Näota piparkook

Viimased kaks kuud juhtus nii, et pidin elama põhimõtteliselt internetita. Seda, MIKS see asi nii juhtus, võib lugeda eelnevatest postitustest. Kuna on olemas eelnevad postitused, siis võib eeldada, et päris internetipaastumisega ma tegelenud ei ole. Tõsi, internetti sain ma kasutada nii koolis kui ka tudengimajas, kuid selle internetini jõudmiseks ei piisanud oma arvuti avamisest, vaid tuli enne kilomeetreid väntlauda pedaalida, mõnikord läbi tiheda vihmasaju, enamasti alati räiges vastutuules ja kooli minnes alati 40-50 kraadi ülesmäge. Ehk siis pole ma varem tunniks ajaks netti saamiseks nii palju vaeva pidanud nägema.

Paar päeva tagasi saabus aga moment, mil ma suutsin murda läbi Taani bürokraatiast, kui aus olla, siis pigem hiilisin sellest mööda, ja hankida koju sellise info-, meelelahutuse-, tarkuse-, porno-, teaduse-, rõõmu-, õnne-, rikkuse-, vaesuse- ja muu hea kraami allika nagu internet! Varem, kui meie korteris ei olnud internetti ei olnud tunda elu nende seinte vahel. Mitte et siin oleks olnud koonduslaagri meeleolu, aga siiski - piparkook pole enne isuäratav, kui talle on glasuurist nägu pähe tehtud. Tunne oli nagu oleks elanud mingis ajamasinas, mis mõned aastad tagasi seisma on jäänud. Eriti süvendas sellist veendumust Bang & Olufseni telekas aastast ’80, mille me oma landlord’i juurest suures eufoorias kohale lohistasime. Telekas oli, arvutid olid, mobiilid olid, hiljem lisandus isegi mikrouun. Aga elu polnud arvutites, isegi nutitelefon tundub ilma internetita natuke toorik, ainult mikrouun on täisväärtuslik ilma internetita. Aga sealsamas arvuti ilma internetita on nagu karu ilma aruta - käia oskab, mõistus töötab, aga päris full pack ikka pole. Aga ometi ta tollel hetkel on sellegipoolest üks väga intelligentne mikrokiipne organism! Jah, ta on võimeline endiselt kõiki imelisi funktsioone mängleva kergusega sooritama - arvutama, retušeerima, fokusseerima, redigeerima, integreerima jne. Kuid siiski paelub 90% inimesi arvuti juures tema soorituse üks kõige lihtlabasemaid ülesandeid, milleks on kommunikatsioonivahendiks olemine. Milline solvang arvutile - sa oled mobiil! Arvuti on inimeste kommunikeerimist revolutsioonidega kõigutanud. On neile toonud skaibi, msn-i, feisbuuki, twitteri ja miljon kolmsadatuhat muud lehekülge, mille abil inimesed saavad end eksponeerida, hinnata teiste virtuaalseid kehasid ja kujundada oma virtuaalset kuvandit. Riputada endale külge reaalsuses võimatuid ehteid või siis sootuks kuskile sürreaalsusse ära uppuda. Arvuti võiks vabalt solvuda sellise inimese peale, kes nagu autoga sõites kunagi rohkem kui teise käiguga ei sõidaks, vaid lihtsalt vaikselt kudistaks sellel käigul mööda oma Farmville’i virtuaalseid porgandipeenraid. Kuid kõik see on võimalik ainult siis, kui on olemas arvutile eluvaimu sisse puhuv internet (jaapani nohikud kilkavad).

Interneti kohale jõudmist peale nii pikka aega võiks võrrelda karnevali linna saabumisega. Ma kujutan seda ette nagu reklaami, kus vanas linnakeses kuskil metsikus läänes hõredad heinapallid lendavad ulguvas tuules ringi. Kiiktoolis istub kauboisaabastes Clint Eastwood ja kimub suitsu. Kõik on valdavalt muserdavates toonides ning siis järsku saabub linna karneval! Karnevali analoogiks sobiks suurepäraselt minu arust üks Sony Bravia reklaam (http://www.youtube.com/watch?v=GURvHJNmGrc ), sest see lihtsalt annab minu mõtet parimal moel edasi. Ja nii ka meil oli - värvid lendasid, bännerid ja spämmerid, msn, skype ja tasuta pakutavad ajuskännerid. Testi oma profiili, kasvata endale Farmville’s kaalikaid ja telli netipoest maasikaid. Korraks oligi kõik nagu tolles reklaamis - värve lendas, pidu ja pillerkaar meie katuse all. Kuid siis sai mulle selgeks, et ikka ei ole asi hea, kohe oli vaja internetiga üle doseerida. Oli tarvis istuda iga sekund arvuti taga ja lasta koheselt end läpaka külge aheldada. Internet oli tulnud, karneval lõi algul pahviks, kuid esimese paari päeva jooksul said enamus inimesi aru, et fun pole ei jääv ega jätkusuutlik. Et elu ilma karnevalita võibolla ei olnudki nii hull, võibolla oligi hea istuda rahus ja vaikuses ning hoopis mõtiskleda, sirvida raamatut ja minna aeg-ajalt toast välja ning liigutada end alati enne internetti astumist? Võibolla peaksime me iga kord tegema tiiru ümber kvartali enne kui väärime enda perse mugavasse tooli parkimist, et siis kõik oma ajalehed ühest kohast ära lugeda? Võibolla on siiski uhke tunne kirjutada vanaemale postkaart ja kleepida sinna peale mark? Võibolla on siiski parem pigem helistada oma tüdrukule, kui talle lihtsalt saata monotoonne sõnum, millele on vaja meeleheitlikult smailidega elu sisse puhuda? Võibolla on hommikul aknast välja vaadates ja pilku kaugusse suunates mõtteid mõnusam puhastada, kui klaasistunud pilguga Farmville’i rediseid harvendama hakata?

Mis on kogu selle pika pläma point? Vaevalt on see point iga inimese jaoks sama ja kindlasti varieerub, kuid tahan öelda, et sellest internetipaastust õppisin ma seda, et internetiga tuleb olla ettevaatlik. Mitte et ma oleksin varem olnud mingis sõltuvuses feisbuukist või mingist muust internetirõvedusest, kuid need harjumused on väga lihtsad külge jääma. Tihti me ise ei märkagi, kui juba ongi Nip ja Tuck skalpellidega perset diivani küljest lahti saagimas, sest oleme end sinna unustanud tundideks. Kui kasvõi üks inimene peale selle pika jutu lugemist läheb sõidab natuke rattaga või loeb läbi raamatu ning end veidi internetist eemale nihutab, siis ma olen väga rahul. Kui aga mitte keegi seda ei tee, siis vähemalt enda perset ma olen liigutanud rohkem kui küllaga ja kavatsen seda teha ka edaspidi. Cheers, kes välja kannatasid!