Masumuinasjutt

Juba umbes poolteist kuni kaks aastat olen ma koguaeg kuulnud mingeid kõlakaid ühest jubedast loomast nimega Masu, kes tuli nüüd lõpuks ometi kõikide nende asjade järele, mis Maarjamaa pojad ja tütred talt suures rikaste riikide top viite trügimise tuhinas endale kokku laenasid. Autod, majad, ratta, pesumasinad, sms-raha, geelküüned ja uued tissid. Kõik võetakse tagasi, kui midagi võtta pole, siis võetakse riided seljast ning kuna küte on naabrimehe pärast kinni keeratud, siis hakkab kodus külm ja pott on jääs - paha tunne hakkab. Mäletan kui mind EKV-st koju lasti, siis ma olin ka kuulnud sellest müstilisest loomast, aga mitte midagi täpsemalt. Oli teine veel ohutult ketistatud ja ma jäin siis veel ta haardeulatusest välja. Läksin tööle, hakkasin vingelt palka saama ja olin lõbusa elu peal nagu maakler majanduslaine harjal.

Istusin mina siis oma armsas kontoris, väikeses riik riigis, kus kõik oli korras. Kuna firma pakkus teenust, milleta praktiliselt elu eksisteerida ei saa, siis olid kõik töötajad optimistlikud. Liisisid endale kauni auto ja ostsid järelmaksuga telefoni. Otsustasin isegi ennast natuke hullutada - ostsin endale Maci. Õnneks ma ei liisinud teda tuhandeks valgusaastaks, ei hakanud liitintressiga endale hingekella lööma, vaid kogusin sääste ja vabastasin masuhunti igaks juhuks peljates end kiirelt võlakoormast. Edasi aga tumedad pilved aina kogunesid. Masu kaelarihm läks lõdvemaks ja ta raisk pääses lahti. Perutas nagu hull - näris riigieelarve kallal ja nussis relva ähvardusel poliitikute ajusid. Kõik kartsid, et Masu tuleb ka neist tükki rebima. Mõni targem ja ettenägelikum päästis end juba varem, jooksis ära välismaale või läks Helsingisse töötuskindlustust küsima. Inimesed olid nõutud ja poliitikud väitsid, et force majeure olukord on, nemad pole teadnud, et Masu nii nõrgalt kinni oli ja et keegi tal harja nii punaseks on ajanud. Lubasid, et küll ta maha rahuneb. Kuid siiski, Masu oli juba päris kõvasti hävitustööd teinud - töökohad oli ära söönud ja jalge alla trampinud, rätsepal polnud nõelagi, rääkimata niidist mida sealt läbi torgata. Pole nõela, pole tööd.

Ja siis jõudis kätte see sünge must päev. Käis uksekell ja mina läksin pahaaimamatult ukse peale, mõtlesin et kes see niisugusel kellaajal küll olla võiks. Kuna kõik tundus ohutu, siis avasin ukse ja seal ta oli. Üllatavalt stoilise rahuga andis ta mulle paberi, millele oli kirjutatud "KOONDAMINE", kirjutasin alla ja naersin. "Miks sa naerad?" küsis Masu ja ma ütlesin talle: "Mul pole enam mitte midagi - eile viis sinu käsul elektrik meie korterist voolu ja sinu maksuhaldurist lapselaps küsis pangalaenu katteks korteri tagasi... pole tööd, pole elukohta". Masu, üllataval kombel püüdis selle peale viisakas olla ja ütles siis et pole hullu, ta läheb kunagi ikka ära ka. Aga niikaua pidagu ma vastu. Vastasin talle, et püüan optimistlik siis olla. Nii ma siis läksingi koju ja ütlesin, et Masu, vana bully, võttis mult kõik ära.

Õnneks olid vanemad õigel ajal omas kohas ning käskisid mul reageerida, mitte lollitada ja nukrutseda. Asusin siis kohe tegutsema ja mõtlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Läksin tagasi oma linnriiki ning ütlesin et olen tark ja tubli tööline. Selle peale öeldi riigis, et olgu, "me võtame sind Masu eest varju!" Aga vastutasuks pead sa meile palju tööd tegema ja seda vähema toidu eest. Olles nagu ristisõdijate eest Lembitu külje alla linnussesse peitu pugenud, olin õnnelik. Kuid kui juba harjusin, turvalise tundega mugandusin, siis hakkasin taas leivale paksemat vorstiviilu nõudma ja suuremat piimakruusi lauale. Kuid kuuldes väljast kostuvat Masu möirgamist, tuli mulle meelde, mis tunne oli väljaspool linnuseväravaid olla. Nii üksi ja tühi ning allakäigutee stardipakul.

(tulevikus) Edaspidi olin ma lihtsalt rahul sellega, et sain lõbusalt linnuses omasoodu tegutseda. Niimoodi ma seal siis elasingi õnnelikult, kuni Masu ära väsima hakkas ja taaskord vabaduse maik ka linnuse elanikele suhu tungis. Kuid siis need lollakad aga taaskord tsükli otsast peale käivitasid, Masu üles äratasid, hiljem üksteise kallal käratsesid....

Again, and again...