Mul on müüa BMW!

Põmaki! Lendas mu vana ent siiski mulle kallis BMW täie laksuga ülesse üpriski teravast asfaldiäärest, mis oli üleminekuks ühe Peetri külavahetee asfaldi ja kruusaosa vahel. Ma istusin tagaistmel ja roolis oli mingi nahktagis vana, kes selle peale, et ma valjult “ouch!” tolle laksu peale ütlesin, piinlikus vaikuses enda ette põrnitses. Käimas ei olnud mingi stseen märulifilmist ega politseikroonika otsereportaas getaway car-ist vaid ma üritasin maha müüa oma vanat ja väsinud BMWd, vana head saksa maantemürsku, üheksakümnendate autobahnide kuningat, noorele mehele tänasel päeval üpriski kättesaadavat liiklusmilfi, kes küll oma hiilgeajad juba ammu selja taha oli jätnud ent siiski südameid veel murda suutis. Selleks aga, et autot müüa oli tarvis teda paljudele inimestele näidata. Selleks, et autot paljudele inimestele näidata oli tarvis paljude erinevate inimestega suhelda. Selles mõttes on BMW müümine nagu sotsiaalne eksperiment, mille käiku on praktiliselt võimatu juhtida ja ennustada. Samas, kuna ma pole teisi autosid müünud, siis võib vabalt olla see ka ükskõik mis auto müümise puhul nii. Too kogemus aga oli nii elamusterohke ja värvikas, et ma otsustasin lausa mõned märkmed kirja panna.

Niisiis algaja automüüjana tulin ikka inimestele vastu ja lubasin neil proovisõitu teha. Kui ma aga poleks olnud algaja automüüja, siis ma oleks ilmselt kirjutanud paberile valmis mõned reeglid:

1)     Lasnamäe kanalis 120 km/h sõita ei ole mitte mingil moel põhjendatud.

2)     Ei soovitaks ma neil valida kõige pommiaugumat tänavat, millel 70 km/h täie hooga auto “proovile” panna, et kontrollida, kas kõik jupid ikka jäävad auto külge. Kui naastes on all 4 ratast, siis peab ju tegu olema ausa kaubaga!

3)     Kolmandaks soovitaks soojalt ka proovisõitu tehes järgida punast ümmargust märki, millel on suur valge ristkülik keskel. Sellel on oma tähendus! Kahjuks see märk aga oli nii mõnegi mehe jaoks üpriski tähendusetu.

4)     Ikkagi võiks üritada piirduda tahhomeetril aladega, mis ei ole tähistatud punase värviga.

5)     Kruusateel ei ole mõtet testida kas tagavedu ikka külge ette ka tõmbama hakkab. Mida kuradit sul viga on?

6)     Kell kümme hommikul vaikses elamurajoonis maja ees pöördeid 30 sekundiks 5-6000 peale ei oleks pigem soovitav pressida.

 Nendele reeglitele lisanuks veel päris mitu väikest kiiksu, mis mulle kohati lihtsalt arusaamatuks jäävad. Näiteks üks härrasmees, kes järsku katusest kinni haaras ja siis 2 minutit järjest autot vägivaldselt raputas. Mõtlesin juba et ta üritab seda katuse peale keerata, aga ilmselt oli see hoopis toores sillastend või amorditest. No mida sa ootad 17 aastase auto raputamisega leida? Oi siit teeb mingit häält? No shit, et teeb, seal on mingi miljon osa, mis on tõenäoliselt sadu tuhandeid- kui mitte miljoneid- kilomeetreid, rasket tööd teinud.

Muidugi kõik need trumpab üle mees, kes küsib veebruaris, kas saaks auto kinni panna ja siis ta juuliks koguks raha kokku. Muidugi ega mul kiiret pole ja kogemus näitab, et selline jutt peab alati paika ning keegi ei tagane sellest. Sure, mate!  Või siis teine variant, et kas ma oleks nõus järelmaksuga. Mul on tõsiseid raskusi oma veenäidu õigeaegse teatamisega ja nüüd ma peaks veel mingiks hobipankuriks hakkama?

Üks huvitavamaid asju, mida automüügi puhul tihti pakutakse on ka vahetus. Tere, sooviksin pakkuda teile vahetuseks Ford Escorti aastast 85, neli ratast on veel all ja rool ka, mootor peaks ka olema, vist! Annaksin teile Fordi ja küsiksin veel 500 eurot endale kompensatsiooni ka. Noh, loomulikult võimendatud näide, aga üldjoontes on stiil selline et “oh sa müüd seda ronti, ma annaks sulle midagi veel pehkinumat vastu!”.

