E-porno!

Järgnev siia kirjapandu võib olla pisut ülepaisutatud ja võib tunduda vahest põhjendamatult liiga karm. Kuid reaalsus on see, et olukord tavainimese jaoks on 70% juhtudest kõike muud kui mugav. Nimelt käib jutt sellest, et eesti on ennast juba pikemat aega reklaaminud välismaailmale, kui geniaalset ning innovatiivset riiki, kes on absoluutselt igatepidi suunanud oma elu mugavuse ja kiiruse poole, kasutades selleks kõikvõimalikke e-teenuseid. Meil on e-pangandus, e-maksuamet, e-riik, e-kinnisturegister, e- registreerimised igale poole, saame id-kaardiga raamatukogust raamatuid jne. No milline muinasjutt, elu on ilus, istun ainult kodus ja muudkui liigutan miljoneid, klikin siia, klikin sinna ja valin uusi poliitikuid pukki. Tõesti, see on ilmselt pilt, mis maaliti neid suurepäraseid süsteeme tutvustavate esitluste ajal kuskil Stenbocki majas kus hr. peaminister peaasjalikult selle peale ainult noogutas ja rõõmustas, kui ta sai anda oma klikkhääle. Kuid ma julgen arvata, et tund aega varem seisis kindlasti Ansipi kabinetis arvuti ümber haaremitäis it-mehi, kes kõik koos sinna id-kaardi lugejat installisid ja sertifikaate uuendasid. Peaministril vedas, ta sai ainult sisestada ja imestada, kui lihtsalt Alice-i imedemaa uksed avanesid. "Braavo, poisid", hüüdis Andrus ja pokaalid kõlisesid.

Armas, aga nüüd võiks rääkida kuidas asjad tegelikult toimivad. Minul endal on isiklikult tuua kaks väga mõnusat näidet. Esimene katastroof oli see kui mulle anti arsti poolt kätte digiretsept e. siis kätte reaalselt ei antud midagi. Ma olin alguses juba päris õnnelik, lausa rõõmus, et ma ei pea eraldi Saaremaale retsepti järgi sõitma ning kerge heldimus puges lausa naha vahele, miljonid on kulutatud ja kõik veel nii otstarbekalt, mega. Kuid minnes esimesse apteeki, selgus tõsiasi, et seal ei ole digiretsepti. Kuna asi oli siis veel suhteliselt uus olin algul parasjagu leebe ja mõtlesin, et noh, lähen hüppan siis järgmisse apteeki. Apteegil oli ukse peal lausa eraldi silt, et rõõmsad digiretseptiga (retseptita) ravimiihalejad on siia oodatud. "Magnifico!" käis mu peast taaskord läbi rõõmuhüüd. Astusin sirge seljaga sisse, ulatasin id-kaardi ja jäin ootama. Pinge oli juba kasvamas, kuid siis selgus et apteeker ei mäleta oma pin-koode ja et parem oleks ikka tulla koos paberilehega igaks juhuks. WTF?!? Et nagu mul on pangakaart, aga igaks juhuks peab alati tuhat krooni rahakotis olema, sest 50% on tõenäosus tehingu õnnestumiseks v? Kuid õnneks ma olen suht rahulik inimene ja proovin mitte teiste peale viha välja valada, vaid kuskil poksisaalis end maandada. Seega jätsin tädiga hüvasti ja edasi jätkus mu ristiretk kolmandasse apteeki Tallinna kesklinnas, kus kordus jälle sama kuradi farss, ainult selle vahega et apteeker teadis koode, aga süsteem lihtsalt keeldus seekord töötamast. Sealt välja astudes tõesti oli tunne nagu mingil jobul, keda lihtsalt keegi mõnitab ning irvitab nurga taga mu üle ning hea meelega oleks tahtnud lihtsalt kägistada selle juranduse leiutajat, lühidalt.

Teine probleem on võibolla rohkem päevakajalisem Macintosh arvuti kasutajatele ja selleks on lihtne toiming nagu internetipanka sisenemine. Kõigepealt saab end igate pidi uuendada koos oma sertifikaatide muu juraga, installida ja kontrollida ning niisama nillida. Ja siis taaskord saab pinget õhust lausa noaga lõigata ning taaskord kõik lihtsalt kukub läbi, sest arvuti ei tunnista minu mingeid paroole või lihtsalt ütleb et mul on nad valed. Ja mis kõige müstilisem, siis kui ma tööle lähen saan ma kõike digiallkirjastada ja orjastada nii et koliseb, no võta siis kinni.

Ma tean, et nüüd kargavad kõik sõbrad(vb ka mittesõbrad) it-mehed mulle kraesse, et ma olen lammas ja ei oska asju õigesti installida ning et mutid ise on süüdi, et nemad ei tea oma koode jne. Kõike on testitud ja tuunitud viimase kiiruse peale välja ning bravissimo. Kuid mulle siiski jääb väga halb maik suhu, mis minu jaoks ütleb et asju on tehtud liiga suure kiiruga ja lihtsalt ei ole korralikult enne läbi proovitud ning katsetatud mingite katsejäneste peal. Pluss igasuguste selliste süsteemide arendajatele tahaks ma panna südamele, et võtke endale igasugu juranduste arendamisel kõrvale testlambaks mõni vanaema, kelle abiga te saate oma süsteemi uuendused ja tuuningu võimalikult triviaalseks timmida. Küsige lihtsalt kuidas tema seda teeks vms. Kõik lihtsalt ei mõtle kahendkoodis ega situ endas mingit C++ -i välja. Nad mõtlevad nagu lihtsad inimesed ja eeldavad, et need asjad on ausalt tehtud ja töötavad nii nagu lubatud on.

Edu ja jõudu tööle!