Mul on müüa BMW!

Põmaki! Lendas mu vana ent siiski mulle kallis BMW täie laksuga ülesse üpriski teravast asfaldiäärest, mis oli üleminekuks ühe Peetri külavahetee asfaldi ja kruusaosa vahel. Ma istusin tagaistmel ja roolis oli mingi nahktagis vana, kes selle peale, et ma valjult “ouch!” tolle laksu peale ütlesin, piinlikus vaikuses enda ette põrnitses. Käimas ei olnud mingi stseen märulifilmist ega politseikroonika otsereportaas getaway car-ist vaid ma üritasin maha müüa oma vanat ja väsinud BMWd, vana head saksa maantemürsku, üheksakümnendate autobahnide kuningat, noorele mehele tänasel päeval üpriski kättesaadavat liiklusmilfi, kes küll oma hiilgeajad juba ammu selja taha oli jätnud ent siiski südameid veel murda suutis. Selleks aga, et autot müüa oli tarvis teda paljudele inimestele näidata. Selleks, et autot paljudele inimestele näidata oli tarvis paljude erinevate inimestega suhelda. Selles mõttes on BMW müümine nagu sotsiaalne eksperiment, mille käiku on praktiliselt võimatu juhtida ja ennustada. Samas, kuna ma pole teisi autosid müünud, siis võib vabalt olla see ka ükskõik mis auto müümise puhul nii. Too kogemus aga oli nii elamusterohke ja värvikas, et ma otsustasin lausa mõned märkmed kirja panna.

Niisiis algaja automüüjana tulin ikka inimestele vastu ja lubasin neil proovisõitu teha. Kui ma aga poleks olnud algaja automüüja, siis ma oleks ilmselt kirjutanud paberile valmis mõned reeglid:

1)     Lasnamäe kanalis 120 km/h sõita ei ole mitte mingil moel põhjendatud.

2)     Ei soovitaks ma neil valida kõige pommiaugumat tänavat, millel 70 km/h täie hooga auto “proovile” panna, et kontrollida, kas kõik jupid ikka jäävad auto külge. Kui naastes on all 4 ratast, siis peab ju tegu olema ausa kaubaga!

3)     Kolmandaks soovitaks soojalt ka proovisõitu tehes järgida punast ümmargust märki, millel on suur valge ristkülik keskel. Sellel on oma tähendus! Kahjuks see märk aga oli nii mõnegi mehe jaoks üpriski tähendusetu.

4)     Ikkagi võiks üritada piirduda tahhomeetril aladega, mis ei ole tähistatud punase värviga.

5)     Kruusateel ei ole mõtet testida kas tagavedu ikka külge ette ka tõmbama hakkab. Mida kuradit sul viga on?

6)     Kell kümme hommikul vaikses elamurajoonis maja ees pöördeid 30 sekundiks 5-6000 peale ei oleks pigem soovitav pressida.

 Nendele reeglitele lisanuks veel päris mitu väikest kiiksu, mis mulle kohati lihtsalt arusaamatuks jäävad. Näiteks üks härrasmees, kes järsku katusest kinni haaras ja siis 2 minutit järjest autot vägivaldselt raputas. Mõtlesin juba et ta üritab seda katuse peale keerata, aga ilmselt oli see hoopis toores sillastend või amorditest. No mida sa ootad 17 aastase auto raputamisega leida? Oi siit teeb mingit häält? No shit, et teeb, seal on mingi miljon osa, mis on tõenäoliselt sadu tuhandeid- kui mitte miljoneid- kilomeetreid, rasket tööd teinud.

Muidugi kõik need trumpab üle mees, kes küsib veebruaris, kas saaks auto kinni panna ja siis ta juuliks koguks raha kokku. Muidugi ega mul kiiret pole ja kogemus näitab, et selline jutt peab alati paika ning keegi ei tagane sellest. Sure, mate!  Või siis teine variant, et kas ma oleks nõus järelmaksuga. Mul on tõsiseid raskusi oma veenäidu õigeaegse teatamisega ja nüüd ma peaks veel mingiks hobipankuriks hakkama?

Üks huvitavamaid asju, mida automüügi puhul tihti pakutakse on ka vahetus. Tere, sooviksin pakkuda teile vahetuseks Ford Escorti aastast 85, neli ratast on veel all ja rool ka, mootor peaks ka olema, vist! Annaksin teile Fordi ja küsiksin veel 500 eurot endale kompensatsiooni ka. Noh, loomulikult võimendatud näide, aga üldjoontes on stiil selline et “oh sa müüd seda ronti, ma annaks sulle midagi veel pehkinumat vastu!”.

Selle kõige otsa käis loomulikult üpriski konarlik suhtluskeel nii meili kui telefoni teel. Kohati oli tunne nagu üritaks kasti banaane müüa. Üks lõbusamaid teateid, mis ma sain oli slaavikeelne soov “kuplju rul!” (vene keeli, et ostan rooli!). No kuda ma seda autot siis nüüd edasi müün kui enam rooli pole?

Aga ei, ma ei oodanudki rohkemat arvestades mis kaupa ma nii hoolega maha müüa püüdsin. Kõikidest nendest veidrustest hoolimata leidus lõpuks siiski ka see õnnelik inimene, kelle suhtumine oli täitsa mõistliku ja normaalse inimese oma, kes pidas oma sõna ja tuligi kaugelt kohale, ning kellel oli ka päriselt raha, et see auto osta ning kelle kätte see endale- hoolimata kõigist raskustest- siiski kalliks saanud masin saadetud sai. Seda autot väravast välja sõitmas nähes oli lausa natuke kurb meel, samas oli natuke hea meel ka, et lahti sai. Võibolla midagi sarnast, kui vanemad oma kodust välja kolivat last ära saadavad.

Kokkuvõtvalt ma pean ütlema, et auto müük ja ka uue ost on millegipärast üpriski emotsionaalsed sündmused. Ma saan aru, et mõne inimese jaoks on tegemist, vaat et, tähtsama pereliikmega kui naine või laps. Auto on tihtipeale ka üks selline  objekt millest rääkides (eriti meeste seltskonnas!) on väga lihtne leida eksperte. Ja ekspertidel on palju arvamusi! Ning ükskõik millist autot sa lõpuks ei omaks, on alati grupp eksperte kes tuleb, toksib suure varbaga rehvi ja ütleb et “kurat, sihuke risu!” ning kohe 5 sekundi pärast tuleb järgmine eskpertgrupp ning ütleb:”no vahi, selline pill!” In the end see on lihtsalt üks auto, 4 ratast, rool ja plekist kast mille sisse istud ning mis viib sind punktist A punkti B. Vrrrrnnnn….