Selle kõige otsa käis loomulikult üpriski konarlik suhtluskeel nii meili kui telefoni teel. Kohati oli tunne nagu üritaks kasti banaane müüa. Üks lõbusamaid teateid, mis ma sain oli slaavikeelne soov “kuplju rul!” (vene keeli, et ostan rooli!). No kuda ma seda autot siis nüüd edasi müün kui enam rooli pole?

Aga ei, ma ei oodanudki rohkemat arvestades mis kaupa ma nii hoolega maha müüa püüdsin. Kõikidest nendest veidrustest hoolimata leidus lõpuks siiski ka see õnnelik inimene, kelle suhtumine oli täitsa mõistliku ja normaalse inimese oma, kes pidas oma sõna ja tuligi kaugelt kohale, ning kellel oli ka päriselt raha, et see auto osta ning kelle kätte see endale- hoolimata kõigist raskustest- siiski kalliks saanud masin saadetud sai. Seda autot väravast välja sõitmas nähes oli lausa natuke kurb meel, samas oli natuke hea meel ka, et lahti sai. Võibolla midagi sarnast, kui vanemad oma kodust välja kolivat last ära saadavad.

Kokkuvõtvalt ma pean ütlema, et auto müük ja ka uue ost on millegipärast üpriski emotsionaalsed sündmused. Ma saan aru, et mõne inimese jaoks on tegemist, vaat et, tähtsama pereliikmega kui naine või laps. Auto on tihtipeale ka üks selline  objekt millest rääkides (eriti meeste seltskonnas!) on väga lihtne leida eksperte. Ja ekspertidel on palju arvamusi! Ning ükskõik millist autot sa lõpuks ei omaks, on alati grupp eksperte kes tuleb, toksib suure varbaga rehvi ja ütleb et “kurat, sihuke risu!” ning kohe 5 sekundi pärast tuleb järgmine eskpertgrupp ning ütleb:”no vahi, selline pill!” In the end see on lihtsalt üks auto, 4 ratast, rool ja plekist kast mille sisse istud ning mis viib sind punktist A punkti B. Vrrrrnnnn….

Kanada reisikiri

Oli üks üpriski kõhe ja niiske sügisene hommik kui ma maja ees veel  Lessile lehvitasin ja järgmiseks 11 nädalaks ta koju omapead jätsin. Sealt edasi veel üks ca 11 h piinarikast lennukis istumist ning kohal me olimegi. Silmad paistes, üleväsinud ja jetlag’ist läbi pekstuna seisime kolmekesi Toronto Pearsoni lennujaamas ning ootasime autot. Õhk oli lausa suviselt soe ja mõnus ning päike paitas nägu. Igaks juhuks otsustasime proovida oma kohvreid esimese ettejuhtuva auto peale visata, kuid ebaõnnestunult. Lõpuks siiski ristusid meie teed sohver Adolfiga ja saime südamerahuga Toronto poole kulgema hakata. Kui kaugusest hakkas paistma CN Tower, siis ma sain aru et „this is it“- Kanada on alanud!

Oma esimesi reisimärkmeid ma pean siiski alustama natukene tagantpoolt, sest esimese üllatuse osaliseks sain ma juba lennujaamas, millesse maandumine mulle esimese asjana tekitas tunde nagu ma oleks Austraaliasse jõudnud. Ainuke asi mis mulle meenutas, et ma siiski olen Kanadas oli fakt, et pooled reisijad suunati eraldi USA „kvartalisse“ lennujaamas. Kuid tegelikkuses oli märke veelgi. Näiteks üks universaalsemaid ja tähtsamaid sõnu reisides ehk siis “toilet” ei ole Kanadas praktiliselt üldse kasutusel. Selle asemel on kanadalastel oma sõna „washroom“ ning seda igal pool. Õnneks on olemas ka sümbolite keel, mis siiski on alati rahvuvaheline, nii et küll te selle häda korral üles leiate.

Sõnade koha pealt on veel loomulikult kasutusel kõvasti imelikku slängi mis välismaalase juhtme täiesti kokku jooksutavad. Näiteks 1 Canada dollar omab seal kõnekeeles ametlikku nime „loonie“. Ja kui sulle öeldakse „here you are dear, a loonie for change“ siis esimese hooga käib peast läbi ainult „ ...tunes?“. Lingvistiliste vallatuste koha pealt hakkab veel inglise keele oskajale kindlasti üpriski kiirelt kõrva nende täheühendi „ou“ kasutamine. Näiteks sõna „about“ on enamasti inglise keeles hääldusega „äbaut“ aga tuleb Jim või John Ontariost ja ütleb „äbõout“. Ja nii nad tulevad: „äbõut“, „seuth“ , „õut“ jne.

