Operatsioon

Niisiiiis! Damen und Herren! Ladyes and gentlemen! Representing Karli „the infamous warrior” Aau on rajalt maha võetud. Nimelt siis juhtus mul selline tore asi, et lõigati mul põlve seest välja selline ca. 3cm pikkune luutükk, mis kasvas reieluu alumise kolmandiku peal. Eksostees vist oli ladinakeelne nimetus sellele huvitavale nähtusele, kui ma õigesti mäletan. Operatsioon ise oli minu jaoks täiesti uudne kogemus, varem on mind ainult korra õmmeldud kui mingi pitsu mind rappis natuke. Kõigepealt anti mulle valida, kas ma tahan üldnarkoosi või seljasüstiga ainult alakeha tuimaks muutmist. Esialgu mõtlesin et lasen ennast ikka täiesti magama panna, aga operatsioonipäeval otsustasin et ma tahan ikka ise kontrollida olukorda mingilgi määral. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult oli mu otsus ajendatud sellest, et ma oli päev otsa söömata (sest enne lõikust EI TOHI süüa) ja ma tahtsin kohe peale seda kiirelt süüa. Niisiis seljasüst, väga ebamugav asi, tunned kuidas anestesioloog torgib oma süstlaga su selgroolülide vahel ja kuskil seljaajus vajutab nuppe ning jalad korra võpatavad kui ta õigele nupule vajutab. Ning siis see hakkab- vaikselt hakkavad jalad surisema, siis järsku sa avastad et sa oled vöökohast saadik nagu mingi lihahunnik lihtsalt. Pingutad et liigutada suurt varvast, kuid ei midagi, vaikus. Kuid samas seda tunned kuidas skalpell nahka puudutab ja vaikselt seda lõigub, valu aga puudub. Loomulikult pannakse enne sulle külge mingid andurid mis jälgivad südame tegevust, kanüül kust manustatakse NaCl-di ja rahusteid (väga nö. Chillout kraam), siis näpuotsa mingi pesulõks ja krõps ümber küünarvarre, et jälgida vererõhku. Küsisin siis ka luba tegevust pealt vaadata, aga arstid siiski tahtsid oma saladust hoida ja tõmbasid rohelise riide ette ning keelasid mul pead tõsta. Siis oli mingi hetk, kus ma kuulsin peitliga toksimise häält, mis ilmselt oli siis selle luutüki eemaldamine minu reieluu alumise kolmandiku küljest. Ja siis ma lootsin seda juppi endale mälestuseks saada, aga ei, küll aga sain ma seda juppi oma silmaga näha- oli selline väike verine luutükk. Kui operatsija läbi oli viidi mind „ärkamisruumi” kus mingi kari õdesid mu abitult tuima keha operatsioonilaualt voodisse tõstis ja siis üks ilus õde jäi mind jälgima ja andis mulle veel NaCl läbi tilguti. Lebasin seal voodis nagu ma oleks mingi laps, kes on oma vankris selili ja esimest korda mänguasjapoes ning vahib suu lahti ringi. Siis ma taipasin ka seda et alakehast halvatud olla on maailma kõige abitum tunne. Mõtlesin et kätega saab ennast ikka liigutada, aga see on täiesti võimatult raske. Väga raske! Siis mind sõidutati koos oma voodiga tagasi oma palatisse, kuhu vahepeal olid mulle külla tulnud Liina ja Tauno, kes tõid mulle banaani ja viinamarju ja tubakat ja Playboy. Rääkisin neile siis oma operatsioonimuljeid ning kui ma vaikselt hakkasin tundma oma reisi, siis tuli kohe loomulikult vastu võtta üksmeelne otsus, et on vaja õue minna proovima kui hea see vaniljetubakas ikkagi on, mõeldud tehtud. Toodi mulle ratastool ja lohistasin ennast sinna, ratastooliga lifti ja õue suitsunurka. (kui ma õigesti mäletan, siis see anestesioloog ütles mulle operatsioonitoas, et ma ei tohi samal päeval isegi oma pead tõsta, ainult lamama pean...hähä). Selle lõbuse õuetripi tulemus lõi aga välja siis kui teised olid läinud ja ma olin igale poole helistanud et jumala lahe, pole üldse valus jne. Siis saabus kätte hetk kus tuimestuse mõju kadus, loomulikult oli kõige pikemas unes kubemepiirkond. See selleks, aga siis hakkas pihta tõeline põrgu, see kuradi lõigatud põlv oli nagu mingi kuradi jalgpallisuurune paise mu jalal ja valu oli ikka väga rusuv. Ja see õde tuli ka selle valuvaigistava süstiga mingi 4 tundi ja siis lasi ka selle otse kanni, niiet kann oli jube valus. Järgmised kolm päeva olid juba toredamad, valu polnud üldse nii hull ja ainult püsti tõustes see lõikekoht rebis veidi aga muidu olin ponks poiss!

PS. Haiglas on vist kõige jubedam toit üldse. Ja mitte ainult, see pole ainult jube vaid seda on MEGAvähe. Näide: piimasupp keedetud porgandite ja kaalikaga...öäk+ vorstilõik+viil sepikut, saia ja leiba. Aga nad said paari päevaga selgeks et hommikul tuleb mulle anda pudrud, mis üle jäävad ning moosi ja üks õhtu anti mulle sööklast päts leiba kaasa. Huvitav asi oli mingi kella üheksane tee ja saiake. Neid saiakesi ma küsisn endale ka kõik, mis üle jäid ja õde ütles, et see on väga haruldane juhus, et sellise asjaga ei tasu ära harjuda. Kuid järgmine päev oli uus õde ja tõi ikka kõik ülejäägi mulle. Vot sellised lood olid haiglas!