Sõda on läbi, jaanipäev on ka läbi

Niisiis ammu ammu ma pole viitsinud siia midagi kriblada ja palju on vaja tasa teha. Igatahes sõjavägi on läbi, juba teist kuud ma istun kodus Saaremaal ja lihtsalt chillin. Midagi mida ma viimase kahe aasta jooksul sain juba vähe teha kuna töö ja kool tegid asja suhteliselt kiireks vikatiks. Paljud tuttavad küsivad mult, et kas siis on hea tunne ka kui on sõjaväes ära käidud või et kas ma ennast tunnen ka rohkem mehena. Ma ütlen seda, et see et ma nüüd oskan automaadiga reaalselt ohvrit mingi vahemaa pealt tulistada, ei tekita mulle küll palju mehisemat tunnet. Vb aga see et sai mingi aeg tunda sellist veidi karmimat distsipliini ja suhteliselt suurte piirangutega elu. Aga see aeg läks ruttu, kuna oli väga lõbus, huvitav kuid vahel ka suhteliselt igav. Mina igatahes jään oma reaalselt teenistuses oldud ajaga väga rahule. Rahule ei jää ma aga sellega et ma ei saanud olla lõpuni ja et ma pidin poolteist kuud haigla, laatsareti ja sanatooriumi vahet jooksma. Aga läbi ta on ja nüüd saab ainult oodata reservkogunemist kus siis vanu sõjaväehõumisi peaks ka kohata saama.

Adieu Eesti Kaitsevägi!!!

Aga just sai läbi ka jaanipäev, mis nagu eestlastele kohane oli üks suur söömise joomise ja lõugaandmise püha. Aga minul möödus kõik väga tibensilt ja nii toimis see asi ka suuremas enamuses minu tutvusringkonnas. Kuigi pühade ajal oli Saaremaal rõvedalt palju inimesi ja see üldse ei meeldinud mulle. Sest need inimesed, kui külalised, suudavad endast jätta väga ebaviisaka mulje- nad trügivad, vilistavad kumme, vehivad kätega ja nii edasi. Rahulikult tuleks tsillida ja tolerantsust üksteise suhtes üle näidata. Me elame väikses Eesti külas ja peaksime ikka rohkem ühte hoida ja seda mitte ainult laulupeol ega siis kui juhtub mõni suurem katastroof. Ja lõppu päeva küsimus sombuse ilma värskenduseks: mis saab kui pirukasse panna muna?

head ööd veelkord ja jääge hüvasti mu relvad!