Kui inimestest ja meelsusest üldse rääkida, siis tuleb tõdeda et kõik stereotüübid kanadalastest on täiesti 100% tõsi. Jah, seal on bussid, mis vabandavad sinu ees kui nad ei ole töös. Jah, seal on inimesed, kes vabandavad kui nad jäävad su poes su jalutamistrajektoorile ette. Jah, poemüüja küsib sult kuidas läheb ja kiidab seda lolli särki mis sul seljas on. Ühesõnaga inimesed on väga viisakad ja toredad, mis omakorda tekitab mõnusalt vaba keskkonna kus ei tunta mingit häbi et kellegagi suheldakse ja enamasti ei püüta olla mingil moel kõrgem võim kellegi suhtes. Jah, see on suures osas üpriski feik, ning keskmine eestlane tunneb end nagu keegi tungiks ta isiklikku ruumi aga lõppkokkuvõttes see siiski töötab süsteemina, mis loob kõvasti parema enesetunde kui niisama nurgas kössitamine ja vaikides üksteise jõllitamine. See on kivi, mille otsa ma iga kord kuskilt mujalt naastes komistan ja mida võib iga „rõõmsama ja rikkama“ riigi lennujaama väravas, mille bounding destination on Tallinn, näha. Jõuad sinna väravasse ja juba näed, kuidas kriitilised pilgud vaikselt su üle kohut mõistavad ja üksteist põrnitsevad.

Naeratused naeratusteks, autod on aga see, millest kindlasti peab rääkima riigi puhul, mis asub nii Ameerika Ühendriikidele süles kui võimalik. Autod ja liiklus on teema millest ükski inimene suurtes linnades ja nende läheduses üle ei saa. Esiteks alustades autodest endist võib laias laastus vist öelda et keskmise Kanada pere sõiduk on ca 1,5 korda suurem kui Eesti oma. Kui kodus võiks keskmisest suuremaks autoks nimetada Honda CRV-d siis teiselpool lompi on sama auto keskmisest ikka väiksem auto. Eriti populaarseteks sõidukiteks on neil truck’id. Esmapilgul mõtled, et kes see loll siis endale kastiautot ostab. Läheb mööda nädal ja istud seal autos taga, varem sisenenud eelarvamusega et nüüd mind topitakse sinna kastimaasturi kitsale tahaistmele, ning järsku avastad et holy shit, siin saaks kaerajaani tantsida! Või siis mõtled, et kast on tüütu, mida sellega vedada? Aga vastus on väga lihtne- kanadalane, eriti suurlinnast veidi eemalolev/-elav, on üks väga outdoorsy isend. Ta paneb kasti ATV, lumesaani, krossiratta, teise väiksema auto, hirvelaiba, põdralaiba, millega iganes endal metsas tuju heaks teha annab. Ja nii nad seal kulgevad oma hiiglaslikel kiirteedel. Põdralaibad kastis, metsacamo seljas.

Aga kui autodest rääkida, siis tuleb rääkida ka liiklusest. Ja liiklus Toronto läheduses on kuum teema. Seda vaadatakse hommikul telekast, on eraldi kanalid ummikute ja liiklemiskiiruse jaoks kiirteedel. Sest üks asi mida seal on palju on autod. On palju autosid, on suured teed ja ilmselgelt kõik see kokku annab massiivsed ummikud. Ning imekombel on inimesed nõus täiesti vabatahtlikult leidma end olukorrast kus istutakse oma elust ilmselt aastaid, kui mitte kümneid, ummikutes. Selle kõige kõrval on iroonia see et äärmiselt kehv on ühistransport mis linnast välja liigub. Ma pole varem kuulnud rongist, mis hommikul punktist A punkti B sõidab ja õhtul sealt tagasi punktist B punkti A reisib. Aga selline oli rongiliiklus Torontost – Barriesse.

Minule pakkus üpriski palju nalja fakt, et jala käimine oli seal parasjagu haruldane nähtus. Kui ma vahel vabatahtlikult 15 minutilise jalutuskäigu tööle ette võtsin, siis oli pärast nii mõnigi imestunud nägu, et sa päriselt tulid jala tööle? Samal ajal aga tuleb nentida, et jala käimine on ka ilmselt üks ohtlikumaid ja ekstreemsemaid tegevusi, mida Kanadas ette võtta annab. Põhjus on lihtsalt selles, et autojuhid lihtsalt ei ole harjunud, et keegi veel tee peal käib ka. Ma julgen arvata, et nad näevad tihedamini tee peal põtra kui inimest, kes neil foori taga seistes eest üle tee jalutab. Teine asi on see, et on päris mitmeid kohti, kus kõnnitee lihtsalt saab mingi hetk lambist otsa või ei connecti süsteemi, sest ta omab pigem esinduslikku eesmärki kui praktilist otstarvet. Jala käimise koha pealt veel selline naljakas seik, et esimesel nädalal oli meil raskusi pangaautomaadi leidmisega, mis EI OLEKS ainult autoga kasutamiseks e siis drive in pangaautomaat. Lõpuks jalutasimegi autode vahel drive in-i ning loomulikult saime kohe ka kohalikult härralt noomida, et me autode ees tilberdame.

