbi ja kuulsus kaob. Farmi Gabriel ei ole enam kuum ning peab autosid pesema ja Baari Paavo otsustab hakata ehitusärimeheks, kõik haihtub.
Teine reaalsussaadete liik, mis eriti on viimasel ajal pead tõstma hakanud on saated, kus mitte tavainimesed end lolliks ei tee, vaid seda teevad hoopis kohalikud meie oma Eestimaa "tähed", nagu tavatsetakse öelda. Need vaesed julged tähekesed, kes juba niiväga võibolla Kroonika esikaanele ei peakski nagu igatsema, neid väntsutatakse nagu väikeseid kassipoegi. Paneme Piret Järvise tantsima, sest ta tantsib samahästi kui kolmejalgne taburet ning kindlasti on vaja siiamaani minu välimuselt (mitte kindlasti vaadetelt) lemmikpoliitik Evelyn Sepp laulma panna, mis kõlab nagu teerulli alla jäänud kass Cindy Lauperi lugusid laulmas. Selle formaadi juures tekib mul juba väga suur küsimärk, et mille kuradi pärast te sinna ronite? Raha ju selle eest ei maksta ja vaevalt mõni valija selle kohutava lauluhääle eest sind valimishäälega premeerib. Ja veel võiks mainida ära käimasolevat sarja veinimõisast, mis on ikka ehtne tööinimese mõnitamine. Meie tuntud inimesed - äkki peaks lausa ütlema et koorekiht, vingub mingis sarjas nagu väikesed lapsed, et ta ei jaksa ja jonnib kui keegi teeb temast vähem tööd. Ma olen kindel, et kõik eesti mehed, kes vähegi on mõne kivi töö juures paigast liigutanud, istusid teleka ees käed kramplikult rusikas. "Häbi, häbi", ütles mulle ema väiksena selliste asjade peale.
Kokkuvõtvalt ma võrdleks neid saateid ühe korraliku peerunaljaga. Sest peerunalju tehes saab peaaegu alati kindel olla, et keegi ikka ju naerab ja isegi kui kõik ei naera, siis vahet pole, ma suutsin vähemalt mõned inimesed naerma ajada ning mõne hetke pärast keegi ei mäletagi seda labast ja mõttetut nalja. Samuti on ka reality puhul kõik ju tegelikult rahul - meie vahime kodus seda kasvõi endale taustaks või komöödia asendusena ja produtsendid kühveldavad endale vaatajareitinguid kotti, kui Dimi naisi sebib nagu mingi 8-aastane. Aga õnneks see nali lihtsalt haihtub õhku nagu üks kõige harilikum peer. Ja läinud ta ongi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar