Kalamälu?!

„Plirts plärts käes on märts“, oli ilmselt juba väikse tatikana minu üks lemmikfraase. Nüüdseks, olles juba saavutanud täiskasvanu inimesena õigused kasiinosõltuvusele ja enda nö mällu joomisele saab taaskord seda väljendit väga ilmekalt kasutada. Tänavune kevad saabus nii mõnelegi inimesele ikka päris korraliku lärtsuga. Kauaoodatud mõnus lumine talv suutis oma pikkusega inimesi juba korralikult ruineerida ja frustreerida ning sinna otsa tuli kevad, mis maitses seekord eriti bittersweet’lt. Kuid kevadel oli oma repertuaaris pakkuda meile enamat, kui ainult üks suur plärts. Maakeeli öeldes võiks ju öelda, et emakesel maal oli meile pakkuda ka üks korralik purts. Nimelt siis vulkaan nimega Eijaf….kull (olgem ausad, paljud meist seda õigupoolest õigesti hääldada oskavad?), mis otsustas oma sõnumit levitada üle Euroopa üpriski enesekesksel moel - taevalaotuse musta vulkaanituhka täis ladudes.

Sellised väikesed jõudemonstratsioonid on siis emakesel maal meile see aasta välja pakkuda, pole paha. Inimesed olid ehmunud, olid vihased, kurvad, nördinud, hakkasid otsima süüdlasi. Nii väikese kodukohaüleujutuse, kui ka kogu Euroopa halvanud tuhapilve mõju korral oli muidugi peamine peale esimest šokki alanud nõiajaht süüdlaste otsimisele. Loomulikult on jaht intensiivsem suurema jama puhul, aga põhimõte on ikkagi sama- keegi peab olema süüdi. Kui nüüd kohalikul tasandil muretseda, siis jah, süüdi on kinnisvaraarendaja, kes ehitas teile maja kuskile emajõe deltasse või siis lihtsalt suure hooga raha taskusse kühveldades unustas torud ühendada. Kindlasti saab lennufirma, kellel rahakotist raha lihtsalt välja voolab, süüdistada geolooge, klimatolooge, vulkanolooge, pedagooge, imagolooge ja omaenda vihahooge selles, et Euroopa kohal on tuhapilv ning raudlinnud raha ei teeni. Jah, alati on võimalik kedagi süüdistada omaenda hädades või lolluses ning nõuda. Nõuda ja karjuda loomulikult oma raha järgi. Kas siis tühja makstud või mis veel hullem saamata jäänud raha järgi.

Kui zoom’ida ennast sellest üksteist üles puua üritavast sipelgapesast natuke väljapoole ning püüda näha metsa nende suurte puude taga, siis on asi pigem selles, et inimesed unustavad liiga kiiresti ära, kes on selle planeedi BOSS. Ristiisaliku hoolitsusega meile kõikvõimalikke produkte pakkuva planeedi vilju maitseme me kõik igal võimalikul moel, kuid vastutasuks ei suuda me isegi koostööd teha, ei püüdle sinna poolegi. Ma ei hakka siin nüüd pidama mingit epistlit sellest kuidas me kõik peaks puid kallistama hakkama, vaid pigem kuidas loll inimene võiks kunagi aru saada, et looduse vastu ei saada mitte mingil moel ning loodusjõududega tuleb alati arvestada, lihtsalt neid arvesse võtta, mitte üritada neid võita. Tuleb välja mõelda alternatiive ja proovida alati arvestada oma kõige suurema ja võimsama partneriga, kui vaja siis lihtsalt endale piisavalt tugev varjualune ehitada. Ma ei käsi vulkaanidele korki peale panna ega majade ehitamist lõpetada, aga siiski ma käsiksin inimestel mäletada. Praegune olukord näitab väga ilmekalt, kuidas ajakirjandus kisendab vulkaanipurskest niikaua kuni lennukid on maas ja peale esimese lennu õhkutõusmist juba hõisatakse, unustades, et õige kahurivägi on tõenäoliselt alles välja toomata. Niikui inimesel on jälle hea, mugav ja soe olla, unustab ta paari sekundiga juba, kui halb tal eelmine nädal oli. Samuti olen 100% kindel, et järgmine pangaarvel 6-kohalisi numbreid imetlev kinnisvarahai suudab tulevikus teile paari miljoniga järjekordse kipsist onni müüa, mille saate järgmise 10 aasta jooksul lodjaks ümber tuunida vähemalt korra, kui mitte rohkem.

Ühesõnaga - act local, think global!