Kui veel ühest maast midagi rääkida, siis kindlasti oleks see loodus. Ja loodus vähemalt Ontario osariigis tundus mulle olevat ikka väga sarnane kõige sellega, mis on kodus. Üks asi, mis siiski päris kodust Keila või Jägala juga ei meenutanud oli Niagara juga. Esiteks ma ei teadnudki et tegelikult on tegemist kahe joaga, millest üks on Kanada ja teine USA poole peal. Ning naabritele omase hõõrumise kohaselt on Kanadalaste juga palju parem ning ameeriklased lollid. Kui aga pilk joalt metsa keerata, siis tundub, et vana hea parasvöötme neli aastaaega on täiesti esindatud, kuigi mõningaste suurte erinevustega amplituudides. Teine asi, mis neil puudus olid kiviaiad ja kadakad, aga see on võibolla juba pigem saarlaste nišifetiš. Kui need pisiasjad välja arvata, siis tõesti oli autoga sõites vahel tunne nagu oleks Eestis, kuni mingi teeviit nina eest läbi vuhises ja meelde tuletas, et on siiski Kanada.

Selle põhjal ma peangi siia lõppu nõustuma Bill Baileyga kes käis Eestis ja ütles et see on nagu Kanada, ainult Euroopas. Kanada kohta ma ütlekski et see on nagu Eesti, ainult Põhja-Ameerikas ja rikkam ning viisakam ning, noh loomulikult, „veidi“ suurem.

iPod shuffle

Täna hommikul tööle tulles haarasin üle pika aja laua pealt kaasa oma igivana ja päevinäinud iPod’i. Peale esimese, külmast värisevate näppudega välja valitud loo, ära kuulamist hakkas tööle shuffle’imise nõiaring. Ei sobinud järgmine lugu ega ülejärgmine ega järgmine peale ülejärgmist ja nii edasi. Siis üks hetk ma järsku taaskord avastasin, et kurat, mida ma teen?! Mul on siin üks imeline pisike metallist vidin, mille sisse on digitaalselt valatud üle kahesaja erineva loo. Kümnetel, kui mitte sadadel kordadel rohkem on sellessamas, metallist, hõbedases oma aja inseneriimes, kitarristide, solistide, bassistide, produtsentide, dj’de, muidu fanaatikute jne loojate, higi ja vaeva. Kõik see praktiliselt mõõtmatu vaev on mul peos ja ma ei oska seda hinnata ning muudkui isutan uue ja parema loo järgi. See omakorda pani mind mõtlema ajale, kui ma veel CD’sid või isegi kassette kuulasin. Läksin poodi, või veel parem, tuli sõbra kaudu kuskilt kahtlasest taksost piraatplaate organiseerida. Pärast seda läksin koju ja kuulasin seda plaati otsast lõpuni, mitu korda ja suure ärevusega. See oli sündmus, pidupäev millele eelnes kas pikk rahakogumise protsess või suur ahastus plaati poes kuulamas käies ja hiljem selle jaoks vanematelt raha nuiates.

Kuna mu mõtete lumepall sellelt shuffelda’miselt oli juba veerema läinud ning aina kasvas ja hoogu kogus, siis lõpuks jõudsin ma välja selleni, et iga päevaga, peaaegu iga uue tehnoloogilise arenguga kaob mingi väike rituaal meie elust. Muusika näitel on käega katsutavast plaadist saanud üks õrn pöidlapuudutus, mida sa isegi ei näe rohkem kui pealkirjana. Ja neid asju, mis käega katsumise asemel kahendkoodiks on kehastunud, võib kokku lugeda lõpmatuseni- rahast kuni armastuseni. Ei pea kirja saatmiseks enam läbi mõtlema oma juttu otsast lõpuni ja kallimale kalligraafias tähti maalima ega seda pärast hoolikalt postkasti viima. Ei ole vaja meeles pidada sõbra sünnipäeva, vaid väriseb telefon või vilgub punane latern facebook’is. Isegi selline, korralikule portsigari ja zippo’ga suitsumehele, püha graal nagu suitsu läitmine on suudetud ära lörtsida elektroonilise sigaretiga. On ju sigareti süütamine või kasvõi kellelegi tule pakkumine ka üks tobikultuuri tähtsaid kergelt tseremoniaalseid osi.

