Kas te teadsite et preili Agnes Viimsest Reliikviast on väga ilus noor daam. Ma istun praegu siin kuradima sanatooriumis ja täiesti juhuslikult sattusin vaatama siis eesti kultusfilmi „Viimne Reliikvia”. Ning see stseen kus Gabriel ja Agnes on Pirita jõe ääres on selle aja mõistes lausa pornograafiline vist, sest minu terav silm nägi küll Agnese hkhm rindu...hähä. Aga üks asi mis selle filmi juures mulle väga meeldib on saundträkk, kurat neid lugusid olen ma isegi laulupeol laulnud ja „ühel seikleval priiuse rüütlil, olgu pistoda alati vööl....või peitku ennast hoopis ta põues, nii on kindlamgi veel”, on ikka tuttav viisijupp. Ehk siis kui kellegil on neid lugusid arvutis, siis siit üleskutse: sheerige kama mulle ka!

Aga nüüd, kui mul lõppeb juba teine nädal, kus ma olen saanud iga päev magada 8-9 tundi vabalt ja ainult lugeda ja telekat vaadata ning viimane nädal ka kooliasju veits teha, siis ma hakkasin mõtlema et tegelikult on päris hea. POLE PAHA nagu Villu Reiljan ütleb. See sanatoorium on selles suhtes huvitav koht, et see on vana Seli Mõis, mis on siis korda tehtud ja asub täiesti igasugusest linnakärast eemal. See meenutab mulle seda aega, kui ma suveks linnast kolmeks kuuks maale ära kolisin ja samamoodi oli toit kodune ja hea ning hommikul ärkasid ainult linnulaulu peale ülesse. Niimoodi polegi ammu puhanud, tavaliselt on puhkuse ajal ikka traditsioon alkoholi tarbida ja lõpuks tuleb puhkusest hoopis puhata. Ja siis VEEl on mul praegu selline tunne, et isegi kui mulle antakse võimalus sõjaväest varem koju minekuks, siis ma vist ei taha minna, sest ma tahan näha seda päeva kui me koos kaasvõitlejatega vabade meestena Pärnu Pataljoni väravatest peaaegu igavesele linnaloale lahkume ja pealegi, põhimõtteliselt on jäänud läbi teha veel ainult Kevadtorm 2008, niiet kukepea!