Aga ma siiski tahan öelda, et rituaal on paljude asjade puhul on asendamatu. See on nagu eelmäng, milleta suurt lähedust voodis ei tunta. See on nagu soojendusharjutus enne kõvemat trenni või siis hääleharjutused enne laulmist. See on kui sissejuhatus raamatusse või filmi, ilma selleta me avaks raamatu suvalisest kohast ning vahel ei mõistakski, mis toimub. Tõenäoliselt viskaks hiljem selle sama targalt nurka. Aga kui keegi näeb piisavalt vaeva, et võtta kätte endale üks raamat, siis see on juba osa sissejuhatusest. Sellest hetkest alates on inimene pühendunud ainult sellele tegevusele ja teda on sellesse teemasse sisse juhatatud. Ta on läinud raamaturiiuli juurde ning end kuskile mugavalt sisse sättinud, et lugeda ja ainult lugeda. Sama tunne oleks plaadimasinasse plaati hoolikalt välja valides ja seda hiljem kuulates. Võib ju juhtuda üks muusika kuulamise tippsündmusi, kus kogemata avastad plaadilt uue geniaalse loo, mida pole nii palju promotud või suures hoos pole varem leidnud, aga mis sind köidab rohkem kui kõik reklaamitud kokku.

Kindel on see, et loomulikult üksi rituaalid ei mängi siin rolli ning ka see et igasugused tseremooniad ja traditsioonid muutuvad ajas ja adapteeruvad koos tehnoloogia arenguga. Võibolla ongi neist kinni hoidvad inimesed veidi tagurlikud dinosaurused, kuid antud juhul ma siiski näen seda pigem kui abimeest keskendumisel. Kui väikest, aga olulist ettevalmistust, mis on eelduseks pühendumusele. Pühendumus aga tundub olevat üks kaup mida turult on aina vähem saada. Mina investeeriks pühendumusse!

Balil

"Mr. Karli Aau and Ms. Olesja Peljuh, your plane to Denpasar is ready for boarding...", kostis Perthi lennujama kõlaritest, kui me oma kottidega läbi lennujaama jooksime. Loomulikult oli valuutavahetuses mingi error ja keegi pidi peldikus käima ning siin me nüüd olime, otsaesine leemendamas, flip-floppide pläterdamise saatel, jooksime lennuki poole. Lennukile me siiski jõudsime, esmakordselt viimastena, mis irooniliselt kombel oli päris mõnus. Ei mingit trügimist, ei mingit lennuki vahekäigus kõveras ootamist. Marsid sirge seljaga sisse ja istud maha. Lendame!

Kuna meie senine kontakt Aasiaga oli seni olnud ainult Hongkong, siis me olime valmis parasjagu suureks šokiks. Maandudes hakkaski esimese asjana kohe silma lennujaam, mis oma punaste telliste ja nõukaaegse olemisega kangesti Kuressaare bussijaama meenutas. Ainult et seal oli kuum, kohutavalt kuum! Pärast me küll nägime ka lennujaama uuemat osa, mis nägi välja ülišikk ja ilus. Mitte Taani moodsa arhitektuuri moodi surmigavalt ilus ja korrektne, vaid rohkem selline Buddhade Lexus, särav, keeruliste ja sofistikeeritud kaunistustega ja elevandiluust. Selle ilu hoomamise kõrvalt tuli loomulikult kiirelt harjuda ka igasuguste hawker-itega, sest Aasias ei ole turist mingi vabalt ekslev lontrus, vaid ta saab konstantselt nõu ja pakkumisi, sõpru ja diile. Ning mitte mingeid, mul on sulle suur allahindlus diile, vaid alati parimaid. "Hello my friend, you need a hotel, boat, taxi, driver, excursion, scubadiving, drugs, prostitute?" Unustage e-kaubamajad, see on äri, siin ja praegu, kohe nüüd või mitte kunagi, pakkumised on kuumad! Otsustasime kiirelt- "mitte täna" variandi kasuks ja haakisime end oma autojuhi sappa. Väike mees, kellel nimeks Yam Yam toimetas kiirelt meid enda Daihatsusse ja liikluses me olimegi. Hoobilt olid imestusest terve tee lahti ka meie silmad ja suud ning lahti nad jäidki. Rollerid, igal pool rollerid ja veelkord rollerid. Liiklusreeglid, mitte kuskil pole liiklusreegleid! Vahel mõni politseinik vehib kuskil kätega, aga liikluse kuldreegel on siiski signaal. Kui sul pole signaali, pole sind olemas. Signaal on sinu anna teed märk ja signaal on sinu - mul on kiirem lase mind läbi või sa jääd alla - märk. Signaal on sinu iga märk ja pühakiri! Hoolimata esmapilgul täiesti kaootilisena tunduvast liiklussüsteemist, mis pigem meenutab sattumist mingisse pesumasinate matrjoškasse mille sisu on täis autosid ja rollereid tundub see liiklus paari nädala pärast täiesti okei. Pean tunnistama, et ilmselt on ohtlikum Tallinnast Kuressaarde autoga sõita?!

Koha peal maha rahunedes torkab kohe silma inimeste suhtumine, just kohalike inimeste, kes sulle näole naelutatud naeratuse saatel on valmis kasvõi aluspesu vahetama. Selle üle sa oled siiralt rõõmus ja ahhetad rõõmust täpselt nii kaua kuni sa ööklubis oled poole rahast vetsus, kätepesija -kuivataja mehele, maksnud. Kuid isegi kui nad on parasjagu ahned, ei saa seda alati pahaks panna. Tuleks leppida sellega, et sina oled see jalgadega šortsides rahakott ning nemad tahavad sult maksimumi pigistada. Mõnele tundub see väga pealetükkiv, aga kui õigesti nendega suhelda siis võib alati nalja saada, kõigil. Ei maksa stressata, pigem siis juba nautida, et sa saad neile vähemalt mingilgi moel kasuks olla. Nagunii tuled nende paradiisisaarele risustama ja lebama, et siis kõik sitt endast sinnapaika maha jätta ja õnnelikult 5000 km eemale tagasi koju prügi sorteerima lennata.

Kui need süümepiinad kohalike prügiprobleemide pärast kõrvale jätta, siis Balil on pakkuda ilmselt kõike - randu, templeid, surfikohti, ööklubisid, paradiisisaari, snorgeldamist, paraplaanimist jne. Kõik on olemas. Surfamine oli üks tegevusi, mida ma olin tahtnud proovida alates Austraaliasse saabumisest. Alati aga suutsin leida mingi ettekäände – miks mitte veel. Kuta rannas sai see wet dream aga lõpuks ära tehtud. Rand minusugusele rookie-le täpselt paras. Väga mõnusad, ent siiski kohati surfilaud üle pea näkku, lained ja palju rotikaid kohalike surfikoole, kust odavalt esimesi näpunäiteid saada. Ja nii sai ka esimest korda ühe korraliku hiigelplaadiga esimesed triibud tehtud. Madalal vees ja 60% cheat-ides, aga siiski, triip on triip onju. Ma pean ütlema, et see esimene kord kui sa tõesti suudad selle laua peal mõnda aega püsida on täiesti orgasmic. Ja nagu kiimaste meestega kord juba on, siis seda tahetakse veel ja veel, uuesti ja uuesti. Kiiremini kõrgemalt ja kauem. Igale algajale surfijõmmile, kes varem ookeanis pole ujunud, aga ütlen, et enne kui lähed vette, vaata ette ja igaks juhuks taha ka. Nii võid ennast mõnest kergemast või raskemast ehmatusest säästa. Aga proovida, kindlasti ja korduvalt, soovitan soojalt või ka külmalt!

Loomulikult ei pääse Balil mööda templitest. Saar on täis pikitud tuhandeid, ja ilmselt rohkemgi, templeid. Templihierarhia on umbes selline, et kõigepealt on igal mehel kodus oma väike tempel, siis külas, siis maakonnas ja lõpuks on terve saare peale üks peatempel. Ja ikka selleks et oma jumalatele ande panna saaks, et hoida nende tuju hea ja et nad viitsiksid ikka oma tööd teha. Usk on ka see, mis kõikides külades tundub inimesi väga tihedalt kogukonna sees siduvat. Ei ole mingit omapead uitamist. Näiteks kui külas sureb üks peremees ära, siis nädal aega käivad teised küla mehed lese juures vaikivaks toeks. Nad ei tohi midagi küsida, kui just ei pakuta, ei mingeid nõudmiste esitamisi, isegi magamiskohta ei tehta, magad seal kus oled. Aga siiski, kõik on ühtsed, hoiavad kokku, ei isetse. Templite disain aga on väga sarnane, iseloomulikud kõrged kolmnurgataoliste postidega väravad on nii igal majal kui ka templil. Loomulikult on väga palju käsitööd ja kõike muud, aga sellesse ma ilmselgelt süübima ei hakka, sest midagi pole teha, ma ei ole pädev. Küll aga oli üks tempel, mis jäi rohkem meelde oma mobster-ahvide tõttu, kes sul kotist kõik lahtised asjad võisid ära varastada. Süüdistama peab siinkohal taaskord turiste, kes hoolimata keeldudest ikka banaan käes sinna ronivad ja pärast imestavad, miks ahvid neid taga ajavad. No võta kinni onju? Küll aga sai neid ahve vaadates mulle selgeks see, et minu jaoks ei ole selge, kuidas on inimesi, kes ei usu evolutsiooni. Sest vaadates neid väikeseid elukaid banaani oma pisikeste sõrmedega lahti koorimas oli küll tunne, et see on lihtsalt mõne karvasema mehe laps. "Ja veel nii armas!" lisaks Olesja. Tõenäoliselt siiski mitte. Ma loodan. Loomulikult aga kaasneb kogu selle templimõlluga selline iidne vibe, mis tundub samal ajal nii täiesti uskumatu, aga ka suht Indiana Jones. No mis teha, rikutud me oleme. Igaveseks. Loomulikult ega kaua seda templis olemise ja hinduismiga sügavalt tutvumise osa teha ei jaksa kui just väga pühendunud turist ei ole. A’la selliseid, ma ütleks, valgeuskseid seal ikka aeg-ajalt pühas vees kümblemas nägi. Puhtaks seal võib saada, kuigi ilmselt suurem on tõenäosus mustaks saada.

Kui vaimutoitu on templis piisavalt sisse ahmitud siis õnneks on seda alati väga lihtne kuskil peotänaval või rannas endast välja raputada. Aktiivsematel tänavatel on peopäev iga päev ja vahel on mõnesse klubisse sisse astudes tunne nagu oleks sattunud kuskile paralleeluniversumisse, kus pole ei troopilist kuumust, uberikke maju, rotte, papagoisid ahve ega madusid. Küll aga võib kohata nooremapoolseid rikkamate riikide turiste, kes troopilises kuumuses kohati üldse endale riided selga panna unustavad. See kohe kindlasti kiitust väärt pole ja eks nii ka kohalikel meestel arusaam välismaa naistest võib parasjagu keerdu minna. Austraalias olles räägiti päris palju ka Balil ja Tais klubides ja pubidest antavatest jookidest, mis halvemal juhul võivad teie viimasteks jääda. Põhjus nimelt siis selles, et asiaadid, sellised üliefektiivsed nagu nad on, vahel oma kohalikku kärkunni araki metanoolist tegema kipuvad. Teatavasti metanool on siis etanooli kuri kasuvend, kes teil järgmiseks päevaks palju kõvemaid probleeme kui peavalu tuua võib. Küll aga on ta odav ja nii võibki sellise reha otsa astuda. Küll soovitatakse seal jälgida oma joogitegemise protsessi ja mitte juua kokteile jne, aga no come on ma olen puhkusel, ma ei hakka ju baarmeniga siin anaalitsema et ta mulle mingit demosegamist teeks. Aga üldiselt proovige end mingitest väga shady-dest kohtadest eemale hoida. Need korrad kui me aga klubis käisime oli õnneks meie ainsaks jääkproduktiks kehva pea ja Less oli ühest kõrvast kurt. Aga see läks üle.

Peale kahte nädalat Balil oli meil loomulikult väga kahju ära minna, sest selle koha selline easy going vibe ei ole midagi sellist mille vastu saaks midagi olla. On täiesti lihtne ja aktsepteeritav unustada ära oma mured ja päeval rannas surfida ning õhtuks päikeseloojangus lesida ja mõnusat mahedat Bintangi kõrvale rüübata. Aga kuna alati kõike nagunii ära rääkida ei jõua, siis altpoolt võib vaadata ka meie videomärkusi. Kuna tegemist on ikkagi päris pika amatöörvideoga, võibolla lausa lühifilmiga, siis soovin pikka närvi ja mitte väga kriitilist meelt. Ja vabandan heli pärast paaris kohas! Head vaatamist.     

Bumerang

„Mäletad, kuidas me eelmisel aastal veetsime oma vana-aasta viimase ja uue-aasta esimese päeva?“ küsis mu teine pool mult täna hommikul. „Farmis olime?“ vastasin mina. „Jaa, korjasime viinamarjadelt võrseid!“ vastas tema. Ja siis mul järsku plahvatas, et jeerum, see kõlab küll masendava aastavahetusena. Alates tatikaeast on see pigem assotseerunud ikka ilutulestiku, rosoljekuhjade ja šampusepopsatustega. Aga seal me olime - keset kõrbe, ei ainsatki ilutulestikku silmapiiril - ning läksime kell üheksast magama, et esimesel jaanuaril kell 5 tõusta.

Kuid nüüdseks on jaanuarist saanud detsember ning möödunud on ilmselt elu ühed vingeimad 12 kuud. Selle aja jooksul on tee mind toonud läbi Austraalia, Aasia ja Euroopa, koju, Eestisse. Sellesse imepisikesse küünemusta suurusesse riiki - Eesti, kus ma viimased kolm aastat pole püsivalt viibinud.

Peale igat siit pikemalt eemal viibitud perioodi on alati õhus selline ootusärevus. Niipea kui lennuki telik maad puudutab hakkab süda rõõmust pumpama sellist ootusärevust, et midagi on nüüd muutunud, midagi on teistmoodi. Kuid siis väljud lennujaamast ja reeglina ei ole muutunud mitte midagi. Vähemalt esmapilgul. Esmapilgul tundus kõik sama ka peale seekordset üle aasta aja ära oldud aega. Tormasin poodi, et osta suitsuvorsti, vürtsikilu, merevaiku, kohukest, kohupiima ja kõike muud head paremat. Maitsemeeled isegi ei olnud nende vastu tõrksaks muutnud. Vahest sinep võttis silmad esimese hooga veele, kuid siiski, milline äratundmisrõõm! Milline kohtumine nende vanade, maitsvate sõpradega, milline kulinaarne nauding! Ei olnud muutunud ka Eesti loodus, kus teed looklevad paksude metsade vahel. Mäletan kuidas Taanist naastes ma bussiaknast lihtsalt vahtisin puid, sest polnud ammu neid väga näinud. Oli imeline juba Tallinna lennujaamas wifi pakutavat meelelahutust nautida, täiesti probleemivabalt, aukudeta, tasuta, liinibussis! Oli imeline kodus, papagoi õlal, silmaklapp peas filme ja muusikat tõmmata, limiitideta!

Kuid see joovastav välismaa odoor hajub riietelt üsnagi kiiresti, kui sa Eestisse pikemalt plaanid jääda. Eks alati tulda ju lootuses, et kodumaa ootab sind ning loomulikult selle tähtsaim osa, pere, ootab sind niikuinii, loodetavasti ka sõbrad. Aga üldiselt, peale kolme kuud Eestis ei ole ma kindel, kas kodumaa enda praegusigi elanikke siia tahab või vastupidi. Ma tean, et on kohatu võrrelda omavahel Taanit ja Eestit või Austraaliat ja Eestit. Kuid siiski saab vaadata seda, kas Eesti liiguks nende kohtade suunas või neist eemale. Ilmselt võiks isegi võrrelda näiteks Indoneesiat ja Eestit. Ilmselgelt mitte majanduslikult või maksupoliitiliselt, aga kui võrrelda näiteks neid kolme riiki puht inimlikul tasandil, siis mulle jääb mulje, et kaotajaks jääb ikka Eesti inimene. Midagi pole teha, et Austraallane on oma eluohtlikult kuumast päikesest lolliks läinud ja naeratus on suule kangestunud. Midagi pole teha, et taanlase suu on naerule kangestunud üle Põhja-Jäämere puhuvast tuulest ja vihmast. Või et Bali inimene usub nii siiralt oma jumalaid, et see teda õnnejoovastusse ajab ning raha üle kindlasti ei kurda. Aga kogu selle edetabeli lõpus on ikka eestlane. Eestlane, kes on madalam kui muru, kui ta on vaene ja kes on kõrgem kui šeikide pilvelõhkujad, kui tal juba 1000 eurot pangakontol on. Kui mujal riikides enamasti kannatavad sallimatuse all immigrandid või muuvärvilised, siis meie, siin läänemere kaldamättal, oleme vihased üksteise peale. Oleme üksteisega ebaviisakad, käredad, ülbed, üleolevad. Täielik elamus on kui vahel harva keegi sabast kinni haarab, et “Vabandust, kas teie suitsuvorst jäi sinna letiäärele?”. Muidugi on ilmselge, et on raske, aga eks inimene ongi nii loodud, et alati jääb puudu. Kui on raha, et osta Land Cruiser, siis olen kurb, et ei ole Ferrari jne. Ent siiski rõõmsaimad näod on mulle vastu vaadanud vaeseimates riikides.

Tulles tagasi selle vana-aasta jutu juurde, tahan ma öelda seda, et kõik, kes seda loevad täidaks oma kontod uueks aastaks suure kuhja viisakusvaluutaga. See ei maksa midagi, see ei sõltu poliitikast, palgast ega kasukamaterjalist. See on lõputu ressurss ning seda kasutades muutub ka õhk su ümber ilmselt paremaks. Võib-olla mitte täna või homme, aga miks mitte ülejärgmine aasta. Ja kui tundub et üldiselt midagi ei muutu, siis küll karma selle tagasi toob, ainult sulle, isiklikult. Tema ei unusta.